2.10 Funktsionalism ja konstruktivism

FUNKTSIONALISM JA KONSTRUKTIVISM 1920.AASTATEL

Dadaistlik mäss oli kunstnikele üks, kuid mitte ainus võimalus reageerida sõjakoledustele. Sõja lõppedes levis kunstnike hulgas lausa vastandlikke ideid. Mitte paljud kunstnikud, vaid ka Euroopa avalikkus lootis, et möödunud sõda jääb viimaseks.

Sõjajärgne Euroopa oli vaene ja keskonna uuendamisest unistavad kunstnikud ei tahtnud luua peenutsevale eliidile, vaid laiadele rahvamassidele. Juugendlikule originaalitsemisele taheti vastandada süsteemsus ja kord. Süsteemi loomisel toetuti tihti geomeetrilistele vormidele, nende kasutamise kaudseks eeskujuks oli aga sõjaeelne kubistlik maalikunst. Sellistele ideedele oli keskkond eriti soodus Saksamaal ja Venemaal.

Saksamaal püüdis uus kunstikool „Bauhaus“ trotsida sõjakaotuse masendust ja ühiskondlikku kaost ning näidata teed progressile. Kooli rajas 1919. a. Walter Gropius (1883-1969) Weimarisse, kuid 1925.aastal viidi see üle tööstuslinna Dessausse.

„Bauhausis (Bauhaus ) loodi ja õpetati kõiki visuaalseid kunste, kuid nende teljeks või ühendavaks jõuks oli arhitektuur. Gropiuse arvates pidid maalikunst ja skulptuur olema elementideks arhitektuurilises tervikus. Arhitektuuri ja tarbeesemete kavandamisel oli eesmärgiks nende massiline tööstuslik toodetavus. Seetõttu loobuti ornamentikast ja muudest kaunistustest. Esemete vorm pidi tulema nende funktsioonist. Põhimõtet, mille kohaselt see, mis hästi funktsiooneerib ning on ka ilus, nimetatakse funktsionalismiks. „Bauhaus“ oli üheks funktsionalismi ja tööstusdisaini sünnipaigaks.

„Bauhausi“ programm soosis standardsust ja isikupäratust, kuid nõudis visuaalse kunsti põhivahendite (värvi, joone, pinna, mahu) kasutamise täpsust, vormide geomeetrilist selgust ja lihtsust, erinevate materjalide omapära maksimaalset arvestamist. Ja tootmise majanduslikku põhjendatust (обоснованность).

„Bauhausi“ koolihoone kavandas W. Gropius . Hoone koosneb ebasümmeetriliselt paigaldatud risttahukatest ja on väga funktsionaalne. Pärast II maailmasõda on funktsionalism levinud kogu maailmas ja lihtsate risttahukate kujulised ehitised on saanud tavaliseks, paljude arvates ka igavaks. Ehitamisajal oli „Bauhaus“ aga radikaalselt uudne ja vastandus ümbritsevale eklektikale.

„Bauhausis“ töötas palju andekaid avangardistlikke loojaid. Arhitektidest oli kuulsaim Ludwig Mies van der Rohe (1886 – 1969), hilisem koolidirektor; koolis õpetasid ka Kandinsky ja Klee.

Natside võimutulek lõpetas „Bauhausi“ tegevuse.

Venemaal mitmed kunstnikud uskusid kommunistlikku utoopiat või vähemalt lootsid, et saavad oma kunstiga aidata luua paremat ühiskonda. Nende hulgas levis veendumus, et kunst ei pea elu kujutama, vaid looma uusi vorme ja ehitama (konstrueerima) uut elukeskkonda. Uut moodi kunsti nimeks võeti konstruktivism. Hiljem levis see mõiste ka Läänes ja hakkas tähistama kõiki neid abstraktse kunsti variante, kus kujud konstrueeritakse geomeetrilistest elementidest.

Vene konstruktivistid nõudsid seniste kunstiliikide piiride, aga ka elu ja kunsti piiride kustutamist. Nende arvates ei tohtinud kunstiteos olla üksik näituse- või luksusese, vaid kunst pidi aktiivselt osalema esemete tootmises või miitingute kujundustes, trükiplakatites, konstruktivistlikes monumentides. Arhitektuuris eelistati lihtsaid risttahukakujulisi mahtusid. Vene konstruktivistidest on kuulsamad Vladimir Tatlin (1885 – 1953), Aleksandr Rodtšenko (1891 – 1956) ja El Lissitzky (1890 – 1941).

Venemaal keelustati konstruktivism, kui Stalini võim hakkas tugevnema.

1917.aastal asutati Hollandis ajakiri „De Stijl“ („ Stiil“) ja selle ümber koondus samanimeline rühmitus kunstnikke, arhitekte ja disainereid, lisaks P. Mondrianile maalikunstnik ja arhitekt Theo van Doesburg (1883 – 1931) ja arhitekt Gerrit Thomas Rietveld (1888 – 1964). Neid ühendas veendumus, et eksisteerivad lihtsad ja selged ilureeglid millele tuleb allutada kogu visuaalne keskkond. Nad põlgasid seni valitsenud ehitiste ja esemete dekoreerimist ja eklektilist üldilmet. Nad olid veendunud, et ühiskonna hädade põhjuseks on liigne individualism ning selle ületamiseks on vaja subjektiivsus allutada üldisele objektiivsele harmooniale. Mondrian tunnustas ainult horisontaalseid ja vertikaalseid jooni ja kolme puhast värvi. Kui van Doesburg hakkas kasutama ka 45 kraadi all kaldu olevaid jooni, lahkus Mondrian rühmitusest.

