19.sajandi lõpuks oli Ameerikas hakanud üpris hilinenult välja kujunema kunstialane sõltumatus. Peamised õppekeskused olid Pennsylvania akadeemia ja Chase'i kunstikool New Yorgis, mis propageerisid endiselt 19.sajandi Euroopa realismi traditsiooni.
1908.aastal esitas neile aga väljakutse jõuline rühmitus nimega Kaheksa. Kaheksasse kuulus väga erineva stiiliga kunstnikke. Rühmituse liider oli Robert Henri (1865 – 1929), kes oli õppinud Pensylvannia akadeemias ja hiljem Pariisis.
Kaheksa enesekehtastamine 1908.aastal andis energiat ka paljudele teistele, kulmineerudes 1913.aastal nüüdseks legendaarseks muutunud Armory Show'ga. Armory Show oli hiiglaslik kunstinäitus, mis tutvustas Euroopa ja USA uuenduslikku kunsti. Huvi oli suur, kuigi enamik publikust eitas ja ajakirjandus naeruvääristas uunduslikku kunsti. Modernistide loomingule ei vastandunud mitte ainult enamik publikust, vaid ka suur osa kunstnikest. Paljud noored kunstnikud pidasid USA avangardiste eurooplaste jäljendajateks (подражатель). Lisaks leiti, et modernism saab meeldida ainult elitaarsele vähemusele ning on järelikult ebademokraatlik ja ebaameerikalik. Siiski pani just see näitus aluse moodsa kunsti levikule USA's.
Pärast I maailmasõda soosisid (благоприятствовать, покровительствовать) USA valitsus ja avaliku arvamuse meeleolud Euroopa eeskujude hülgamist. Selliste mõtetega kunstnikud otsisid USA kunstile „oma teed“. Seda loodeti leida realismis, mis kujutaks Ameerika tegelikkust. Ameerika realismis oli kaks suunda. Juba sajandi alguses oli tekkinud nn. sotsiaalne realism, mille rajaja oli R. Henri. Seda laadi iseloomustas suurlinna elu ilustamata, vahel satiiriline kujutamine. Piltide koloriit on tume ja räpane ning meeleolu enamasti sünge. Laiema levikuga oli nn. regionalistide looming. Võrreldes esimestega, on regionalistid romantilisemad, nad väärtustavad väikelinnade ning farmide rahulikku ja töökat elu ning USA regioonide omapära (своеобразие). Kuulsaim regionalist oli Thomas Hart Benton (1889 – 1975), kes jäi avangardismi eitajaks surmani. Ta oli nooruses küll õppinud Pariisis, kuid pärast 1920.aastat hakkas rääkima, et moodne kunst on välismaine dekadents ja haigluseni arendatud intellektualism, mis ei sobi USA inimeste lihtsate ja loomulike väärtustega. Teiste regionalistide looming jäljendab (копировать) loodust püüdlikumalt. Külaelu kujutas Grant Wood (1842 – 1942), kes võttis eeskujuks Madalmaade hilisgootika ja vararenessansi täpsusearmastuse. Tänaseni on üks USA kuulsamaid kunstnikke Andrew Wyeth (sünd.1917), kes on samuti detailitäpselt maalinud meeleolutsevaid stseene üksikutest inimestest.
1920.-1930.aastate USA'le oli tüüpiline palju seni väikelinnades või külades elanud inimeste siirdumine suurlinnadesse ning omapäraste piirkondade elukorralduse kokkusulatamine ühtseks, standardiseeritud elulaadiks.
Edward Hopper (1882 – 1967) suutis suurepäraselt kujutada suurlinna tüdimuse, üksildust, tühjäid tänavaid ja tühjade akendega maju. „Öine baar“ on üks tema meeldejäävamaid teoseid; maal on ebatavaline selle poolest, et siin on Hopperi jaoks palju inimesi. Maali keskseks teljeks on neljas figuur, mees, kes on vaataja poole seljaga. Inimesed pildil on vaatajast toidubaari klaasiga eraldatud ja see rõhutab vaataja rolli kõrvalseisja, peaaegu piilujana.
MEHHIKO KUNST, MEHHIKO MONUMENTALISTID
Monumentaalsed teosed, aga ka plakatid ja muud trükised olid ülekaalukalt ühiskondlikku, tihti ka kriitilise sisuga, kuid teoste vorm või stiil olid väga mitmekesised, sotsiaalsete realistide ja regionalistide kõrval said töötada ka abstraktsionistid.
1930.aastate seinamaalikunstile andsid olulise tõuke mehhiko monumentalistid. Mehhiko kunstis oli ühiskondlik-poliitilise sisuga seinamaal saavutanud enneolematu koha ja taseme. Tormiliste revolutsioonisündmuste järel võimul olnud vasakpoolsed valitsused andsid mehhiko kunstnikele suuri riiklike tellimusi. Diego Rivera (1886 – 1957), Jose Clemente Orozo (1883 – 1949), David Alfaro Siqueiros (1896 – 1974), Rufino Tamayo jt. Ühendasid oma loomingus mehhiko rahvusliku traditsiooni Euroopa avangardismi mõjudega omapäraseks jõuliseks sünteesiks.
Frida Kahlo (1907 – 1954).
