POPKUNST Inglismaal
Inglismaal levis ekspressiivset tüüpi abstraktsionism hoopis vähem kui USAs või Mandri-Euroopas. Pärast sõda viljelesid paljud kunstnikud ekspressiivse kallakuga realismi. Nendest kuulsaimaks kujunes Sigmund Freudi pojapoeg Lucien Freud (sünd. 1922). Esialgu maalis ta detailitäpselt ja kuivalt, hiljem maalilisemalt. Ta on kujutanud porise koloriidi ja räpakalt mõjuvate pintslitõmmetega inimesi ootamatutes, veidrates olukordades või poosides.
Omapäraseim esimeste sõjajärgsete aastakümnete inglise kunstnik oli Francis Bacon (1919-1992). Tema maalide lähtekohaks on tihti mõned tavalised fotod või reproduktsioonid, kuid neilt võetud kujundid maalib ta hirmuäratavalt inetuks. Inimeste kehad ja eriti näod on moonutatud vormituks ja kõhedust tekitavateks. Baconi kunstistiilist on välja loetud humanismi kriisi, eriti sõjaaegse ja sõjale järgnenud ebakindluse väljendust. Baconi kunstil on kauget sugulust sürrealismiga.
1950.aastate lõpul oli inglise kunsti ilme üldiselt traditsioonilisem kui mujal Läänemaailmas. Seda tajusid puudujäägina ja püüdsid ületada mõned noored kunstnikud näitustel. Ühel sellisel näituse plakatil oli trükitud väike kollaaž pealkirjaga „Mis teeb tänapäevased kodud nii eriliseks, nii meeldivaks?“, autoriks Richard Hamilton (sünd. 1922). Pildile kuhjatud esemete hulgas näeme just sel ajal massikaubaks muutunud objekte (tv, magnetofon, tolmuimeja jne) ning seal ilutseb atleetvõimleja kehaehitusega mees, käes hiiglaslik pulgakomm, millel suurte tähtedega „POP“. Hamiltoni kollaaž ja 1957.aastal valminud Peter Blake’i (sünd. 1932) teos „Palkonil“, kus naivistlikule maalile on lisatud või motiivina kasutatud kommertstrükiseid ja banaalseid fotosid, tähistavad inglise popkunsti algust.
Inglise popkunstis polnud ühiskonnakriitilist taotlust ja tähendust. Pigem vastupidi, suhtumine uude elukeskkonda oli positiivne. Noorte kunstnike seltskond oli siiralt huvitatud kogu nn. Kommertskultuurist, mis lähtus peamiselt USAst.
Eriti huvitusid USA massikultuurist Eduardo Paolozzi (sünd.1924) ja Peter Phillips (sünd. 1931). Skulptor Paolozzi lähtus sürrealismist ja eriti Max Ernst’ kollaažidest, mille põhimõtteks oli ühendada asju, mis reaalses elus kokku ei kuulu. Philips liitis oma maalide geomeetrilise abstraktsuse väljavõtega reklaamajakirjadest ja – kataloogidest.
David Hockney (sünd.1937) esindas uut kunstnikutüüpi, kes avameelselt seostus popkultuuriga, mis sel ajal tänu ansamblile „The Beatles“ tormiliselt arenes. Virtuooslikult kasutab ta fragmentaarset, naivistlikku või moonutatud ruumikujutlust, tühjade alade ootamatut vaheldumist lopsakate värvipindadega.
Väljendit „pop“ oli kasutatud populaarse ehk nn.massikultuuri kohta, kuid Inglismaal hakati nimetama popkunstiks ka sellist näitustel esitatud kunsti, mis kasutas massikunstist või standardest visuaalsest keskkonnast üle võetud üldtuntud kujundeid.
POPKUNST USAs
USA popkunst sündis 1960.aastate alguses. Võrreldes inglastega on ameerika kunstnikud suurejoonelisemad, teiseks on nad hüljanud mitte ainult tahvelmaali tavalised mõõdud, vaid ka tehnika mitmesuguste senipruukimata materjalide ja tehnikate kasuks. Selleks olid tee avanud neodadaistid Johns ja Rauschenberg. Kolmandaks on ameerika popkunstnikel isikupärane, selgemalt üksteisest eristatav ’firmastiil’.
