Õpetamisel lähtun õpilase eripärast, tema emotsionaalsest ja vaimsest seisundist, seatud eesmärkidest, meetoditest, ülesannetest ning väljunditest, aga ka rahvusest ja usust.

Õppijat arengut saab hinnata väga mitmete parameetrite järgi;

1.      kvantitatiivselt töö eest saadud hinded,

2.      vajadusel õppemahu läbimise protsent,

3.      õpilaste töö jälgimine, nende edusammud,

4.      igapäevased personaalne jälgimine ja vestlused õppimise ajal,

5.      pidev tagasiside õpilastele,

6.      õppimise tempo jälgimine ja korrigeerimine,

7.      õpilaste suutlikkus suutlikkust kaasa mõelda ja arutada,

8.      näitlikustatud teemade arusaamine,

9.      mitte Eesti emakeelega õpilaste võimekus kaasa töötada,

10.  individuaalse õppekava järgi õppivate õpilaste suutlikus kaasa töötada,

11.  õpi- ja sotsiaalsete oskuste arendamise kohanduvas õppijaga,

12.  õpilaste suutlikkus paaris- või rühmatöös,

13.  grupi arengufaaside eesmärkide täitmine,

14.  õppeprotsessi ja õpitulemusi analüüs, lähtudes kavandatud eesmärkidest

Tuginedes ülalnimetatud hindamisparameetritest saan optimaalse ülevaate iga õppija suutlikkuse ja arengu kohta. Ainult õpetaja näeb oma õpilase arengut ja teab, kuidas kedagi paremini aidata või kellele hoopis keerulisemaid ülesandeid anda. Konsultatsiooni- ja järelevastamistundide kaudu saan panustada õpilaste täiendavale arendamisele ning  sellisel moel olen märganud, et kui teemast mitte aru saanud õppija (kui tal segavaid faktoreid kõrval ei ole) suudab lihtsamini keskenduda ja paremini aru saada. Jälgides, et kõik õpilased ka sisuliselt tunnis osaleksid (alati leidub neid, kes püüavad õppetööst kõrvale hiilida ja lihtsamalt läbi saada) tõstab õpetaja tegelikult (isegi kui laps sellest tegelikult aru ei saa) õppija võimalust elus paremini läbi lüüa, distsipliini kasvatamist ning võimekust tööturul teistega konkureerida. Hindamise aluseks on Keila Kooli põhikooli õppekavas olev hindamise kord. Hinnatakse viiepallisüsteemis. Kasutatava hindamismudeli kohta on info olemas Keila Kooli koduleheküljel.

Töid hinnates kommenteerin tehtud vigu, vajadusel kirjalikult. Töid ma õpilastele tagasi ei anna, vaid luban neil sellest mobiiltelefonile pilti teha. Kuid selgitan alati neile suuliste mis läks valesti ja mida tuleks jälgida. Seejärel analüüsime kõik koos töödes tehtud vigu ja lahendame vajadusel veelkord töös olnud ülesandeid.

Ergutamine on üks parimaid meetodeid õppijat tööle panema. Iga väikese edusammu korral kiidan ja püüan neid innustada. See aitab tõsta nende eneseusku ja õpitahet. Ühtlasi annavad kiitused õppijale hea tuju ja sellega ka tahte tööd teha. Tunnustan õpitulemusi ja nende korrektset esitamist õppetöö käigus.

Kindlasti tuleb töös ette ka konflikte, kuid need tuleb peatada juba algstaadiumis. Seega jälgin klassi, et õpilaste vahel ei tekiks konflikte ja püüan ka vältida ise konfliktidesse laskumist. Kui avastan, et grupisiseselt on tekkinud pinged, pahameel või toimub kellegi kiusamine, selgitan esmalt välja probleemi põhjust. Klassis peab õpetaja probleemile esmalt siiski ise lahenduse leidma ja kui see osutub võimatuks või üle jõu käivaks, tuleb kaasata kolleege ja tugispetsialiste.

