Nimi Ibeas de Juarros pärineb baski keele sõnadest “ibea” või “ibeia”, mis viitavad kohale jõe ääres, ja “juarros”, “zubarro” või “zugarro”, mis tähendab jalakat.
Ibeas de Juarrose päritolu on seotud Põhja-Hispaania vallutamisega ja taasasutamisega kristlaste poolt, kes tulid Covadongast aastal 720, oma teekonnal nad võitlesid araablaste vastu ning jõudsid Ibeas de Juarrosse 800-900 aastate vahel. Sellest ajast alates oli see küla inimesi täis. Üks olulisi põhjusi, miks elanikkond kasvas on see, et Ibeas oli koht, kus ristusid mitmed teed. Ibeast läbisid kolm väga tähtsat teed: “El Camino Viejo Real, El Camino Real Francés ja El Camino Real de la Lana.” “El Camino Viejo Reali“ peetakse Camino de Santiago algseks teeks.
Atapuerca mäestik on mäestike grupp, mis asub Ibeas de Juarrose põhjaosas ja alates aastast 2000 see kuulub UNESCO kultuuri- ja maailmapärandi nimistusse tänu arheoloogilistele ja paleontoloogilistele avastustele, mis on seal tehtud. See mäestik on tähtsaim arheoloogiline koht Euroopas, sest just seal leiti rohkelt inimjäänuseid ning tänu neile inimesed saavad paremini mõista: kes nad on ja kust nad tulevad. Näiteks, aastal 1976 arheoloogiline grupp leidis esimese inimfossiili Atapuerca koopas, mida tuntakse “La Sima de los Huesos” nime all ning aastani 1984 arheoloogid tegid regulaarseid kaevandusi, et üksikasjalikult välja uurida inimese evolutsiooni.
Juba nimetatud “La Sima de los Huesos” koopas leiti inimkolju, mis on tuntud kui kolju 17, kolju otsmikus on kaks auku, mis viitavad sellele, et see inimene oli mõrvatud. See on esimene teadaolev mõrv ajaloos, mis pandi toime 436 000 aastat tagasi. See kolju on üks täielikumaid inimkoljusid, mis on säilinud meie ajani ja see on viimase 20 aasta jooksul leitud 52 fragmendi abil taastatud algolekusse.