Calatañazor, kus elab vaid 50 inimest (2018. a. rahvaloenduse järgi) on külake Soriaprovintsis Castilla ja Leóni kirdeosas. Oma hõreda asustuse ja maalilise asukoha tõttu sobib see neile, kes soovivad kogeda ehtsat hispaania kultuuri ilma pikkades turistide järjekordades seismata. Külas näeb kohalikus kastiilia stiilis savitellistest maju, kitsaid munakividega sillutatud tänavaid ja vana Calatañazori lossi, kust avaneb suurepärane vaade tervele külale ja ümbritsevale loodusele. Läheduses asub Fuentona looduspark, kus saab külastada maa-aluseid koopaid ja Pürenee poolsaare suurimat kadakametsa.
Keltibeerid saabusid Ibeeria poolsaarele arvatavasti kahe rändelainena, mis leidsid aset aastatel 1000-300 eKr. Esimese laine jooksul rännanud asunikud asusid elama Katalooniasse, poolsaare idarannikule, olles eelnevalt läbinud Pürenee mäestiku. Tänapäevasel Soria provintsil on rikas keltibeeri hõimudega seonduv ajalugu, sest selle alad hõlmavad suurt osa nende endistest territooriumitest. Nad jätsid oma tsivilisatsioonist maha jälgi, mida võib näha mitmetes provintsi arheoloogilistes paikades. Calatañazorile kõige lähemal asuvad Voluce nimelise asula muistsed säilmed. Need paiknevad Milanose jõe ääres, Los Castejonese künkal. Vana-Kreeka geograafi Ptolemaiose kirjutiste järgi teame, et seda hõimu, kes sinna elama asusid, kutsuti Averacaiks. Nad olid karjased, kes elasid pigem väikestes külades kui suuremates linnapiirkondades. Averacai hõim elas sealkandis kuni roomlaste sissetungini Keltibeeria sõdade ajal, milles neile langes osaks oluline roll.
Abu ʿAmir Muhammad ben Abi ʿAmir al-Maʿafirí hüüdnimega al-Manṣūr ehk Võitmatu (araabia k) või lihtsalt Almanzor nagu kutsusid teda kristlased, oli Al-Ándalusi väejuht. Aastatel 997-1002 korraldas ta Ibeeria poolsaarel rohkem kui 50 rünnakut kristlaste küladele ja linnadele. Legendi järgi olid Almanzori väed tagasiteel Santiago de Compostelast, mida nad olid käinud rüüstamas, kui neid rünnati Calatañazoris Leóni kuninga Bermudo II ja Kastiilia krahvi García Fernándeze vägede poolt. Moslemid kaotasid palju sõdureid ning Almanzor põgenes, kui mõistis, et on kaotamas. Pärast seda lüüasaamist levis rahvasuus jutt, et üks kalur oli kuulutanud Córdoba tänavatel “Almanzor kaotas oma trummi Calatañazoris” ehk Almanzor kaotas oma rõõmu, sest ta oli esimest korda elus kaotanud. Mõned päevad hiljem suri ta Medinacelis lahingus saadud haavadesse. Ajaloolaste sõnul sellist lahingut aga ei toimunud, sest selleaegsetes kristlikes kroonikates ei ole seda mainitud. Alles 200 aastat hiljem kirjutatakse sellest esimest korda ning sedagi mitmete anakronismidega. Moslemite allikate järgi naases Almanzor San Millán de la Cogolla rüüstamiselt, kui podagrast põhjustatud valuhoog sundis teda Medinacelis peatuma, kus ta suri 10. augustil 1002. a. Vaatamata sellele, kas lahing toimus või mitte, asub Calatañazori külas Almanzori büst selle legendi tähistamiseks. Büsti kinkis Calatañazorile Torroxi, Almanzori sünnipaiga kodanikeühendus ja see on koopia Torroxi büstist, mille autor on Antonio Rico Núñezi.
Calatañazori kadakamets on terve Pürenee poolsaare suurim säilinud kadakamets, mille võrad võivad ulatuda kuni 14 m kõrguseni ja kuni 5 m laiuseni. Kuna seal kasvab enamus kogu poolsaare kadakatest, on Calatañazori Sabinar Castilla ja Leóni loodusparkide võrgu kaitse all. Kadakad kasvavad toitainevaese mullaga kohtades, kus paljud teised puuliigid kasvada ei saa. Kadakamari on toiduks lindudele ja loomadele, kes metsas talvituvad, nagu hirv, harakas ja rästas. Kadakas on tähtis kaubaartikkel, mida kasutatakse küttepuu, karjasööda ja varjupaigana loomadele, putukatõrjevahendite ning vaigu tootmises. La Fuentona on looduslik magevee laguun, mis on Calatañazoriga ühendatud tänu lubjakivist murrutuslava koobastest läbi voolavatele maa-alustele jõgedele. Pealtnäha on ta vaid väike selge veega järvekene, kuid tegelikult on ta üle 50 meetri sügavune karstilehter, mille vee all asuv koobaste süsteem ulatub sügavale pinna alla. Sellel põhjusel on ta populaarne koht just koopasukeldujate seas.