Õpetaja peab olema vaimselt tugev ja olema vastavalt olukorrale valmis kiirelt ja õigesti tegutsema, leidma tõhusaid lahendusi ning vajadusel kaasata konflikti lahendamisse kolleege, õppijaid, lapsevanemaid ja tugispetsialiste. Õpetaja jaoks on grupi viiest arengufaasist (kujunemine, konflikt, ühtekuuluvus, koostöö ja eraldumine) kõige keerulisem just konfliktifaas. Selle faasi läbimine on ebamugav, tekitab vastakaid arvamusi ning emotsionaalset stressi nii õppijatele kui ka õpetajale. Samas on selle faasi läbimine oluline, koostöö ja õppimise toimuma hakkamiseks.

Teisest küljest peab õpetaja (äärmisel vajadusel) oskama ka ise õppijatega konflikti minna ja siis oskama sellest süsteemselt, suunavalt, kiirete ja õigete lahendustega ning positiivse noodiga välja tulema. On olukordi, kus õppijale tuleb konfliktist väljumiseks teha noomitusi, panna negatiivne hinne või märkus – õpilane näitab küll pahameelt, kuid kui õpetaja siinjuures oma suhtumist tema suhtes ei halvenda, on järgmises tunnis õppijale selge, et need konfliktid kuhugi ei vii ja õppija muudab oma käitumist.

Kui õpilasel endal puudub motivatsioon, sean kriteeriumid, millele mitte vastamise korral peab ta oma õppimises tegema muutuseid. Õpilastega, kes kohe üldse ei taha tunis kaasa teha ja rikuvad pidevalt tunni rahu tuleb tegeleda eraldi ja vajadusel kaasata kooli tugispetsialistid (HEV-koordinaator, psühholoogid, sotsiaalpedagoogid, eripedagoogid, abiõpetajad) ning neile koostatakse individuaalne õppekava.

Õpilased annavad üldjuhul siiralt ja vahetult tagasisidet, kui nad ei saa teemast aru, õpetaja liigub liiga kiiresti edasi või midagi on nende jaoks üle jõu käiv. Sellisel juhul tuleb alustada rahulikult uuesti veidi teise nurga alt. Ülesannete lahendamine käib koos õpetajaga, alles pärast pikemat ühistööd algab iseseisev või paaristöö. Õpilaste soovi korral võib mõni õpilane ülesandeid ka tahvlil lahendada ja selle eest hea hinne saada. Alati on teretulnud küsimused. Ülesannete tegemisel tuleb ükshaaval kõikide õpilaste lahendamist jälgida ja juhendada.

Tunnis, kui õpilased töötavad iseseisvalt liigun klassis ringi ja olen valmis kiirelt õpilasi aitama, kui nad millestki aru ei saa või on valesti teinud. Vajadusel seletan kõik uuesti üle ja kindlasti kirjutan (või joonistan, arvutan, joonestan) ka tahvlile et kõik õppijad saaksid sellest juhinduda.

Õpetamise meetodi valin sõltuvalt teemast ja õpilastest, sest selle efektiivsuse määrab konkreetne olukord. Kuigi olen oma tunnid loengupõhistena ülesse ehitanud on ka iseseisva töö tegemine sagedasti kasutatav meetod, sest reaalainetes on ise ülesannete kallal lahendamine vältimatu.

Parima õpitulemuse saavutamiseks:

1. Pööran tähelepanu hariduslikele erivajadustele.

2. Planeerin tundide tegevused, et õpilasel säiliks õpimotivatsioon ja piisav vaimne pingutus.

3. Õpetan, lähtudes õppija eripärast, seatud eesmärkidest ja ainete vahelisest lõimingust.

4. Toetan õpilasi individuaalsete õpieesmärkide püstitamisel, aidates ühitada neid õppekavast tulenevate eesmärkidega.

5.  Motiveerin õppima, pakkudes elulisi jõukohaseid õppeülesandeid ja luues eduelamuse igale õpilasele.

6. Rakendan koostöös teiste spetsialistidega vajadusel individuaalset õppekava, käitumise tugikava ja/või arenduskava.

7. Püüan õpilasi innustada uurima ja küsimusi esitama. Esitan ka ise neile palju küsimusi, et ärgitada neid arutlema ja analüüsima.

