Lapsevanema nõustamine õppimise valdkonnas

Minu vaatluste põhiselt kolme suuremat kategooriat lapsevanemaid (jaguneb muidugi alaliikideks): 

1. Lapsevanemad, kes tahavad, et nende laps oleks edukam, targem, konkurentsivõimelisem ja õnnelikum ning teevad kõik selleks, et lapse arengule kaasa aidata,

2. Lapsevanemad, kes tahavad, et nende laps oleks edukam, targem, konkurentsivõimelisem ja õnnelikum, kuid kellel puudub selleks võimalus, oskus või tahtmine,

3. Lapsevanemad, kes tahavad, et nende laps oleks edukam, targem, konkurentsivõimelisem ja õnnelikum, kuid kuid kellel puudub selleks võimalus, oskus või tahtmine, sest nende enda ellujäämine on erinevatel põhjustel raskendatud.

Esimesse kategooriasse kuuluvad inimesed, kes on ise selle raske tee edukalt läbinud ja need on harilikult haritud inimesed. Hea haridus tähendab jälle head ametit ja see omakorda jõukust. need inimesed ei ole üldjuhul pidanud ellujäämiseks pidevalt konkurentsi kadalipus võitlema, vaid astuvad tänu oma haridusele  nööda raskusastmeid teadmiste abil üha edasi ja edasi.nende aju on kogunud rohkelt teadmiseid ja loonud tugevad ning paindlikud sidemed, et peremehele abiks olla.  Üks probleem, mitu lahendust. 

Need lastevanemad: 

1. panevad oma lapsed võimalusel õppima parimatesse koolidesse,

2. kui parema kooli valik pole mingil põhjusel võimalik, leiavad nad lapsele abiõpetajad,

3. on ise eeskujuks ja õpimise tähtsus parema tuleviku nimel on kodudes alati vestluste teemaks,

4. on mõistvad ja arvestavad lapse huvide ning soovidega (suunates ja kontrollides, et laps vales suunas ei liiguks),

5. ei sunni last tegelema asjadega (pordialade, muusika  joonistamine, huviringid jne.), mida nad ise konagi tegid või tahavad, et laps teeks,

6. harivad ennast jätkuvalt ka ise (lugedes, täiendkursustel, huviringides jne).

7. ja suhtuvad kooli ja õpetajatesse heasõbralikult, olles ise aktiivselt oma lapse arengu protsessi kaasatud.

Antud kategooria lapsevanemate nõustamine on meeldiv ja vastastiku lugupidav. Siin annab õpetaja ainult sisendeid ja võljundeid konkreetse arenguetapi võtmepuntidest ja kitsaskohades. lapsevanemad, laps ja õpeta tegutsevad sümbioosis ning igale impullsile reageeritakse adekvaatselt, ettenägelikult ja jõukohaselt.

Teisse katekooriasse kuuluvad inimesed, kes ei oma enda kooliajal just kõige teravamad pliiatsid ei olnud, kuid on vaatamata sellele siiski ellu jäänud ja oma valdkonnas ka kindlasti konkurentsivõimelised. Antud inimesed on piisavate oskuste/teadmiste puudumise tõttu pidanud parema elu eest pidemalt võitlema ja selles olelusvõitluses vahendeid ei valita.  Üks probleema üks lahendus!

Need lapsevanemad:

1. panevad oma lapsed võimalusel õppima parimatesse koolidesse,

2. kui parema kooli valik pole mingil põhjusel võimalik, leiavad nad lapsele abiõpetajad, selleks kuluvad ressursid on neile koormaks,

3. on ise eekujuks valmistades ette last reegliteta olelusvõitluseks

4. on kindlad, et just nende nägemus maailmakorrast ja selle reeglitest on ainuõige, sest nii olid nad ise olelusvõitluses konkurentsis püsinud,

5. kuulavad ära lapse arvamuse, kuid kui see ei ühti nende omaga surutakse see alla,

6. suunavad oma lapse kõiksugu ringidesses ja sektsioonidesse olles veendunud, et nii on lapsel suurem võimalus elus läbi lüüa. Siinjuures võidakse mitte arvestada lapse võimekusega või huvide ning soovidega.

7. on ennast harinud punktini, mis võimaldab neil olelusvõitluses konkurentsis olla. Vajadusel äbitakse täientkoolitused või leitakse muu tee oma eesmärkide saavutamiseks,

8. pole muutnud oma suhtumist kooli ja õpetajatesse oma enda õpingute ajast saati.

Antud kategooria lapsevanemate nõustamine on kohati problemaatiline, sest siin on lapsevanema nägemus tema enda veendumuste järgi ainuõige ja vaieldamatu. Siinkohal peab õpetaj tegema pingutusi, et vajalik näu, tarkus või argument läbi lükata.  Elulusvõitlus just nende moodi on nende ajju kinnistunud ja vanusega on mingi uuse seose loomine üha raskem ja raskem. Siiski kui õpetaja korduvalt ja korduvalt probleemidele tähelepanu juhib võtavad nad tõe vastu ning rakendavad oma energia probleemi lahendamisse. Alati jääb oht, et lapsevanemad hakkavad oskamatult last survestama ja valede meetoditega probleemidele lähenema. Õpetajal selle koha pealt lapsevanema kontrollimise võimalus puudub, kuid tugeva autoriteedi loomine HEA õpetaja näol annab õigeid juhtsõnu läbilükata. Õpetaja eesmärk on avada nii lapse kui lapsevanema silmad ning näidata, et probleemide lahendamiseks on mitu teed ja alati ei ole lühem tee just see õige tee.