Rootsis sündinud Claes Oldenburg (sünd.1929) liitus 1950.aastate lõpus noorte kunstnikega, kes pidasid abstraktset ekspressionismi liiga elitaarseks ja elukaugeks. Kuulsuse võitis ta kolmemõõtmeliste teostega, mis jäljendasid tavalisi objekte-amerikalikke standardtoite või kodupidamise esemeid. Väga oluliseks pidas Oldenburg teoste suurust ja nõnda asetas ta näitusesaali põrandale meetripaksuse hamburgeri või paarimeetrilise viineri salatiga. Eriti šokeerivalt mõjusid kõvade esemete imitatsioonid poolpehmes materjalis, näiteks hiiglaslik kirjutusmasin. Oldenburg leiab, et kunst peab valikuta kujutama kõike seda, mis on olemas.
Roy Lichtenstein (sünd. 1923) sai kuulsaks suuremõõtmelistega tahvelmaalidega, mille aine oli võetud kommertstrükistest, plakatitest, aga juts eriti koomiksitest. Tema maal säilitab koomiksipildikesele omase tingliku joonistuse ja koloriidi. Eriliselt iseloomulik Lichtensteini stiilile on korrapärane punktistik, mis jäljendab trükipildi rastrit, aga muidugi paljukordses suurenduses.
James Rosenquist (sünd.1933) oli samuti huvitatud kommertstrükistest. Ta oli varem plakatimaalijana omandanud sileda, standardse, tehnitsistliku maalimaneeri. Paljud Rosenquist’i maalid on hiigelsuured. Mõnikord viitab ta oma teostes aktuaalsetele asjadele, näiteks poliitiliste sündustele või probleemidele. Õlimaali kõrval või ühenduses rakendab ta metalli, plastmasse, puitu, neoontorusid ja muud sellist.
Segatehnikaid kasutasid ka Tom Wesselman (sünd.1931) ja Jim Dine (sünd.1935). Esimene neist pühendus erootilise temaatika viljelemisele, mis abstraktses kunstis oli täiesti unustatud. „Ameerika aktide“ sarjad kujutavad tasapinnalisi masinlikult või mannekeenilikult mõjuvaid kaunitare, kas ainult maalitult või siis koos standardsete, igale ameeriklaasele tuttavate tarbeesemetega. Ka Dine ühendas oma teostes reaalseid objekte ja maalitud pindu, aga veel tuntumaks sai ta kui üks happening’ide alustajaid.
Skulptuuri esindab popkunstis George Segal (sünd.1924). Tema teosed on tavaliselt kulunud mööbliesemed ühendatud inimfiguuridega.
Venezuelast pärit USA skulptor Marisol (sünd. 1930) oma elusuurustele puitfiguuridele asetas ninale tõelised prillid või kätte vihmavarju.
Kuulsaim, järjekindlam ja mõjurikkaim popkunstnik oli Andy Warhol (1928 – 1987). Warhol sündis Pennsylvanias ja õppis Carnegie Tehnoloogia Instituudis. Ka tema alustas reklaamjoonistajana, mis aitas tal äärmuseni arendada popkunstile omase kommertslike ja standardsete valmiskujundite kasutamise. Warholi isiksus ärrits avalikust kõige rohkem. Trotsides paljusid “peenema seltskonna“ elureegleid, saavutas ta ometi sellesama seltskonna imetluse. Ameerika popkunstniku, filmitegija ning ühiskonnategelase on teinud kuulsaks ja surematuks kunstniku 1960.aastate pildid Campbelli firma supipurkidest, kokakoola pudelitest ning arvutud Marilyn Monroe, Mao ja teiste portreed.
Warholi imagot aitasid kujundada tema avaldused nagu „Tahan olla masin“ või „Tahan, et kõik mõtleksid ühtemoodi. Arvan, et igaüks võiks olla masin“, Oma töödes rõhutas ta samuti masinlikkust, standardsust, isikupäratust, valides motiiviks „kõige kulunuma“ visuaalse materjali. Kõik tema teosed kujutavad objekte, mis olid tüdimuseni tuttavad igale ameeriklasele.
1963.aastast tegi ta ka mitmeid eksperimentaalfilme, järgides ka seal ülima „jaheduse“ printsiipi. Näiteks kuuetunnises filmis „Magav mees“ näeme ilma igasuguse kommentaari või tõlgenduseta magavat meest, kes juba magab, kui film algab, ja filmi lõppedes jääb ikka edasi magama.
Warhol rajas New Yorgis oma ateljee, mille ta nimetas Fatory’ks, ning paljud teosed lõi ta kaastööliste abiga.