ABSTRAKTNE EKSPRESSIONISM USAS
II maailmasõja alguses allutasid sakslased suurema osa Euroopast Hitleri võimule. Nad okupeerisid ka Prantsusmaa põhja- ja lääneosa koos Pariisiga. Prantsusmaa okupeerimata osa kontrollis konservatiivne Vichy valitsus, mille kunstipoliitika oli peaaegu samasugune kui Saksamaal. Traditsioonilisemaid, sh. realistlikke kunstnikke kiideti ja toetati, avangardistid aga lähenesid vastupanuliikumisele.
Paljudel Euroopa avangardistidel oli aga õnnestunud enne Pariisi langemist põgeneda, peamiselt USA'sse. Eriti New Yorki kogunesid paljud innukad kunstnikud. 1940.aastal oli USA'sse tulnud näiteks Piet Mondrian. New Yorgi elurütm on mõjustanud tema viimaseid teoseid, nn. bugi – vugi sarja kompositsioone, mis on varasemate maalidega võrreldes rahutud ja värvirikkad. Tema enda konstruktivistliku loomingu mõju ameeriklastele jäi aga esialgu väiksemaks Euroopa ekspressionistide ja sürrealistide mõjust.
Sürrealistidel oli kõige kergem ennast maksma panna. Sürrealistide 1920.aastatel sõnastatud seisukohad leidsid Ameeriks soodsa pinna, eriti spontaansuse, mõistuse kontrollita toimuva eneseväljenduse nõue. Mõned ameerika kunstnikud täitsid sürrealistide programmi täpsemalt kui need ise.
New Yorgi sõjajärgse koolkonna ajalugu alustab Arshile Gorky (1905 – 1948). Tema loomingus on näha üleminek Picasso ja Euroopa sürrealismi juurest orgaanilise looduse vorme meenutava peaaegu abstraktse kunstini.
Ideed, et pilt on protsess, automaatse või poolautomaatse tegevuse tulemus, põhjendas kõige järjekindlamalt ja efektsemalt Jackson Pollock (1912 – 1956). 1947.aasta paiku jõudis ta stiilini, mis talle esialgu skandaalse, kuid aja jooksul kinnistunud maailmakuulsuse. Ta ise on kirjeldanud oma töömeetodit järgmiselt: „ Ma eelistan kinnitada pingutamata lõuendi kõvale seinale või põrandale. Ma vajan kõva pinna vastupanu. Põrandal tunnen ma ennast vabamalt. Tunnen ennast lähemal, rohkem maali osana, sest nõnda saan ma kõndida maali ümber, töötada neljast küljest ja sõna otseses mõttes olla pildi sees... Ma loobun maalija tavalistest tööriistadest, nagu molberdist, paletist, pintslitest jne... Kui ma olen pildi sees, siis ma ei tea, mis ma teen...“
Jackson Pollock demonstreeris oma enneolematut töömeetodit ka ajakirjanikele ja filmimeestele.
Willem de Kooning (1904 – 1988) on teine kuulsam nn. tegevusmaali esindaja (action-painting). Ta jõudis abstraktse kunstini sujuvalt, maalides paralleelselt mitmes laadis ja säilitades kaua huvi inimfiguuri kujutamise vastu. De Kooningi värvikäsitlus on enamasti pastoosne. Värvidest eelistab ta puhtaid ja intensiivseid toone.
Franz Kline (1910 – 1962) sai tuntuks laiade, mahlaste ja energiliste pintslitõmmetega, millest efektseimad on kantud musta värviga valgele taustale. Maaliliselt meenutavad need pisut hiina ja jaapani kalligraafiat, kuid muidugi palju kordi suuremas formaadis.
Mõiste „tegevusmaal“ kõrval kasutati ülalmainitud kunstnike loomingu iseloomustamisel ka abstraktse ekspressionismi mõistet, mis oli loodud juba 1919.aastal seoses V.Kandinskyga. Abstraktseteks ekspressionistideks nimetatute hulgas on aga ka selliseid, kes erinevad Pollockist ja De Kooningist, näiteks pole nad tegevusmaalijad või pole isegi ekspressionistlikud, küll aga abstraktsed. Üheks selliseks on Mark Rothko (1903 – 1970). Tema maalidel näeme tavaliselt suurel ühevärvilisel pinnal kolme laia ebamääraste hajuvate servadega värvitriipu või vööndit, mis pilvetaoliselt hõljudes loovad kummalise ruumitunde.
Robert Motherwell (sünd.1915), Clyford Still (1904 – 1980), Sam Francis (sünd. 1923), Adolph Gottlieb (1903 – 1974) , Mark Tobey (1890 – 1976), Cy Twombly (sünd.1928)
David Smith (1906 – 1965) esindab abstraktset ekspressionismi skulptuuris.
Abstraktne ekspressionism ei meeldinud USA konservatiividele, kes eelistasid regionaliste. Liberaalsed poliitikud ja kunstiteadlased aga võtsid uue voolu oma kaitse alla ja saavutasid sellele riikliku tunnustuse. A.e. toodi esindama USA'd Euroopasse, kus oldi sunnitud tunnistama, et ameeriklaased on loonud originaalse kunstivoolu ja New York on asumas Läänemaailma kunstipealinna kohale Pariisi asemel. 1950.aastad olid üks 'külma sõja' kõrgaegu ja a.e. sobis idablokis ainuvalitsenud sotsialistliku realismi täiuslikuks vastandiks ja „vaba maailma“ vastandiks.