8.  Toetan õpilaste mõtestatud digitehnoloogiate kasutamist info otsimisel ja probleemide lahendamisel.

Kui nüüd järele vaadata, siis tunnistan, et vahest õpilased suudavad õpetaja tunni teemast kõrvale- suunata ja mõnda just neid huvitava teema peale üle viia. Mõnikord küsivad nad mõne teema kohta, millest olen ise vaimustuses ja siis võin selle teema osas pikemalt peatuma jääda ja teemast kõrvale kalduda. Siiski olen ülikoolis lektorina need õppetunnid ja kogemused juba omandanud ning leian kiiresti tee tagasi lähteteemani. Siiski päris vastamata nendel provokatiivsetele küsimustele ka jätta ei saa. Kui õpilane on saanud kiire ja selge vastuse jääb ta rahule, aga edasine demagoogia tuleb kiirelt lõpetada.

Kokkuvõtteks. Kõik, mis me ka ei tee on millekski hea! Õpetamisel tekib ikka vahest vigasid, konflikte või stressi, kuid isiklikult ei lase ma ennast sellest häirida. Kui ei tulnud esimese korraga välja tuleb proovida uuesti ja uuesti kuni kõik lõpuks korrektselt õnnestub. Peamine on jääda endale kindlaks ja järgida oma enda sisetunnet, plaane ja kavasid ning õpetamise meetodeid. Õpetamise oskus ei ole kaasa sündinud oskus ja selle saab selgeks õppida. Peamine on olla positiivne, leida õpilaste ja kolleegidega ühine keel ning olla lihtsalt hea õpetaja ja tulemused tulevad iseenesest!

MINU 5 PÕHIMÕTET ÕPETAMISEL

Õppides ja õpetades olen jõudnud ise enda jaoks järelduseni, et edukaks õpetamiseks peab oskama paindlikult kasutama just alltoodud põhimõtetele tuginevat õppe ja õpetamisviise:

1.        Seosed, seosestamine ja maailmapildi looline.

Füüsika (selle alamosana ka Keemia) on õppeaine, mis peab andma õppijatele baasteadmised neid ümbritsevas maailmas toimuvatest füüsilistest nähtustest ja protsessidest, igapäevaelus toimetulemiseks ning oskused karmis konkurentsirohkes keskkonnas ellujäämisvõime. Aitama valemite seostatusega, süstematiseerimise ja tegevustena maailmakõiksuse ja „olemise“ põhimõtteid kohandada oma eluga.

Kui mõnes teises õppeaines on võimalik näiteks valem või uus sõna pähe tuupida ja seda lihtsalt õiges kohas kasutada (kuigi ka selleks peab aju oskama seoseid leida), siis füüsikas nii ei saa.

Õppijatele teeb füüsika keeruliseks just asjaolu, et siin ei piisa lihtsalt valemi pähe õppimisest, sest:

–           valemites on nii sümbolid, ühikud, tähised, suurused kui ka numbrid ja kirjatähed. Sageli võib ühel tähel olla mitu erinevat tähendust või suurust ja see ajab õppija segadusse (töötab aju vasakpoolkera);

–           valemite ja ülesannete kõrval peab õppija suutma oma paberilehelt välja mõtlema ja suutma endale ajus ette „kujustama“ reaalse füüsikalise olukorra ja ka keskkonna, kus ülesanne toimub (töötab aju parem poolkera);

–           tihtipeale ülesande lahendamiseks või protsessist arusaamiseks peab õppija suutma leidma seosed läbi matemaatika, keemia, bioloogia, joonestamise/kunst, võõrkeelte, kujundamise, arhitektuuri, füüsika, mehaanika jt üheskoos (süsteemis) või läbisegi (masinas, mehhanismis). (Aju teostab kombineeritud ülesandeid);

