2.09 Sürrealism

SÜRREALISM

Sürrealism sündis Esimese maailmasõja järgses Pariisis. Selle loomise juures olid sõjas ja ühiskonnas pettunud kirjanikud ja kunstnikud, kelle sekka kuulusid ka Šveitsist naasnud dadaistid. Sürrealistide mässumeelse seltskonna eesotsas oli kirjanik ja ideoloog Andre Breton.

Sürrealistid pidasid ühiskonda ja kultuuri inimese vabadust ja tegelikke vajadust mahasuruvaiks nähtusteks ja üritasid vabastada inimeses peituvad varjatud jõude, eelkõige spontaanset, alateadlikku eneseväljendust. Selles tuginesid nad psühhoanalüüsi rajaja Sigmund Freudi õpetusele.

Sürrealistide eesmärgiks oli kunsti ja elu piiride ähmastamine ning Lääne ühiskonna lammutamine uue, inimese tegelikele vajadustele vastava ühiskonna loomiseks. Seepärast tegid nad ajuti kostööd kommunistidega.

Kuigi sürrealismi laiem eesmärk oli siis elu muutmine, oli see praktikas ikkagi kunstivool. Kunstivoolu nimi tuleneb prantsuskeelsest sõnast surrealisme, mis tähendab üleloomulikku realismi. Voolu ristiisaks oli prantsuse luuletaja Guillame Apollinaire.

Sürrealism levis esmalt kirjanduses ja teatrikunstis. Alateadvuse jõude püüti vabastada spontaanse, nn. 'automaatse kirjutamise' abil. Püüti ka 'automaatselt' joonistada; mõned teosed sündisid kollektiivselt joonistades, nii et teiste tehtut nähti alles lõpuks.

Sellest suunast kasvas lõpuks välja sürrealismi variant, mille puhul laste või vaimuhaigete joonistustest tuletatud kujundid ning freudistlikud sümbolid muudeti peaaegu abstraktseteks märkideks. Selliste sümbolite fantaasiarikas sigri-migri valitseb katalaani sürrealisti Joan Miro (1893 – 1983) töödes.

Miro, aga veel rohkem prantslane Andre Masson (1896 – 1987) kasutasid maalides ka spontaansuse abi. Näiteks alustati joonistamist ilma mingi plaanita lihtsalt kritseldades. Oma töö teadlikku juhtimist püüti võimalikult edasi lükata, kuid päris ilma selleta siiski ei saanud.

Prantslase Yves Tanguy (1900 – 1955) piltidel näeme kummaliste, pisut loodusvorme meenutavate objektide massi, mille lähtekohaks olevat samuti olnud spontaanne joonistamine.

Sürrealismile oli siiski tüüpilisem püüe otsida alateadvuse jälgi unenägudes, hallutsinatsioonides ning laste, vaimuhaigete inimeste visuaalsetes eneseväljendustes. Tõenäoliselt sündis osa sürrealistlikke teoseid ka materjali teadlikult kombineerides või võimalikult mõistusevastaseks ümber töötades. Nii oli sürrealism jälle peamiselt süžeekunst, ta ei erinenud senisest maalikunstist mitte niivõrd uut moodi maalimisviisi, vaid omapäraste süžeede poolest.

Osa sürrealistlikke kunstnikke oli maalitehnikas väga traditsioonilised. Kõiki looduslikke materjale ja esemete üksikosi kujutasid nad realistlikult. Esemed aga ja eriti nendevahelised suhted olid aga enamasti moonutatud. Sageli pildid on täidetud salapärase , nagu tardunud valgusega.

Sürrealistide arvates tuli kujutada inimese alateadlikke tunge, milleks tähtsamaiks pidasid sugutungi. Nad tuginesid Freudi poolt unenägude ja hallutsinatsioonide seletamiseks loodud sümboliteooriale.

Sellises laadis töötanud kunstnikest on kuulsaim Salvador Dali (1904 – 1989). Tema looming on baroklikult ülespuhutud ja eksalteeritud ning küllastatud vihjetest ja alltekstidest. Tihti maalib ta

oma piltidesse optilisi petteid. Selliste võtetega tahab ta kustutada reaalse ja ebareaalse piiri. Dali maalid mõjuvad suurejooneliste ja efektsete lavastustena. Dali väändunud ideed leidsid väljenduse ka koostöös filmirežissööri Luis Bunueliga (film ' Andaluusia koer' ). Dali enese igapäevane elu oli küllastunud skandaalidest ja šokeerimistest.

Mõnevõrra jahedama ja napima loomelaadiga oli Rene Magritte (1898 – 1967), kelle tööd sageli meenutavad mõistatusi.

Ka suurem osa Max Ernst'i (1898 – 1967) loomingust on täidetud veidratega, süngevõitu olenditest. Sageli süngus küll seguneb absurdse huumoriga.

Sürrealistid ei teinud eri kunstiliikidel vahet, tegeldes kõigega millega taheti. Loodi sõnakunstiteoseid, skulptuurisarnaseid objekte, tungiti tarbekunsti valda. Sürrealistlikuks võib pidada Alberto Giacometti (1901 – 1966) skulptuuriloomingut. Tema inimfiguurid on pikaksvenitatud ja abstraheeritud.

Sürrealistid ei leidnud 1920. ja 1930. aastail laiemat tunnustust. Publik ja traditsioonilisem kunstnikkond kaldus pidama neid lihtsalt skandalistideks, aga ka teised avangardistid võõristasid neid. Abstraktsionistid tegelesid puhta vormiga ja sürrealism tundus neile liiga odav.

Pärast 1970. aastat on sürrealism enam populaarsust võitnud.