Hindamismudelid
Ülesannete soorituste hindamine peaks tulenema samadest nõuetest, mis ülesande kirjelduses esitati. Hindamisjuhendites on esitatud aspektid ja soovitused, kuidas õpilaste sooritusi hinnata. Arutluse hindamisjuhendid ajaloos ja ühiskonnaõpetuses kujundati välja riigieksamitööde arutluste hindamise käigus, neid aastate jooksul täiendades. Ühtsed hindamiskriteeriumid aitavad ühtlustada õpetajate nõudeid arutluse kirjutamisele. Kui õpetaja rakendab ülesannet väiksemas mahus ja koostab hindamismaatriksi väiksemale punktisummale, on siiski hea toetuda väljatöötatud hindamisjuhendile ja vähendada soorituse eest saadavate punktide mahtu proportsionaalselt. Hea oleks harjutada õpilasi ka ise oma sooritusi hindama ja analüüsima, kujundades nii arusaama oma suutlikusest ja arengust.
Hindamine sõltub alati ülesandepüstitusest ja -eesmärgist, seda ka avatud vastustega ülesannete puhul. Samast eesmärgist peaks lähtuma ka hindeskeem. Kui rühmatöö seab eesmärgiks sotsiaalsete oskuste kujundamise, peaks ka hindeskeem andma sellel aspektile suurema tähenduse. Teised aspektid ei peaks siiski jääma päris tähelepanuta. Rõhuasetused tehakse õpilastele teatavaks või lepitakse kokku ülesande andmisel.
Tihtipeale ei olegi avatud vastusega küsimusele ühest õigest vastust. Eesmärgiks on tekitada klassis vastavateemaline arutelu, õppida otsima ja leidma argumente ning neid esitama. Erinevad vastused on seega teretulnud ning õpetaja rolliks on tekkinud arutelu juhtimine. Arutelusuutlikkust hinnatakse paikapidavate argumentide ja viisaka väitlemise (reeglite) alusel. Kõiki ülesandeid ei pea tagasisidestama numbriliselt või punktides. Kasuks tuleb sõnaline toetav tagasiside, mis on hästi ja mis valdkonnas on kasvuruumi.
Koostanud Mare Oja