–           siinkohal „õppijal ja õppijal“ on suur vahe, sest ajus lapsepõlvest saati nende isiksust kujundanud seosed ja nende põhjal tehtud järeldused ning tõekspidamised, ei ole valmis selleks, et osata vaadata oma „karbist välja“ (nt. Shöringeri kass). (Neuronite vahelised siirded ei leia kahe erineva info vahel ühendusi);

–           õppuritel, kes ei ole tunnis kaasa teinud või on mõnel muul põhjusel mõningase info „kõrvust mööda“ lasknud, ei õnnestu ühte omandatud seoste komplekti teiste komplektidega seostada ja seetõttu tekivad lünklikud mälupildid, mis pigem infomürana segavad kui kaasa aitavad. (Süsteemide energiasäästlikkuse printsiip: Mõtlemisel kulutab inimene kordades rohkem energiat kui jooksmisel. Energia ja informatsiooni liikunise kontrollimisel isoleerib aju need neuronid, mida ei kasutata või kasutatakse võimalikult vähe ning sellega neile salvestatud info. Sellega suleb õppijal ligipääsu ühele või teisele seosele. Info võib alles olla, kuid seos puudub);

Seega, nagu ülaltoodud loetelust tuleneb, siis esmatähtis, füüsikast arusaamiseks, on seoste olemasolu, nende süsteemipõhine ülesehitus ja oskuslik kasutamine. Meie aju, enamikele inimestele teadmatult, töötabki läbi seosete, mille tekitavad elukogemused, õpitu, keskkonnamõjud, ühiskonnamõjud jne. Kui aju näeb õuna, kontrollib ta läbi kõik vähegi seostatava info ja analüüsib  läbi kõik füüsikalised parameetrid (isegi need, mida vaja pole), mis tal olemas on, enne kui ütleb „Minale“, et see on õun. Õppijad veel ehk ei teadvusta endale, et „Mina/Ego“ ei eksisteeri ajust eraldi ja, et aju on see, mis töötab, et „Mina“ saaks aru, mis üldse toimub. See kõik teebki füüsika õpilastele raskeks.

Siit tulenebki minu esimene ja peamine põhimõte – selleks, et näha süsteemi üldpilt ja sellest aru saada, on vaja osata ka küsida miks ja kuidas, osata neile vastused leida ja isegi teiste süsteemidega seostada. Kõik on kõigega seotud ja kõik toimub mingi impulsi tagajärjel. Minu eesmärk ongi anda lastele just need õiged impulsid, mis neid seoseid tekitama hakkavad, süstematiseerivad ja kontrollitavaks teevad. Lõppkokkuvõttes sellest kõigest moodustubki iga inimese maailmapilt, mis on individuaalne ja unikaalne. Mida varem need seosed tekivad seda parem!

2.        Ajus on kõik füüsika juba sünnist saati olemas, tuleb ainult see „Minale“ arusaadavaks teha ja edasi aitab aju ise seoseid luua ja asju mõtestada.

Mingil hetkel oma õpinguteel jõudsin barjäärini, arusaamani, et enne, kui ma ei suuda oma enda ajust aru saada, ei suuda ma ka enam midagi targemat mõista (õppigu ma või kõik valemid pähe).

Füüsikuna alustasin sellest, et tuletasin meelde silma ja kõrva (kui sensorite) tööprotsessid ka info töötlemisprotseduurid ajus. Võrdsustasin kujundlikult aju arvutiga ja tegin endale selgeks, kuidas kumbki neist infot tuvastab, töötleb ning salvestab. Aju osutus kordades huvitavamaks, keerulisemaks ja veelrohkem funktsionaalsemaks kui ma olin arvanud. 4-st Terabaidist (see on üle 4000 Gigabaidi kasutab inimese „Mina/Ego“ vaid 4 – 6%. Sellised protseduurid nagu liikumine, tajumine, elundite töö ja elushoiu instinktiivse ning geneetilise kontrolli teeb aju ise, ilma meie osaluseta.

Me kõik saame mõistame ümber meie toimuvat alles viivitusega. Saame signaali, aju töötleb seda ja siis kui meile elutähtis info on väljaselekteeritud, mõistame seda.