Prantsusmaal esindasid konstruktivismi Amedee Ozenfant (1886 – 1966) ja Charles Edouard Jeanneret (1887 – 1968), kes 1921.a. avaldasid nn. purismi manifesti (pr.k. pur – 'puhas'). Nad kiitsid kubismi, kuid tahtsid seda puhastada juhuslikkusest ja subjektiivsusest. Puristide eesmärgiks oli kunst, kus valitseb range geomeetriline kord ja pole kohta tunnete väljendamisele.

1930.aastatel funktsionalistide ühiskondlik optimism vähenes või kustus hoopis. Euroopa riikides tugevnesid traditsioonilised väärtused, eriti rahvuslus (национализм). Funktsionalism edenes peamiselt mõnes demokraatlikus väikeriigis (Holland, Taani, Soome), aga ka Ameerika Ühendriikides, kuhu läksid pärast „Bauhausi“ sulgemist tööle mitmed selle juhid ja aitasid kujundada funktsionalismi uut tõusu pärast II maailmasõda.

LÄÄNE- EUROOPA KUNST 1920 – 1940

I maailmasõja järel tugevnes Pariisi seisund ja populaarsus Läänemaailma kunstipealinnana veelgi. Paljude maade, ka eestlastele oli õppimine, enesetäiendamine ja eneseteostus Pariisis ihaldusväärne eesmärk. Mitmed välismaa kunstnikud jäidki Pariisi elama ja said nimetatud Pariisi koolkonna liikmeteks. Pariisis oli paarsada galeriid, mis kauplesid kunstiga, ning igal aastal toimus üle 20 suurnäituse. 20. sajandi I poolel eksponeerisid Pariisis oma teoseid rohkem kui 60 000 kunstnikku ja umbes kolmandik neist olid välismaalased.

Tõesti üllatavalt suur arv Pariisis elavaid kunstnikke oli sündinud välismaal. Hispaaniast ei tulnud ainult suur täht Picasso, vaid ka Gris, Miro ja hilistel 1920.aastatel saabunud Dali. Mondrian tuli Hollandist, Brancusi Rumeeniast, Modigliani Itaaliast. Venemaalt tulid Chagall, Soutine, Larionov ja teised ning viimaks Kandinsky.

Kunstnikud, keda tavaliselt nimetatakse „Pariisi koolkonnaks“, pöördusid abstraktse asemel pigem figuratiivse – näiteks Picasso ja Utrillo, mitte Brancusi ja Mondriani poole.

Maurice Utrillo (1883 – 1955) ema Suzanne Valadon oli nõudepesija, akrobaat, modell, impressionistide sõber ja armuke, ja ka ise märkimisväärselt andekas kunstnik. Ta oli suuresti iseõppija ja temast sai enne 20.eluaastat alkohoolik.

Chaim Soutine (1894 – 1943) oli sündinud Venemaal, Pariisi saabus ta 1913.aastal ning temast sai Modigliani lähedane sõber ja joomakaaslane. Tema temaatika oli tihti surmaaineline – näiteks loomade korjused. Vägivaldne ja kirglik stiil aga võlgnes kindlasti palju van Gogh'ile (olgugi et ta seda eitas).

Amedeo Modigliani (1884 – 1920) maalis peamiselt portreid ja akte. Nende anatoomia on moonutatud, kuid nad on kaunid ja neis valitseb eriline õrn, nukravõitu meeleolu. Nii Modigliani kui Soutine kuulusid kunstnike hulka, kelle kohta öeldi les peintres maudits – hukule määratud või neetud, arhetüüpsed boheemlaslikud kunstnikud. Modigliani oli juba enne Pariisi saabumist tuberkuloosi nakatunud ja seal kiirendas alkoholi ja narkootikumite tarvitamine ning erakordne vaesus tema surma 36.eluaastal. Kunstniku surma jube lõppvaatus oli ta armukese Jeanne Hebuterne'i enesetapp, kes end koos nende väikese tütrega järgmisel päeval viienda korruse aknast alla heitis.

Venelast Marc Chagalli (1887 – 1985) nimetatakse samuti „Pariisi koolkonda“ kuuluvaks , kuid Chagall ise igati põgenes igasuguse kategoriseerimise eest. Tema 'naiivne' stiil ja juudi folkloorist pärit pildimaailm imesid kubismist endasse sisse, mis tal vaja, kuid mitte midagi enamat. Andre Breton oli aga valmis teda sürrealistiks kuulutama. Chagall on öelnud, et ta ei taha midagi kujutada paigalseisvana, vaid aina liikuvana, hõljuvana, lendavana.

Paljud Pariisi koolkonda kuuluvad kunstnikud pillutati II maailmasõja ajal mööda maailma laiali ja pärast seda elas enamik neist mujal, samal ajal kui kunstimaailm muutus detsentraliseeritumaks ja rahvusvahelisemaks, kuigi mõneks ajaks peale 1945.aastat oldi keskendunud New Yorgi koolkonnale.