Ainult kogenematu õpetaja võib õpetajatööd kavandada! Kaitseväes otseselt sõjategevuste planeerimistega kokku puutudes tõdesin vaid ühte – kõik plaanid lähevad aia taha! Plaan on hea ja peabki olema ja parem kui veel mitu varuplaani, aga õpetaja peab alati valmis olem tegutsema eksprompt, intuitsiooni alusel ja tulenevalt olukorrast. Võite naerda, aga kui maha istute ja Ajärgi mõtlete, siis avastate enda üllatuseks, et õpetajatöö ja ohvitseri töö paljuski ei erine. Ühel on lahinguväli ülesanne vabaneda rumalusest (ja sellega kaasnevatest ühiskonna probleemidest vabaneda) ja teisel on ülesanne vabaneda vastasest, kes nii või naa toob kaasa probleeme juba kehtivasse ühiskonnakorraldusse. Ütlen ausalt, et ainult tänu minu õpetajatele keskkoolis ja ülikoolis ning ka sõjaväes olen ma veel elus ja saan oma teadmiseid edasi anda. Kõiki, mis mulle õpetati geograafiast, füüsikast ja keemiast läks mul vaja mere. Sõjaväes ja üldse elus. Keeled aitasid mul omandada täiendava kogemuse ja arusaama meie inimkonnast. Matemaatika (ka kõrgem mat.) andis mulle võimaluse selle maailma hindamiseks numbrite kujul (raha, elektromagnetlained, kaudsed ja otsesed mõõtmised väga keerulistes oludes ja muidugi aeg ning selle olemus). Tavainimene ei saa aru, mis on talle antud aeg. Aga sõdur saab sellest aru – see on kõige ilusam… hetk. Hetk, millest sa saad aru alles siis kui see juba möödas on. Seetõttu (olles kaotanud palju väärtuslikke hetki oma elus) annan kõik selleks, et minu õpilastel neid ilusaid hetki oleks rohke, et neil oleks tarkust unistada millestki enamast kui TiKTok ja, et nad ise suudaksid fantaseerida kaugemale kui nende õpitud teadmised.
Ainekavade osas mul mingit erilist sõnaõigust ei ole, aga jätan endale kui õpetajale siiski kõik vabadused muuta tunnikavasid vastavalt situatsioonile, kohandada/lisada vajalikke õpielemente ja olla vaba ise loovalt läheneda nii loodusteadustele kui füüsikale (muidugi ainekavade raames… võibolla mõne huvitava erisusega).
Olen koostanud endale töökavad ja tunnikavad, aga iga klass on erinev ja alati see kava on lihtsalt juhendiks. Seetõttu vahet tuleb ka improviseerida, sest on klasse ja situatsioone, kus lihtsalt sellest, mis ette valmistatud, ei piisa. Siinkohal järgingi oma põhimõtteid ja kui eesmärgid on teada, siis lahendus tuleb juba põhimõtete alusel.
Tundide kavandamisel lähtun eelkõige sellest klassist, millega pean tegelema. Näiteks 7- klass kui õpiku järgi minna, siis peab saama pealiskaudse ülevaate nii Füüsika kui Keemia alustest. Kui õpetajal on 4-6 7.klassi ja osadele klassidele tuleb läheneda erilähenemisega, siis ühtset plaani järgida pole võimalik. Kaval ja kaval, nagu haridusel ja haridusel on suur vahe. Kaitseväe Peastaabis olen õppinud planeerima nii 4 kui 10 aasta kaupa (siinkohal arvestades iga sõdurit ja iga tegevust, mis ta päeva jooksul peab tegema). Stabiilse töökorralduse juures ei ole mul probleemi teha iga õppija kohta pikaajaline plaan, mida ma oma isiklikes märkmetes ka teen – nn. lootused ja perspektiivid. Ülejäänud on jällegi juba õpetaja enda hariduse ja harituse küsimus.
Suhtlen ju ka aktiivselt teiste õpetajatega ja muidugi otsin lähtekohti, et mitte minu õppeainet ainukesena esindada vaid tervet kooli. Nii selguski, et 7,-dad klassid ei oska tuletada ja teisendada. See, aga on füüsikas vältimatu. Valemid on valemid, aga probleem on selles, et millised need ühikud on ja kuidas tuletada. Siinkohal pidimegi koos matemaatikaõpetajaga kavandama tervelt rida tunde, kus füüsikaline- ja matemaatiline lähenemine koos andis maksimaalse tulemuse.
