Koostöösaamiseks ja parema töö korraldamiseks:

1.  Suhtlen aineõpetajana õpilase klassijuhatajaga ja tugispetsialistidega (sidet hoian vastastikkahesuunalisena ja arvestan ka teiste osapoolt arvamust.

2.  Probleemide vältimiseks püüan lahendada kõik arusaamatused enneaegselt ja maksimaalse positiivse tulemusega.

3.  Vajadusel suunan õpilase tugispetsialisti juurde.

4.  Tugispetsialistide kontaktid ja koordinaadid klassis ülesse riputatud, et ka õpilastel oleks iseseivalt võimalik nende poole pöörduda.

5. Õpilase probleemide esile kerkimisel olen toeks ja püüan kiireid ja optimaalseid lahendusi leida. Julgustan õpilast minuga suhtlema, mulle ja klassijuhatajale oma murest või küsimusest rääkima või kirjutama. Sel viisil kasvab õpilase teadlikkus ja vastutustunne.

6.  Arendan õpilaste suhtlemisoskust, mis on talle vajalik nii koolis kui ka igapäevaelus.

7.  Abivajajaid  aitan jõu ja nõuga ning ei lükka kedagi kõrvale või ei jäta muret kahe silma vahele.

8.  Õpilase toetamise heaks meetodiks on individuaalsed või grupikonsultatsioonid.

9.  Märkan ja tunnustan ka väikeseid saavutusi ja edusamme.

10.  Annan õppimise kohta tagasisidet ning infot koheselt.

11.  Kodus õppida annan võimalikult vähe.

12.  Toetan õppijat õpioskuste arendamisel. Kasutan mitmeid erinevaid meetodeid ühe teema õpetamisel.

13.  Olen valmis toetama nii õpilast kui lapsevanemat.

Pean oluliseks õpilase õpioskuste arendamist, oskust iseseisvalt õppida ning edasi areneda. See mitte ainult selleks, et kui õpilane astub ülikooli, kus tuleb juba osata iseseisvalt õppida vaid ka selleks, et õppijad, kes ei kavatse edasi õppima minna oleksid avatud töökoha poolt pakutavatele koolitustele ja valmis iseseivalt omandama tööoskuseid, mida neil vaja võib minna. Tänapäeva ifoühiskonnas on palju võimalusi teha tööd distantselt, kuid see on näiteks Jaapanis viinud probleemini, kus inimesed ei suuda enam üksteisega silmast silma suhelda. Vanemad ei suuda leida ühist keelt lastega, sest laps on kogu aeg nutiseadmes või arvutis ja lapsevanemad pidevalt tööl. See on viinud selleni, et ühiskonnas tekkis lõhe. Noored ei taha tööle minna ja pensioniealiseid inimesi (tänu heale elukeskkonnale) on üha rohkem – tööealised ei suuda enam ühiskonda toita. Ka Eestis on nutiseadmed väga levinud ja õpilased kasutavad neid igas vahetunnis ning ka pidevalt kodus olles. See kontrollimatu tarbimine võib ka Eesti riigile karmilt kätte maksta, sest näen seda koolis pidevalt, et õpilastel on omavaheline side kadunud. Õpilased, kes on puudunud, ei suuda teistelt õpilastelt küsida, et mis eelmises tunnis tehti või võtta teiselt õpilaselt vihik ja eelmise tunni materjalid endale ümber kirjutada – nad ei tule lihtsalt selle pealegi, et nii võiks teha! Kogu tähelepanek ja energia koondub nutiseadmele ja ümbritsev maailm on neile võõras. Ma isiklikult sellele probleemile lahendust ei oska leida, aga olen kindel, et kui see nii jätkub, siis Eesti ühiskond degradeerub!

Seetõttu olen vanemas kooliastmes nõudnud õpilastel alustada õppeaastat eesmärkide seadmisega. Kõik õpilased minu aines peavad seadma endale eesmärgid, et kuhu jõuda. Siiani ei olnud nad õpikus vaadanud kaugemale kui läbitud tunni teema. Motiveerin ja suunan neid kogu õpik vähemalt pealkirjade kaupa läbi vaatama. See annab neile üldise pildi sellest, mida see õppeaine endast üldse kujutab ja kuhugi jõuda tahetakse. Ühtlasi võivad õpilasele silma hakata teda ennast huvitavad teemad ja ta hakkab siis kas õpikust oma küsimustele vastuseid leidma, tuleb õpetaja juurde oma küsimustega või tutvub teemaga eelnevalt internetist.

Teiste valdkondade õpetajatega suheldes ilmnes, et näiteks 7-dad klassid on jännis matemaatikaga just tuletamiste osas. Kuna tuletamine on ka füüsikas üks tööriist, siis küsisin kuidas saaksin abiks olla. Koos matemaatika õpetajaga töötasimegi valmis kava ja materjalid, kuidas seda probleemi lahendada ja kuidas matemaatikat füüsikaga lõimida. Plaan sai edukalt toose viidud ja tulemused on juba näha.

Olen olnud kaasatud õpilase arengut puudutavate ümarlaudade töösse ja andnud seal ka omapoolseid soovitusi, täiendanud oma arvamuse ja kogemusega teisi osapooli ja võtnud teadmiseks minule antud soovitusi ning suunitlusi.

Kuigi ma alguses pelgasin kooli õpetajaks minna on minu meeldivaks üllatuseks Keila Kooli õpikogukond äärmiselt meeldiv. Kool on küll väga suur ja palju õpetajaid, kuid siiani olen näinud vaid meeldivat koostööd ja vastutulelikkust.

Loodusteaduste õppetool on koondunud eraldi tiiba ja seetõttu on väga lihtne üksteisega suhelda, tekkida võivate probleemidele või küsimustele kogenenumatelt õpetajatelt nõu küsida. Loodusainete õpetajad igati toetavad teineteist ja tegutsevad ühtse meeskonnana. Ka ilma konkreetse probleemita on meeldiv ligi astuda, pidada maha väike arendav pedagoogiline vestlus ning uurida kuidas kolleeg ühte või teist teemat lahendanud on.

Koolis on olemas heal tasemel tugikeskus ja kaasava hariduse õppetool. Nende rohkearvulise liikmeskonna poole on alati võimalik pöörduda kui tugispetsialisti nõu või tuge vaja on. Neid alati võimalik kaasata juba kas ennetavalt või siis tekkinud probleemide lahendamise juurde.

Kokkuvõtlikult on Keila Koolis hea töötada, inimesed (nii õpilased kui õpetajad ja juhtkond) on suhtlemisaldid ja sõbralikud ning kõikidele probleemidele leitakse nii või naa positiivne lahendus.