Lahendust vajavad probleemid ja mõtlemiseks ning arutlemiseks olevad küsimused:

Õppija toetamine

1.  Õpetaja õppimist ja õppija arengut puudutava uuema teadmusega (uuringud, terminoloogia) kursis hoidmine. Vaadeldes õpetajate koorkust ja ajanappust on see jätkuvalt probleemiks number 1.

2.  Tugispetsialiste või kolleegide kaasamisest õppija toetusvajaduste väljaselgitamisel, õppe- ja arendustegevuse planeerimisel ning rakendamisel on jätkuvalt liiga keeruline ja bürokraatiarikas. Lapsevanemad sageli ei taha leppida sellega, et nende lapse suutlikus on võrreldes klassikaaslastega liiga aeglane. Samas ei taha lapsevanemad tunnistada ka seda, et nad ise võivad selle põhjuseks olla. Kool ei saa ja ei peagi sekkuda inimeste koduste probleemide lahendamiseks. Siiski kuidagi tuleb ka need probleemid lahendada, et laps saaks täisväärtuslikud tingimused õppimiseks.

3.  Õppematerjalide kohandamine õppijale sobivaks abivahendiks on olnud probleemiks, sellest ajast peale, kui õpetamistööga üldse alustati. Iga inimene on erinev ja ma saan väga hästi aru, et riik ei saa selle individuaalselt läheneda. Siiski õppematerjalide väljatöötamisel on jäetud arvestamata paljude nüanssidega ja õppematerjalide koostamisel esineb puudujääke. Usun, et selle tööga tegelevad ministeeriumi tasemel väga võimekad inimesed, kuid kuulen igapäevaselt, et selle protsessi käigus on õpetajate arvamust mitte arvestatud.

4.  Nutiseadmete ilmnemisega on tekkimas inimeste vaheline lõhe, kus õpilased kaotavad üksteisega täisväärtusliku suhtlemisoskuse, ei oska üksteisega arvestada ja veelgi enam üksteis toetada. Puudub ühtsustunne ja sisemine side. Ilma nende kahe omaduseta ei saa ka eksisteerida ükski riik. Ma toon küll näite sõjaväest, kuid seal on see probleem vägagi hästi lahendatud. Kui sõduritel puudub ühtlustunne ja vastastikune usaldus, siis võib lihtsalt relvad maha panna ning alla anda. Sõdurites kasvatatakse terve ajateenistuse vältel sisemist sidet ja isegi kui need noormehed nüüd mitmeid aastaid hiljem reservkogunemistele tulevad, pole nad seda sidet kaotanud. Iseenesest mõistetav, et seda metoodikat, kuidas seda sidet ja austus sõjaväes kasvatatakse ei saa üksühelt koolidesse integreerida. Siiski on seal palju mida oleks võimalik üle kanda. Näiteks, kui üks rühmast on saanud hakkama mõne pahatahtliku teoga, siis karistatakse kõiki. See paneb rühma siseselt probleemile lahendust otsima ja õige pea see lahendus ka leitakse ning see inimene enam nii ei tee. Õpilased peavad samuti olema valmis klassisiseselt probleemide lahendamiseks, teineteise toetamiseks ja koostöök nii õppimises kui eraelus.

Õpi- ja õpetamistegevuse kavandamine

1.      Koostöö teiste õpetajatega, õpilaste omavaheline suhtlus ja koolisisene teineteise vaheline austus. Selgus, et koostöö teiste õpetajatega pole nii lihtne kui peaks olema. Suureks piduriks on koostöös ajanappus. Lõimivate tundide tegemisest keeldutakse, sest sellega kaasneb lisatööd. Õpetajad ei ole valmis selleks oma niigi nappi aega raiskama. Samuti ilmnes, et paljus pidurdub koostöö tänu sellele, et keegi arvab, et on kellestki parem ja arvatakse, et teine õpetaja ei vääri koostöö tegemist. No kuulge, see õpetajaks olemine pole enam lasteaed. Õpetajad peavad kooli tulles kogu oma suure EGO koju jätma ja olema valmis kõiksugu koostööks, mitte ainult õpilastega või nendega, kes neile meeldivad vaid kogu kooli kollektiiviga! See on kahjuks siiani probleemiks kogu maailmas, sest kui inimesed suudaksid oma egod maha rahustada sõdasid ei oleks. Olen kindel, et probleem algab ja peab lahenduse leidma just koolis, sest lapsed näevad samuti seda õpetajate vahelist vastasseisu ja õpivad ka ise nii käituma. Selleks tuleb kooliprogrammi sisse viia eraldi õppeaine ja õpetajaid eraldi koolitada, et neid probleeme vältida. Siinkohal toon näiteks põlisrahvad, kus selliseid olukordi üldse ei teki. Mitmed maadeavastajad oma memuaarides on ära märkinud, et põlisrahvastel puudub kurjuse mõiste ja mõtteviis isegi sellest. Aleuutidest kirjutatakse, et rändurid viibisid neil külas ja neile hakati teed andma. Peretütar võtis tee kanu ja ajas selle kogemata maha. Kõik pereliikmed jäid seejuures väga rahulikuks ja ema ütles kerge heasõbraliku häälega: „no pole midagi, pane uus kannutäis tulele ja proovi uuesti.“ Ei mingit pahameelt ega lärmi ja nii kõigega. Kui uurima hakati, siis ilmnes, et sellist suhtumist õpetatakse lastele väiksest peale. Näiteks üks õppetund oli selline – ema andis lapsele kivi ja käskis tal sellega ema enda pihta visata. Laps muidugi mõtlemata viskaski. Seepeale küsis ema, et miks laps seda tegi, et emal oli ju valus ja kas laps selle peale siis ei mõtelnud või. Lapsele tehti selgeks, et nii ei tohi. Rohkem laps seda viga ei korranud.

