Kui ma ülikoolist lahkusin ja Gümnaasiumisse õpetama alles kandideerisin, siis minu 40 aastase õpetajastaažiga ema, hoiatas mind, et noorte ja täiskasvanute õpetamine on kui öö ja päev. Pean tunnistama, et mul, ohvitseril, läks esimesel koolipäeval jalge alt lasua nõrgaks. Kõik see sagimine, kontrollimatu emotsioonide tulv, miljon omavahel mitteseostamatud küsimust ja distsipliini täielik puudumine lõi mind lausa pahviks. 

Soov õpilastele meeldida kuid siinjuures autoriteet sõilitada ja kõik kontrolli all hoida oli küll suur, aga reaalsuses ei suutnud ma midagi kontrollida. Võttis ikka paar nädalat aega enne kui õpilased mind tundma õppisid ja mina neid tundma ning kontrollima õppisin. Siinjuures läbisin iga klassiga kadalipu, kus nad mind igati proovile panid ja provotseerisid. Piir õpetaja autoritaarsuse ja õpilaste "sõbra" (õpetaja, kes püüab rohkem sõber olla kui hea õpetaja) vahel on eriti kitsas ning eksida saab vaid üks kord. Õnneks saime reeglid paika (kuigi aeg ajalt peab neid siiani meelde tuletama või korrigeerima) ja saime õppetöö sujuvalt kulgema.

Endale üllatuseks hakkas see uus muutus minu elus mind endaga kaasa haarama ja mulle meeldima. 

Esiteks oli kütkestav ja stimuleeriv asjaolu, et õppisin koos õpetamisega iga päev koos õpilastega. Arvasin, et minu ajusse jäädvustunud infost on piisav, et uue ülesandega toime tulla, aga võta näpust. Mõned asjad olid meelest ära läinud, mõned asjad olid uudsed ja mõned asjaolud tuli üldse ümbermõtestada. tundide ettevalmistamisel ja läbiviimisel õppisin alati ka ise midagi uut ja seda mitte ainult oma õppeaine raames. Huvitavad vestlused kaasõpetajatega ja kogemuste vahetamine oli suureks abiks. Tihtipeale pidin konsulteerima oma emaga, et kuidas ühes või teises situatsioonis kõituda või kuidas paremini lastele teemasid esitada. Kooli tulles panid mind proovile ka teised minu kooli füüsikud ja keemikud esitades mulle mõtlemapanevaid küsimusi või "trikiga" ülesandeid. Sõbralik nöökimine oli igapäevane ja ma võtsin seda huumoriga ning õppetunnina. Peab tunnistama, et kui ma oma edukamate õpilastega ka niikaugele jõudsin, et olime valmis olümpiaadile minema, siis jäin ka ise paari ülesandega jänni. Füüsika puhul see "kastist välja vaatamise" oskus peab olümpiaadidel olema nii keemiasse kui ka matemaatikasse. Õpilased olid tublid ja kuigi max punkte ei saanud, siis tegelikult saavutasid vägagi rahuldavad tulemused.Osalesin koos õpilastega ka olümpiaadi ettevalmistuskursustel, mis olid huvitavad ja silmaringi avardavad (nii mõnegi nipi sai oma kasutamiseks võtta).

Huvitavaks kogemuseks oli ka see, et meie kooli tuli meile abiks õpetama füüsika magistrant, kes võttis minu tunnid omale vaatluspraktikaks. Pärast tunde vestlesime ja arutasime tunnid läbi ja nii mina kui tema saime endale midagi kõrvataha panna. Olen küll füüsikat õppinud läbi ja lõhki, aga siiski mitte füüsika õpetaja koha pealt. Siinkohal ütlesin kohe, et magistrant toogu kohe minu puudused välja ja ma sain ohtralt tagasisidet, millest edaspidi juhenduda. Ka magistrant tegi endale ohtralt märkmeid, mida siis ise tulevikus kasutada või kuidas ühes või teises situatsioonis käituda. 