Inimene üldjuhul ei mõtlegi sellele, et silmad ja kõrvad võtavad vastu KOGU info, mis meie ümber on ning oskab seda juba aprioori töödelda. Seega juba teab füüsikat peensusteni!

Selleks, et aga infot õigesti töödelda on tal vaja „Mina“ kaasabi. Selleks, et Mina saaks aju aidata on vaja seoseid ja näitlikustamist. Selleks, et oleksid õiged seosed, tuleb need õppimise teel arusaadavaks teha. Mida rohkem on ajul seoseid, seda elusuutlikum ja paindlikum ta on ning seeläbi omandab „Mina“ tarkuse ja parema mõtlemisvõime.

Minu kolmas põhimõte toetubki sellel, et kui õpetaja suudab oma tunni nii ülesse ehitada, et see võimaldaks ajul töömehhanismide ja „Mina“ vahel võimalikult täpsemaid seoseid teha, siis õpitulemused on kordades suuremad ja õpilastele vastuvõetavamad.

3.        Ei ole paremaid ega halvemaid – on lihtsalt valesti seostatud neuronid.

Klassiruumis ja õpetajate toas olen palju kuulnud repliike, et „üks õpilane on targem, sest õpib“ ja „teine õpilane on halvem, sest ei õpi“. Suuremas osas on neil muidugi õigus, aga siin on veel nüansse! Tähtis on muidugi ka kodused, sotsiaalsed ja keskkondlikud mõjutegurid, aga siin on veel nüansse! Kõik need tegurid (isegi religioon ja emakeel), mõjutavad lapse ja teismelise aju formeerumist – neoronitevaheliste seoste kujunemist.

Aju on mehhanism ja tema peamine funktsioon on hoida keha elusana. Kui lapsevanemad on lubanud lapsel ainult telefonis istuda ja temaga ei tegele, siis aju saab aru, et ega ellujäämiseks muud vaja ei olegi (peamine, et telefon oleks käepärast). Kui teismeline satub halba seltskonda, kus näiteks varastatakse, siis aju kohaneb ja saab aru, et ellujäämiseks on vaja vargusoskust. Kui laps kasvab keskkonnas, kus käivad korduvalt läbi laused: „õppimine aitab edasi jõuda“, siis saab aju aru, et see on ellujäämiseks vajalik ja hakkab „Minale“ ka vastavaid turgutavaid signaale  andma.

Niisiis aju (mitte Mina) peab aru saama, et õppimine aitab paremini ellu jääda! Siinkohal peabki õpetaja olema valvas ja iga õpilase osas leidma õiged sõnad (ja neid pidevalt kordama), et motiveerima just aju õppima selleks, et ellu jääda.

a)        Väike näide oma kogemustest:

Klassis oli õpilane, kes oli korduvalt tabatud vargustelt. Küsisin, et miks ta seda teeb. Vastas, et tal pole raha selliste asjade ostmiseks. Küsisin, et kas ta teab väljendit: „Kui varastada, koma siis ainult miljoneid ja kui võtta naine, siis ainult kuninganna.“? Muidugi ta oli seda kuulnud. „Aga kust ma selle miljoni leian?“ oli tema küsimus vastu. Ütlesin, et selleks peab õppima! Selleks, et suur pangarööv korraldada peab oskama planeerida, seega teadma matemaatikat, oskama lugeda jooniseid, teadma elektroonikat, oskama füüsikat ja mehaanikat. Järgnevatel tundidel, küsisin alati, et kui kaugel ta oma miljonist on, et mida ta uut õppinud selleks on. Temale endalegi arusaamata hakkas tema aju aru saama, et õppimine on nüüd tähtis ja see polnud üllatus, et varsti tuli ta ise lisaülesandeid küsima. Algul ta mõtles selle miljoni peale, aga paar aastat hiljem uued seosed tema ajus leidsid, et ellujäämise kohapealt oli see rumal unistus ja parem on ausalt selle miljonini jõuda. Naersime selle üle veel pikalt.

