Olen põhikoolis ja Gümnaasiumis küll alles uus õpetaja, kuid oma töös lektorina ja isegi Kaitseväe ajateenijate väljaõpetamisel, saanud kogeda kõiki õpetamise rõõmusid ja hüvesid ning ühtlasi näinud ka nii õpetajate kui ka õpilaste muresid ja tagasilööke.
Tulenevalt kogemustele olen leidnud endale juhendamiseks järgmised põhimõtted:
1. Õpilaste meelest muudavad füüsikatunni huvitavaks katsed, õpetaja suhtlemis- ja õpetamisoskus, õppeaine seos igapäevaeluga ning videote ja filmide näitamine. Seeda olengi ma kogu aeg arvestanud ja esimeseks põhimõtteks loengi, et füüsika peab eelkõike olema just õpilastele huvitav.
2. Olen külastanud ka teiste riikide koole ja näiteks Rootsi haridussüsteemi järgi õpivad õpilased väga palju ise – õpetajad annavad vaid ülesandeid ja kontrollivad neid ning siis panustavad näost - näkku konsultatsioonidele. See on efektiivne just seepärast, et õpilasi ülikooliks ette valmistada, kus tuleb nii kui nii ise õppida. Paraku olen jõudnud veendumusele, et õpetaja peab siiski aktiivselt õpilasi juhendama ja suunama, sest valdkond on väga lai ja õpilased võivad suunda otsides mõnest tähtsast alavaldkonnast mööda minna (vahele jätta). Seega teiseks põhimõtteks on kindlasti õpilaste aktiivne juhendamine ja suunamine.
3. Kuna praegusel hetkel õpetan ka ukraina – ja venekeelse emakeelega õpilasi, siis järgin ka põhimõtet, et ka muukeelsed õpilased saaksid maksimaalse väljundi igast tunnist.
4. Ole positiivne ja ära lasku konfliktidesse! Õpetajate vahelised konfliktid kanduvad edasi ka õpilastele ja vastupidi. Põhimõtteliselt püüan oma positiivsusega konfliktid juba algstaadiumis ära likvideerida ja jääda professionaalseke igas olukorras.
5. Anna kõikidale võimalus! Kuigi Keila Koolis on õpilased oma arengu järgi klasside kaupa ära jagatud, ei tee ma õpilasel ja õpilasel vahet. Kui keegi saab aeglasemalt aru, siis tuleb temaga lihtsalt rohkem tegeleda ja leida just temale sobiv tempo ja võtmelähenemine. See eeldab küll lisa tööd, aga õpetaja laiskus ei tohi rikkuda õpilase võimalusi.
6. Ära ei tohi unustada ka õppija füüsilise, kognitiivse, emotsionaalse ja sotsiaalse isiksuse arengut! Õppija peab peale kooli lõpetamist olema valmis astuma karmi ja konkurentsrohkesse maailma (ja osa õppijaid juba peale 9. Klassi), kus tihtipeale vahendeid ei valita ning selleks, et ellu jääda peab mitte ainul lapsevanem suure panuse andma vaid ka kool ja kõik õpetajad.
7. Tulenevalt ülaltoodust peab õpetaja õppija toetamiseks oma tegevustes lähtuma ka õppimist mõjutavatest teguritest ja seaduspärasustest, üldpädevustest, grupiprotsessidest ja õppija toetamise tõenduspõhistest võimalustest.
Siinkohal tooksingi välja ka õppematerjalide koostamise põhimõtted:
1. Esmalt on vaja ära määrata õpilaste võimekus ja pädevus. Rühma ja iga eraldiseisva õppija taset, õppimisoskust ja -võimekust ning motivatsiooni on esialgu raske kohe hinnata (eriti kui õpetaja alles esimest korda õppijatega kohtub), kuid selleks ongi välja töötatud hulgaliselt didaktilisi meetodeid, mis õpetajat selles ettevõtmises aitavad ja oma ainevaldkondlike, üldpedagoogiliste ja kasvatuslike eesmärkide püstitamisel tuginengi just nendele.
2. Õpilasepõhine lähenemine. Jah, olen väga hästi kursis, et iga õppijaga individuaalselt tegelemine on äärmiselt keerukas, aeganõudev ja tihtipeale tülikas ettevõtmine, aga see pole õpetaja jaoks vabandus. Igas klassis on neid, kes on tugevamad ja nõrgemad oma õppimisvõimekuse poolest, kuid õpetaja peab leidma seal kuldse kesktee (ära unustamata, et nõrgemaid õpilasi tuleb järgi aidata ja tugevamatele õpilastele tuleb anda nende arengut edasiviivaid ülesandeid). Seoses sellega (toetudes õppekavadele) koostan õppematerjalid kõikidele lastele arusaadavana ja annan ka alati võimaluse täiendavaks iseseisvaks tööks.