Kolmas kategooria inimesi on teadmiste ja oskuste vähesuse tõttu oma olelusvõitluses suurtesse raskustesse sattunud  Oskamattus õigeid otsuseid teha kaldub üle ka nende lastele, sest lapse aju saab kodus seoste loomiseks valesi impullse. Lapse olelusvõitlus algab liiga vara, ilma piisava ettevalmistuseta ning konkurentsis püsimiseks kasutab nende aju küll vähest infot kuid see eest maksimaalse koormusega. Üks probleem viib teise probleemini!

Lapsevanemad:

1. jäävad kooli valikul oma võimaluste piirides,

2. lapse täiendõpe on resursside puudumise tõttu mõeldamatu,

3. eeskuju on puudulik,

4. ei vaevu aega raskama selgitustele, et kuidas maailm ülesse ehitatud on ja lasevad lapsel ise maailma "avastada",

5. ei tunne huvi lapse käekäigu järgi, sest on suuremaid problemme, mis otseselt nende endi elu raskeks teevad.

6. ei tähtsusta kooli ega õpetajaid, sest probleemide tagant selles lahendusi ei hoomata.

Iga impulss, mis on neile võõras lükatakse kõrvale kui liigne müra, kuis see impulss on korduv hakkab tööle kaitsereaktsioon ning tagajärjed võivad olla pigem negatiivse kui positiivse väljundiga. Selliste inimestega suheldes peab õpetaja nagu lastegagi vastavale tasemele langema ja rääkima keeles millest nad aru saavad. See on kohati võimatu, aga ainus viis. Kõik muu on neile lihtsalt müra!

Kuna olen aineõpetaja, siis otsest püsikontakt lapsevanematega on mul vähe. Enamasti kui on küsimusi tekkinud, kodust tähelepanu äratamist või millegile tähtsale juhtimist, siis olen teinud seda kirjateel ja minu kogemuses halba tagasisidet pole kirjateel olnud. Kuna saadan kirjad korraga nii õpilasele, lapsevanematele ja klassijuhatajale, siis püüan kirjutada kõikidele mõistvas keeles. 

Näiteks üks õpilane filmis mind klassi ees tundi andmas ja pani selle internetti ülesse. Ma teadsin, kes see õpilane oli, kuid kirjutasin kirja tervele klassile ja viisakalt, kuid tungivalt palusin selle maha võtta. Klassijuhataja reageeris sellele momentaalselt ja tuvastas selle õpilase. Koos tulid nad minu juurde, õpilane vabandas ja lubas, et selliseid vahejuhtumeid einam ei tule. tänasin aususe ja julguse eest tulla vabandama ning lubasin, et minu poolt kindlasti mingit agressiooni vastu ei tule. Kuni kooli lõpuni oli õpilane lugupidav ja isegi aktiivsem kui varem.

Teine, muidu eeskujulik, õpilane käitus tunnis ebaviisakalt, ei soovinud telefoni ära panna ja segas tundi vahele. Minu korduvate noomituste peale muutus õpilane aina ägedamaks. Lõpuks andsin õpilasele hindelise individuaalülesanded, mille ta katki rebis. Olin sunnitud talle negatiivse hinde panema ja märkuse kirjutama. Õpilane ei olnud minu otsusega muidugi rahul. Arusaadavalt pidi ta kodus kuidagi olukorda põhjendama, kuid kes siis ikka tahab oma vigasid tunnistada. Lapsevanematel jäi seetõttu hoopis teine arvamus ja nad pöördusid kooli poole. Kohtusime koos sotsiaaltöötaja, õpilase, lapsevanemate, klassijuhataja ja õppelajuhatajaga ümarlaua taga. Õpilane esitas oma versiooni, mis oli vääral (aga peab tunnistada üsna targalt ja kavalalt) kontekstist välja viidud. kirjeldasin tõest olukorda ja juhtisin tähelepanu, et probleemi iva ei ole ju ei telefonis, katkirebitud töös ega hindes, vaid küsimuses: Miks muidu eeskujulik õpilane äkki nii käituma hakkas. Järelikult on sellise käitumise taga lapse appikarje. Õpilasel oli mingi murere ja kuna tal puudus piisav kogemus ja teadmised seda lahendada, hakkas ta aju jällegi peptiide organismi pommitama ja õpilane ei suutnud oma käitumist enam kontrollida. Lapsevanemad olid mõistlikud ja said probleemi sisust aru ning kuna sellist käitumist enam ei kordunud, siis järelikult suudeti lapsele õigeaekselt kvaliteetset abi anda.

Vaadeldes õpilaste käitumist, mingi seose, tarkuse või oskuse puudumisena, reageerin sellele rahuliku ettevaatlikusega ja püüan kitsaskoha tuvastada. Kui kitsaskoht on tuvastatud on ka probleem leitud. tulenevalt murest, juhendan, õpetan, annan nõu, suunan kompetentsete organite juurde või vajadusel kaasan kõik variandid. Kõikide variantide kaasamine oli siis ainult sellel ühel korral ja loodan, et selliseid juhtumeid saab vältida, ennetada ja likvideerida juba algjärgus.