Õpetamine

1.      Õppijate erinevate huvide, võimete, vajaduste arvestamise ja tunnetusprotsesside toetamise aspektide arvestamine parema õppeprotsessi läbiviimiseks on puudulik. Õpetaja on ka inimene ja see, et õpetajast on tehtud teenindaja pole vastuvõetav. Õpilased teavad väga hästi oma õiguseid ja õpetajal on siinjuures kõik õigused ära võetud. Siinjuures ei arvestata õpetajate puhul ka õpetajate vajadusi täiel määral. Kui õpilasele on antud kõik võimalused oma murede lahendamiseks, siis õpetaja peab oma muredega ise hakkama saama. Paraku on see vägagi keeruline ja seetõttu õpetajad tulevad oma muredega kooli ja kannatajateks on jällegi lapsed. Kool peab olema valmis ka oma õpetajate murede lahendamisele kaasa aitama, kui tahab, et õppetöö kannatada ei saaks. Ka õpetajatel peaksid olema tugispetsialistid, võimalus külastada psühholoogi ning juriidiline toetus.

2.      Õpimotivatsiooni toetamise jaoks on välja töötatud mitmeid programme ja kirjutatud palju raamatuid. Paraku ei toimi need juhtudel, kus motiveerimatuse allikaks on õpilase perekond või kodune olukord. Kool ei saa ja ei peagi sellega tegelema, kuid Riik seevastu saab ja peab sellega tegelema! Riiklikul tasemel on võimalik leida sobivad meetodid ja kui vaja, siis ka sanktsioonid ja karistused, et seda olukorda muuta. Lapsevanemate karistamatuse tunne on kasvanud jultunult suureks ja nende ohjes hoidmisega peaksi riik esmajoones tegelema, et Eesti ühiskonda tervena ja tugevana hoida,

Refleksioon ja professionaalne enesearendamine

1.      Enesearendamiseks on vaja aega ja tihtipeale ka raha. Üheks lahenduseks on muidugi ka digikeskkonnad, kuid ka need ei ole sageli avatud ja parimad küsivad samuti selle kasutamise eest raha.  Kapitalistliku ühiskonna jaoks on see normaalne, kuid kas ka õige? Samuti on siinkohal suur turvarisk ja asjaolu, et see digikeskkond hakkab sinu järgi nuhkima ja sinu andmeid enda heaks ära kasutama. Minu arvates peab Haridusministeerium selle küsimusega tegelemise enda hoole alla võtma ja tegema kõik selleks, et ministeeriumi alla tekitataks Eesti õpetajate jaoks ühtne, tasuta ja turvaline digikeskkond, kus õpetajad ja ka õpilased saaksid probleemideta ennast täiendada. Ja kõige tähtsam – ka ministeerium ise ei tohi seal õpetajate järgi nuhkida! See on põhiseaduse vastane ja selle eest tuleb karistada. Kui Haridusministeerium tahab, et nende poolt antud ülesanded korrektselt ja kõrgekvaliteetselt täidetaks peab ka ministeerium oma töötajat ja kõikide õpetajate ning ka õppijate vastu aus ja heasõbralik olema. Küsimus on just austuses ja lugupidamises.