Samuti suured tänud Informaatika õpetajatele! Gümnaasiumi klassides pidin palju tuginema just sellele, et õpilased oskaksid ise tulevikus ettekandeid ja arvutipõhist (mitte ainult Füüsika põhist vaid elutarka)dokumendi vormistamist teostada. Konverentsisid ja oskus seal esineda on võtmeküsimus rahastuse saamiseks ja mida varem õpilane suudab need uue maailma teadmised omandada, seda edukam ta on ja seda suuremat kasu ta suudab tuua nii meie rahvale kui teatud mõttes ka inimkonnale üldse.
Viisis sisse plaankonspekti süsteemi – õpilased iseseisvalt loevad õpikust läbi tunni teema ja koostavad endale mitte lihtsalt konspekti vaid plaani, kuidas vastata ja sealjuures peavad iseseisvalt oskama ridade vahelt lugeda, mis on tähtis ja mis mitte. Õpikus on küll paksu kirjaga tähtsamatele asjadele viidatud, kuid õpilased teavad, et võibolla on elutähtis teada ka seda, mis on ridade vahel kirjutatud. Selle süsteemi sisseviimine oli küllaltki raske (arvestades, et COVD probleemiga olid lapsed kodus ja, va. Iseseisvad tööd, nad õppisid kindlalt raamistikus. Mina püüan õppijaid panna ise mõtlema ja otsustama, mis ON tähtis ja mis mitte. Juhendades neid, nad leiavad endale parima meetodi õppeaine omandamiseks ja tulevikus on neil lihtsam tegevusi süstematiseerida. Mida rohkem ja huvitavamaid lõimumisi, seda suurem on kasutegur - arvan mina.
Suurt osa kvaliteetses hariduses omab praktiline töö ja laboratoorsed tööd. Mäletan kui õppisin alles külmutustehnoloogiaid Eesti Mereakadeemias ja samas TalTech-s oli sama õppekava. Meie lõpetajad leidsid töö juba enne kooli lõppu, aga TalTech-st oli tol ajal raske tööd leida. Miks? Haridus oli Taltech-s parem, aga neil puudus praktika. Ükski tööandja ei tahtnud tööle võtta ilma kogemusteta inimest. Nii oligi ja siiani on. Keila koolis on õnneks eeskujulik labor, aga samas huvitavaid katseid saab teha ka ilma selleta. Ja lastele see meeldib! Õnneks on koolil sponsoreid, kes meie laborikomplektidesse panustavad. Siiski näen, et meie teadusring on jäänud täiesti tähelepanuta, aga seal ju koonduvad õhtuti meie kooli kõige targemad õppijad!!! Kui neil hakkab seal võimaluste puudumise tõttu igav… kes teab kuhu neid tee siis edasi viib? Leian, et 56 eur terve teadusringi rahastamiseks kuus on lihtsalt naeruväärne, aga lapsed tegid ise valmis terve külmkapi koos hüperkülmutussüsteemiga – üle 30 kraadi. Naeruväärne on selliseid andekaid lapsi kõrvale heita, sest nemad ju ongi meie tulevik ja tulevased anastajad ning leiutajad!
IKT-st ma parem ei räägi, sest minu sellealane tase on kinnitatud minu diplomiga ja täiendkursustega. Täiendkursuseid läbin ka siiani ja jätkuvalt suure entusiasmiga!
Kõik ülejäänud on didaktika küsimused ja seda haridust ning kogemust mul piisab. Nende võtete lahti kirjutamiseks ei näe mõtet, sest kõik on mulle pähe kulunud ja kui vaja siis ma tean kust neid vihjeid või õpetusi leida. Nii nagu Einstein ütles: Tark inimene ei ole see, jes kõik pähe õpib vaid see, kes oskab õigetele küsimustele vastuseid leida.
Kokkuvõtteks
Köthe (IQ üle 200) ütles, et vahet ei ole, kas sa oled kõige targem või kõige rumalam! Vahe on vaid selles, mis sa selle antud teadmistega ette võtad ja milline tulemus sellest on.