Teiseks nautisin asjaolu, et minu aju pidi 100% kogu aeg töös ja paindlikust paindlikum olema. Kui päevas oli 8 tundi 7. - 12. klassiga, siis selleks, et õpilastele maksimaalselt ja efektiivselt materjali edasi anda, pidin ma nn. "nende tasemel" olema. Ehk siis rääkima keeles, millest nad aru saavad ja tasemel, mis neile vastuvõetav on (Mäletan sõjaväeteenistuse aegadest, kus kord sattusin kuulama kuidas kolonel ja veebel omavahel vaidlesid. Nad ei saanud üksteisest absoluutselt aru, kuigi rääkisid ühte ja sama asja. Tasemed olid erinevad ja mõtlemine oli vastavalt tasemele, mis viiski konfliktini. Targem ei tohi üleolevalt mõelda, et osad seigad on ise - enesest mõistetavad! Sain too kord kõhutäie naerda, set mõlemal oli õigus, aga erinevast vaatenurgast). See on arusaadav, et tuleb tundi vaadata õpilase seisukoha pealt, aga pööraseks tegi asja siin see, et näiteks esimene tund oli 7 kl., siis 10, siis 8 - 9 - 12 ja jälle 7. Aju pidi kogu aeg tegema "kvanthüppe" vastavalt sellele tasemele, kelle tund tuleb. Päris alguses tabasin ennast korduvalt, et pärast 12 klassi rääkisin seitsmendikele (näiteks aatomist) liiga keeruliselt või siis vastupidi. Kui algul oli raske, siis üsna pea hakkasin sellest hoopis naudingut saama. Ülikoolis on kõik täiskasvanud ja sellist eripäera ei ole. Peagi märkasin, et minu enda ajutegevus on paremaks muutunud ja mul on palju lihtsam ise seoseid leida ning seeläbi hakkasin uuesti meie maailma uute nurkade läbi avastama.

Nähes nüüd maailma hoopis avaramana hakkasin ka õpilastele seda avardama. Selgitasin õpilastele, et nad kõik on avastajad ja iga päev nii - kui - nii avastavad midagi uut (kasvõi arvutimängus, kuidas koodidest kõrvale hiilida). 

Üheks tööriistaks õppia arengu ja õppimise etappide, õige suuna haidmise, tasemete ja kõikehõlmava füüsika edasiandmiseks ning õppimise vajalikkuse teadlikustamise tekitamiseks nii endas kui õpilastes, oli minu enda lapsepõlv. Mäletan ergalt, kuidas minu õpetajad (kelle seas oli nii profesonaale kui mitte) tunde läbi viisid ja kuidas ma ise tundides käitusin (olin veel see üeavalu õpetajatele). Kui mõnes tunnis arusaamatused tekkisid, siis mõtlesin kohe, et kuidas mina selles vanuses oleksin reageerinud ja mis selle olukorra lahendaks. Nii võrdsustangi ennda kogemusi praeguste olukordadega, et tee neid vigu, mida tegid minu õpetajad ja leian lahendused sellest seisukohast, mis minule selles vanuses positiivsed oleksid olnud. On õpetajad, kes ei mäleta oma lapsepõlve ja ei suuda seeläbi oma "Egost" üle astuda. Kõik me oleme erinevad ja meil kõigil on õigus oma seisukohale - peamine, et see seisukoht ühiskonnaraamides püsiks.

Õppija tundmaõppimine

Klassid on erinevad ja õpilased on erinevad. Algul ma ei saanud aru, et miks meie koolis A klasside õpilased on nagu vurrid ja ei püsi üldse kohapeal ja B klassid jälle õpivad hea meelega kõik valemid, reeglid ja seadused kiiresti selgeks, kuid siinjuures praktilistes töödes ja laboratooriumites on bassiivsed.  Mainisin seda meie kooli teisele füüsikule ja sain vastuseks: "vaata A klassid on tantsukallakuga ja B klassid laulukallakuga, mõtle nüüd ise."