2.      Õpilaste suunamisel õigete otsusteni jõudmisel jäävad õpetajate käed lühikeseks, sest õpetajatel, lastevanematel, tugiüksustel ja lastel endil puudub täisväärtuslik koostöö. Tihtilugu õpetaja püüab õpilasele mingi teema vajalikkust põhjendada ja kinnitada, kuid laps vastab passiivselt, et minu vanemad ütlesid, et mul ei lähe seda kunagi vaja. Õpetaja püüab muidugi kinnitada, et seda ikka on vaja, aga tulemus jääb samaks. Õpetaja sõna lapsevanema sõna vastu. Nii nagu kirikuisa ütleb, nii peab ka olema! Te ütlete, et siis tuleb last ikkagi motiveerida ja näidata talle, et teema on tähtis ja laps peab sellest aru saama nii nagu õpetaja seda mõistab. Internet annab omakorda tuhat vastust sellele teemale ja keda siis uskuda. Rikkur aga ütleb, et ma maksan ja jääb nii nagu mina ütlen. Nokk kinni saba lahti saba lahti nokk kinni. Lõpuks see, kes on selle lapse jaoks autoritaarsem, jääb peale. See autoritaarne pool, aga ei pruugi sugugi olla õige pool. Selles küsimuses pöörduksin jällegi Eesti Riigi isandate poole ja võibolla ohvitserina olen liiga radikaalne, aga minu arvates laste kuritahtlik haridusteest kõrvale või valele teele õhutamise eest tuleks karistada! Aga seda ei otsusta juba mina.

Koostöö ja juhendamine

1.  Lapsevanematega suhtlemisel peab minu arva kaasatud olema alati nii psühholoog, sotsiaaltöötaja, klassijuhataja kui mõnel juhul ka politseinik. ei ole nende jaoks isegi inimene. Tahtliku õpetaja solvamist ja emotsionaalset terrorit rakendavad lapsevanemad tuleb kontrolli alla seada ja nende vaimset seisundit kontrollida. Jällegi karistamatuse tunne on lapsevanemad üleolevaks teinud. Sellised kolded tuleb viivitamatult likvideerida, sest nad kahjustavad lapsi, õpetajaid ja töötavad vastu riigi heaolule ja tulevikule.

2.  Ukraina õpilaste õpetamisprogramm on läbikukkumise äärel. Püüdlus neid õpilasi nii kiiresti Eesti kooliprogrammi integreerida ei ole läbinägelik. Meil kulus aastaid, et venekeelne elanikkond Eesti ühiskonda integreerida ja see pole veel samuti lõpule viidud. Kuidas siin nüüd peaks seda ukrainlastega nii kiiresti tegema. Õpilased ei valda absoluutselt eesti keelt ja õpetajad ei oska ja peagi oskama vene – või ukrainakeelt! Nad on pandud regulaarklassi ja see välistab nendega individuaalse tegelemise. Samuti puudub nendel õpilastel ka igasugune motivatsioon ise Eesti ühiskonda sulanduda. Konsultatsioonidesse nad ei ilmu ja tunnis kaasa teha nad ei soovi. Iseenesest mõistetav, et neid rebiti ära nende lapsepõlvekodust ja lastele pole üldse arusaadav, mis nende kodumaal sõda käib. Vaesed lapsed on visatud ühest keerulisest olukorrast veel keerulisemasse ja nüüd on nad täiesti katkised ja ei mõista milles nemad süüdi on. Enne kui neid lapsi regulaarklassi suunata tuleks neid vähemalt pool aastat eraldi õpetada ja psühholoogilist abi anda! Mul on õpilastel isad rindel ja nad ei suuda muust mõteldagi kui sellest, kas isa tuleb koju või saab surma. Lapsed on vaimselt katki ja nende nii kiire integreerimine toob kaasa ainult veel suutemaid kahjustusi. See probleem on lausa karjuv ja valitsus peaks kiiresti sellega midagi ette võtma.

Arendus-, loome- ja teadustegevus

Ma ei ole kursis kuidas teistes koolides, aga vähemalt Keila Koolis on teadus populariseerimise koha pealt suuresti kõrvale jäänud. Meil on küll teadusring, aga paraku selle rahastus on alla igasuguse arvestuse (ca, 59 eur kuus). Õpetaja, kes seda läbi viib teeb seda kõike suuresti omast entusiasmist ohverdades sellele oma vaba aja, pereelu ja aja, mis peaks kuluma õppetöö ettevalmistamiseks. Selline olukord on minu jaoks arusaamatu! Nii, et tantsu- ja lauluringid on tähtsad, aga teadusring on tahaplaanile jäetud? Tänapäeva kiirelt arenevas infoühiskonnas peaks just teadusring ja selle arendamine riiklikul tasemel olema esmatähtis. Just sellistest ringidest väljuvad tulevased teadlased ja kes teab, ehk on nende hulgas ka mõni tulevane Einstein. Me suutsime läbi viia „Tiigri hüppe“ ja, kas sellega sai meil jaks otsa? Näen, et teadusringid peaksid olema igas koolis ja seda tuleks ka eraldi rahastada. Mida rohkem riik oma kasvandikesse panustab, seda suuremat kasu pärast lõigatakse. Vastasel juhul jääb mulle mulje, et riik ise soovib, et rahvas rumal