See oli küll radikaalne näide, kuid kinnitab hästi fakti, et aju ise ka õpib ja vajab suunamist.

On ka veel teine asjaolu, mis puudutab otseselt füüsikat. Aju on masin ja allub täpselt samuti füüsika seadustele! Siit järgmised 2 füüsikalist nähtust, mis juba iseenesest võivad pidurdada lapse õpihimu:

1)        Energia kokkuhoiuseadus – Mõtlemine kulutab 20-30% energiast, mis inimene kokku tarvitab. Siit tulenevalt tihti on laste nn „laiskuse“ taga just aju, mis saadab pidurdavaid signaale. Aju ütleb „Minale“: „Õpime homme, puhkame täna.“ Sellega püüab aju kaitsta inimest, et ei tekiks üle-pinget või stressi. Ajule peab selgeks tegema jällegi, et peab täna õppima, et see on tähtis.

2)        Energia/info jäävuse seadus – kõik info mis erinevate energeetiliste impulsside (nt. valgus, heli) kaudu ajju satub, talletab ühes või teises neuronis endaga toodud info ja see jääb sinna kuni surmani (tegelikult see info ei kao ka siis, sest info talletub ju otseselt aatomitesse). Aju on ülesse ehitatud kõikide füüsikaseaduste alusel ja oma toimimiseks kasutab ta juba sünnist saati kõiki atribuute, et meie füüsilisest maailmast aru saada ja oskab kõiki füüsikalisi signaale lugeda, töödelda ja edastada. Kõik, mis me füüsika tunnis õpime on ajus juba olemas – nüüd tuleb ainult seosed leida ja kasutama õppida.

Mis siin siis pidurduseks on!? Info ise. Aju töötab läbi murdosa sekundiga kogu info, mis ta enda ümbert kogub ja uuendab seda juba järgmisel murdosa sekundiga. See on tohutu info kogus ja infomüra vältimiseks keskendub ta ainult sellele, mis on ellujäämiseks vajalik, mida teab, mida kasutab ja mille on ära õppinud.

Nüüd kui õpilane ei ole tähelepanelik (ninapidi telefonis), siis kõik, mis õpetaja räägib küll talletub sinna, kuid aju registreerib selle kui infomüra ja isoleerib.

Seetõttu on õpetaja kohustus juhtida tähelepanu tähtsale infole ja õpetada õpilast seda kasutama. Kui õpetaja sellega hakkama saab, on tulemus enam positiivne.

4.        Kordamine on tarkuse ema.

Lapse kasvades formeerub ka aju ja selleks, et aksonid ning dendriidid õigesti paigutuksid (tekitaksid seosed) on vaja anda neuronitele suunitlus ja juhendid. Kõik impulsid, mis lapse kasvueas (tegelikult kogu inimese elus) tema ajju jõuavad, formeerivad tema unikaalse maailmapildi ja seeläbi nende isiklikud seisukohad ning põhimõtted. Paraku dendriitidele ja aksonitele ei piisa sellest, et info ainult üks kord neuronisse jõuaks. Tulenevalt jällegi energia kokkuhoiu printsiibist, et närvirakk hakkaks maksimaalse funktsionaalsusega töötama, peab info korduvalt neuronini jõudma.

Mida rohkem see info sinna jõuab, seda selgem on ajule, et tegemist on eluks hädavajaliku teabega ja seda tugevamaid seoseid luuakse. Samalaadse info jõudmisel aju moodustavad närvirakud nn „ansambli“, mis siis teiste ansamblitega koostöös, veelsuuremaid seoseid loovad. Mida suuremad ja tugevamad on need ansamblid ning nendevaheline koostöö, seda targem inimene on. Mida varem seosterikkad ansamblid tekivad, seda läbilöögivõimelisemad inimesed on!