3. Teadmiste kontroll. Teadmiste kontrollimiseks kasutan kõiki võimalike meetodeid (suulises vormis vastamine, tunnikontrollid, kontrolltööd, kirjalikud loovtööd, referaadid jne), kuid lähtun alati sellest mida ma ise olen õppijatele edasi andnud ja ka sellest kui hästi and seda minu tundides omandasid. Mõni teema võib olla õpilaste jaoks liiga keeruline, arusaamatu, miks teda üldse vaja on või lihtsalt igav, kuid selgeks tuleb see ikkagi Saada. Sellistel juhtudel lähtun isiklikust intuitsioonist ja kogemustest ning küsin teemasid ning õpielemente, mis on just nendele õppijatele kui tulevastel täisväärtuslikele ühiskonna liikmetele ja Eesti Riigi kodanikele esmavajalikud. Füüsikas on see lihtne – kõik mis on eluks ja täisväärtuslikult elamiseks vajalik on esmatähtis!
4. Motivatsioon. Raske on panna inimest õppima kui ta ise seda ei taha. Ohvitserina pidin ma tihtilugu motiveerima ajateenijaid tegema asju, mida nad ei soovinud teha või mida nad polnud võimelised tegema (aga olude sunnil pidid ära õppima ja tegema). Õpilastel muidugi 100% sellist lähenemist nagu kaitseväes rakendada ei tohi, kuid kohandatud lähenemist kindlasti võib ja peabki. Ekslikult arvatakse, et kaitseväes õpetada ei osata! Ohvitseri ja doktorina võin teile kinnitada, et meie ohvitseride õpetamise oskus ja didaktilised meetodid on vägagi heal taseme ja seda kontrollitakse ning järgitakse isegi karmimalt kui koolides. Kui täiskasvanule on motiveerivaks teguriks palk, hea puhkus, soodustused ja meeldiv töökeskkond, siis õppilasele on motiveerivaks teguriks hea hinne, ergutused ja isegi hea kiidusõna või esiletõstmine. Seega olen võtnud endale põhimõtte, et ma pigem kiidan ja pane hea hinde, kui alandan ja külvan klassi üle halbade hinnetega (erandeid muidugi juhtub). Samas teinekord (lähtuvalt õpilasest) on ka halb hinne motivatsioon ja tähelepanu äratamine probleemi lahendamiseks. See on õrn jää, kuid kui osata sellel tasakaalu hoida, siis see on alati teostatav.
5. Õpioskuste hindamine. Õpioskust tuleb hakata hindama juba õppetöö käigus! Õpetaja näeb vägagi hästi, milline õpilane on tähelepanelik ja kohusetundlik ja milline mitte. See väljendub mitte ainult koduste ülesannete täitmisel ja kontrolltöödes vaid ka selles, kuidas nad ennast klassis ülal peavad. Suurem osa õpilasi siiski tahavad huvitavaid teemasid õppida ja omandada ja tegelikult oleneb õpetajast, et neil see huvi tekkis. Olen oma õpingute käigus korduvalt näinud, et mõni õpetaja suudab näilikult kõige igavama teema äärmiselt huvitavalt edasi anda. Enamus juhtudel, kus õpilane ei taha tunnis tööd kaasa teha, on sellel mingi tugev põhjuslik tagamaa. Ukraina õpilaste puhul märkasin, et osad õpilased ei taha koostööd teha. Ma kohe ei mõistnud miks, kuid siis rääkides tema kaasmaalastega selgus, et nende isad on hetkel sõjarindel ja iseenesest mõistetav, et neil on tohutu stress. Nii tulebki õpioskuste hindamisel vaadata ka sellest vaatenurgast, et mis nendega toimub väljaspool kooli. Sellised asjad on küll peresisesed, kuid olen veendunud, et õpetajad peaksid neid probleeme teadma (ja muidugi enda teada hoidma!).
6. Ainevaldkondlike, üldpedagoogiliste ja kasvatuslike eesmärkide seadmine. Lähtun ainekavadele ja didaktilistele meetoditele.
7. Koormus. Teaduslikult on kindlaks tehtud (viide), et last tuleb kuni 14 eluaastani sundida õppima, sest enamasti ta ise ei tea veel, siis mida tahab või kelleks tahab saada. Füüsikaõpetajana tean ka seda, et kõik siin universumis põhineb teiste füüsikaseaduste kõrval ka energia jäävuse ja kokkuhoiu seadusele. Tihtipeale inimene ei saa arugi, et tema laiskus ei tulene mitte tema iseloomust vaid sellest, et aju püüab maksimaalselt energiasäästlik olla. Niikaua kui laps pole ära õppinud ise ennast tegutsema sundima tuleb teinekord teda sundida ja need psühholoogid, kes väidavad, et see piirab lapse isiksuse teket tuleks uuesti õppima saata! Inimene ei kontrolli aju motoorseid ja mehaanilisi funktsioone ja energia säästmine on üks nendest. Aju tegevuseks õppimisel kulub kordades rohkem energiat kui füüsiliseks tööks ja seetõttu püüab aju seda vältida ja mõistuselt selleks üldse luba ei küsigi! Seega õpetaja PEAB last koormama, et selle sama lapse tuleviku ja ellujäämist kindlustada! Küsimus on muidugi ainult selles, et millistes piirides! Tark õpetaja teab seda vastust.