Ja kohe sai selgeks! ühed lapsed on algklassidest alates iga päev tantsudega tegelenud ja nende aju on just sellele seadistatud. Nad isegi kui väga tahavad, ei suuda jalgu laua all paigal hoida. See ei tee neid seetõttu paremaks ega halvemaks - nende aju lihtsalt töötab nii. Teised jälle,  lauluklassidest, on harjunud laule ja noote pähe õppima ja nende jaoks on see lihtne, ajutöö on kohandunud õppimisele. Võtsin selle teadmiseks ja lähtusingi selle seisukoha pealt ka tundide läbiviimisel. Tantsuklassidega tegime rohkem praktilisi töid, kus siis õppisime ka valemite ja seadustega opereerima ning lauluklassidega tegime praktilisi töid teadmiste kinnitamiseks.

Suurtes klassides muidugi individuaalselt õpilastele läheneda ei saa alati ja tuleb nii tasemele, arengusuundadele ning teadlikuse tõstmisele mingid piirid panna.  Osad (nn. peade arvu hoidvad) koolid on seisukohal, et õpetada tuleb nõrgema lüli tasemel ja targemad õpivad ise ning teised (kooli nime hoidvad) vastupidi panustavad targematesse (kuigi kõigile räägitakse kuldsest keskteest). Mina ohvitserina põhimõtteliselt ei vali omale lemmikuid ega hakka kedagi nõrgemaks pidama. Võib tunduda ehmatav ja väga sõjaväelaslik, aga klass on üks tervik (tuleb leida see sisemine side vähemalt minu tunnis) ja tervik on sama tugev kui tema nõrgem lüli. Nüüd klass ei pea langema nõrgema lüli tasemele vaid koos tuleb aidata nõrgemal lülil tugevaks saada. Meil poleks mõtet sõjaväeteenistust Eesti Riigi kaitseks välja õpetadagi, kui me laseksime rühmal olla sama nõrk kui nõrgem lüli - siis oleksime kohe kaotajad.

Läbi grupitööde, laborite ja praktiliste ülesannete püüan leida koos õpilastega selle sisemise side ja siis koos edasi liikuda. tuleb leida põhjused, et miks see side nõrgem on ja need võimalikult oskuslikult likvideerida. 

Näiteks, üks õpilane oli terve trimestri laisk, ei esitanud õigeaekselt kodutöid ja seda mitte üksi minu tunnis. 8 klassi lõpus oleks ta äärepealt 6-s eines suvetööle jääma. Ta võttis ennast kokku ja tegi kahe nädalaga kõik võlad ära ja sai edukalt 0.-se klassi. Jah ta ei teinud neid kõiki viilele, kuid ta tegi need ära kiirusega, mida võibolla teised jälle ei suudaks. ).-s klassis ütlesin ma klassi ees, et olen kindel, et esimese isikliku auto siin klassis ostab just tema. Ja põhjendasin seda arvamust vastavalt. Edasiselt kiitsin ja motiveerisin õpilast ning suunasin tähelepanu, et õpilane auto saamiseks peab oskama raha teenida ja selleks on vaja õppida. Õige pea hakkas ta töid esimeste seas esitama ja mingil hetkel seisis ta minu ees ja küsis juba individuaalseid ülesandeid ning oli viieline õpilane. Praeguseks on ta oma õpinguid jätkamas ja need, kes enne vaatasid teda ülevalt alla peavad temast lugu. Märkasin, et sellega muutus ka tema suhtlusringkond ja käitumine.

korduvalt on mulle mainitud, et ma õpetan liiga raskelt või liiga karmilt, kuid see on alati olnud nende nõrkade lülide esmane reaktsioon, kui nad minu tundidesse alles tulevad. ja see pole õpilaste süü vaid see on reaktsioon nende ajudes. Kui aju peab liikset energiat õppimiseks kulutama hakkama, siis hakkab ta kehasse peptiite loopima, et ou... peremees, mis sa seal teed? miks nüüd peab nendele neuranitele, mis unes olid, nüüd äkki energiat raiskama hakkama. Kui aju saab aru, et see on ellujäämiseks vajalik, hakkab ta hoopis ise parema funktsioneerimise nimel pingutama ja  see kaeblemine kaob.