Seega kordamine on ajule (järelikult ka inimesele) hädavajalik. Järelikult peab õpetaja leidma nipid, kuidas motiveerida last tegema õppimisel korduseid ja suunama laste tähelepanu sellele, et antud teema on just tema jaoks tähtis. Kui õpilased mingil põhjuse kodus kordamisülesandeid ei tee, siis peab õpetaja selle kohe ära tabama ja leidma võimalused seda tunnis teha.

5.        Teadus on huvitav (fantastiline), kõikjal meie ümber ja igapäevase eluga tihedalt seotud.

Inimene teeb avastusi igapäevaselt. Need ei pruugi olla Nobeli preemia väärilised, kuid see-eest Tema ENDA jaoks üllatusttekitavad, teiste avastusteni suunavad ja maailmast arusaamiseni viivad.

Ajul, mingi info „ülesse tõstmiseks“, on vaja tugevamat impulssi (valgus-/heliefekt, oht, rõõm, puudutus jne),  kui tavamüra ja hea, kui see jõuab sinna mitme erineva sensori kaudu. Mida suurem tähtsus sellel impulsil on ellujäämise kohapealt seda parem. Aju sellisel juhul hakkab ise selle info kohta huvi tundma, et oma ellujäämisvõimekust veelgi kindlustada.

Me kõik sünnime siia ilma puhta lehena (kui DNA-sse kodeeritud info välja arvata) ja õpimec, kuidas paremini toime tulla. On neid, kes valivad nn. „lihtsa tee“ ja ei suuna õppimisele suurt tähelepanu (mis päris kindlasti on just õpetaja möödalaskmine) ja on neid, kes hakkavad üha keerulisemaid ülesandeid otsima. Tegelikkuses tänu tadmiste puudumisele teevad inimesed oma elu just raskemaks, sest ajul jääb ellujäämiseks õpitust/omandatust puudu. „Iga inimene on oma saatusesepp“, nagu öeldakse.

Siiski, kui inimesele on midagi huvitav, hakkab ta selle kohta tahest - tahtmata rohkem infot otsima.

Õpetaja kohus pole vormida igast lapsest teadlane, vaid anda talle alused, et elus paremini edasi jõuda. Kui selle käigus saavutatakse veel ka huvi uute teadmiste järgi, on ainult positiivne. Seega minu soov on olnud alati näidata õpilastele, et meid ümbritsev maailm on kordades huvitavam, kui nutitelefon (või siis äärmisel juhul tekitada huvi selle kohta, et kuidas nutitelefon ise (ja sellega kaasnev) töötab). Huvitavate katsete, filmide ja näitlikustamise toel valemite ning ülesannetega kombineeritud ülesehitusega tund on ajule rohkem vastuvõetav (sest info tuleb ajju mitme sensori kaudu ja seega võimendatult) ja seega huvi tekitav.

Kui inimesed ei käiks kogu aeg „silmad pärani kinni“ ja avaksid ennast õigesti seostatud maailmale, poleks ei sõdasid, nälga ega vaesust. Minu arusaama järgi on ahnus, kadedus ,vaen ja egoism ainult rumaluse tunnus ning väga raske tee ellu jäämiseks. Selle vältimiseks tulebki juba altklassidest alates õpetada lapsi nii, et aju saaks aru, et tarkus on ellujäämiseks parim, otstarbekam, huvitavam ja lihtsam tee. Isegi kui väga palju siin maailmas on juba avastatud, siis meie kõigi jaoks on iga uus info uus avastus. Avastada seda, mis juba on avastatud, on sama huvitav kui kõik teisedki ilmutused. Huvitav avastus, aga viib omakorda teadmisjänuni ja sealt ka üsna pea omaenda leiutiste ja teadustöödeni.

Lõpetuseks, vaadates järgnevat kujutiste kombinatsiooni. Suudate te öelda mitmemõõtmelist pilti te näete/tajute/tuvastate ja kui oskate ära seletada veel ka miks ning kuidas, siis on teie ajutegevus väga hästi seostatud ja seeläbi ellujäämis- ja läbilöögivõime üsnagi tugev.

Kui te siiski õige vastuseni kohe ei tule, siis miks mitte proovida veidi avastada ja see vastus leida!?