8. Ühine keel. Õpilaste ja õpetaja vahel peab alati tekkima teatud side nagu keemilistes elementides – energia jagamine mõtete, vestluste, õppimise ja arengu käigus. Austus ja eeskuju mängivad siin vägagi suurt rolli! Õpetaja tahab, et teda austatakse ja hinnatakse, aga ka õpilane tahab ju sama! See on üks motivatsiooni põhialuseid – et sind hinnataks, et sind armastataks ja, et sinust saadakse aru. Ja üldjuhul see vastastikune sõbrunemine ikkagi tekib ja leitakse ka ühine keel. Probleemid tekivad kui nüüd klassis on üks või enam muu emakeelega õpilast. Esiteks keelebarjäär - nt. ukraina õppija, kes vähesel määral üldse räägib või saab aru eesti keelest või venekeelse emakeelega õpilane, kelle kodune keel on venekeel ja nende vanemad õppisid hoopis teist moodi, teistel alustel ja teises keeles. Laps kui aru ei saa otsib tuge täiskasvanult! Nüüd kui õpetaja ei oska neile nende emakeeles vastust anda, siis laps (nii ka kui täiskasvanud inimene), otsustab, et tal pole mingit kasu ega mõtet pingutada. Mina valdan õnneks nii saksa-, vene- kui inglise keelt ja ma leian lahenduse, aga seda ei saa nõuda ka igalt õpetajalt. Jah see on Eesti Vabariik ja siin elades (kui ka ükskõik millises maailma riigis), sa pead teadma rahvuskeelt. Paraku läheb veel vähemalt 2 põlvkonda aega kui Eesti muukeelsed meiega integreeruvad. Lapsed pole süüdi selles, et neid ei suudeta õpetada nagu kord ja kohus! See, et me hakkame nüüd neid muukeelseid kohe eesti keeles õpetama kukub kohe läbi, sest ma isiklikult tean, kuidas Afganistanis ja Iraagis see läbi kukkus! Mentaliteet on teine ja meie seda ei mõista, aga peaksime mõistma!
9. Individuaalsed õppekavad. Küsimus on õpisuutlikkuses ja õpetaja tempos tundide läbiviimisel. Individuaalne lähenemine tähendab mitte ainult ühe õpilasega tegelemist vaid ka seda, et ta püsiks teiste õpilastega ühes õppetempos. Siin tuleb järgida kõiki võimalike lähenemisi alates motiveerimisest kuni perekonnaprobleemideni välja!
10. Erivajadusega õppijad. Erivajadusega õppija ei erine mitte millegigi teistest õppijatest. Ta täpselt samuti peab siin elus ellu jääma ja ühiskonnale ning Eesti Riigile panuse omal moel andma. Seega erinevused väljaõppes tekivad siin vaid õppemetoodikas ja neid ei tohi vaadelda kui erisust!
11. Tagasiside. Tagasiside on oluline, et õpetaja teeks järgnevalt parendusi, kuid see pole siiski määrav minu arvates. Nagu juba kirjutatud, siis aju kontrollib paljuski meie võimekust ja tagasiside lapselt ei vasta täisväärtuskliku isiksuse omale (viide)! Eluslooduses on parasiite, kes võivad kontrollida elusorganisme – kooli puhul võivad need olla pahelised klassikaaslased, probleemid eraelus või hetkeemotsioon. Kõige parema tagasiside saab õpetaja kontrolltöödest, reaalselt tunnis laste tööst ja lapsevanematelt.
NB! Huvitavaks ja edukaks väljundiks oli väljas õppe (looduses) tunnid. Kaudsed mõõtmised (puu kõrguse mõõtmine kaudsete meetoditega, sammupaarid, jne) loodusõpetuses ja isegi 10- klass, kus seostasin kaudsed mõõtmised Ep ja Ek valemitega, omasid palju tugevamat efektiivsust kui klassitunnid. Samuti korraldasin ka 7-date klassidega väljas õppe kus lapsed said õppida kaudsete meetoditega mõõtma teepikkust (sammupaarid jt), puude ja ehitiste kõrgust (karjapoisi meetod jt).
Kokkuvõtteks.
Mitte kõik mis algab hästi lõppeb ka hästi, kuid kõik, mis algab mõtestatult ja on läbimõeldud, inimlikkuse piires ja baseerub haridusele ning haritusele, lõppeb kindlasti hästi!
Minu kui õpetaja eesmärk on mitte selles, et tekitada rumalat tööjõudu rikkamatele vaid selles, et Eesti Riik ja tema kodanikud seisaksid sirge seljaga (nagu me oleme seda teinud sellest saadik alates kui meid ristirüütlid ära vallutasid) ja oleksid valmis kõikidele katsumustele, alates pandeemiatest, konfliktidest kuni looduskatastroofideni välja. Üks mu kunagine Afganistanis langenud ja Eesti Riigi eest elu andnud sõdur ütles kord, et eestlaste parim relv on haridus. Las see nii ollagi!!!