Lisakompetensid

HEV õppija toetamine

Ka Keila koolis õpivad haridusliku erivajadusega õpilased. Minu õpetada on tulnud nii liikumispuudega õpilasi kui ka regulaarselt insuliini süste vajavaid õpilasi ja nii hüperaktiivseid kui ka hüperpassiivseid õpilasi. Antud õpilased on meil väikeklassides, et õpetamine saaks olla individuaalsem ja iga õpilase vajadusele keskenduv. Väikeklassis saab igale õpilasele individuaalsemalt läheneda ja õpeprotsess on paindlikum. Teistest õpilastest arenguprotsessis maha jäämise põhjuseks (kui aju otseselt kahjustada pole saanud) on enamasti õigete seoste puudumine. Seetõttu tuleb neid seoseid kivi kivi haaval ülesse ehitama hakata. See ei ole raske, kuid siiski aju jaoks „piinarikas“. Õpilase agressiivsus või huvi puudumine õpetaja või õppeaine suhtes tuleneb sellest, et aju ei leia ühendusteid saadava info vajalikkuse kohta. Aju lihtsalt ei oska peale tuleva infoga midagi peale hakata ja selle omandamise peale sundimine viib asjaoludeni, et aju hakkab protestima. Sellega kaasnevad füsioloogilised tasakaalutused (Aju kulutab kordades rohkem energiat, stabiliseerumiseks esmalt püüab ta infot ümber suunata ja kui sihtkohta ei leita hakkab energiat ajust välja suunama. Selleks paisatakse verre adrenaliini ja peptiide, mis panevad südame ja kopsud kiiremini tööle. See omakorda toob ajju rohkem õhku, mis hakkab reageerima ja veelgi rohkem energiat tootma. See jällegi käivitab jälle uue adrenaliini toosi. Või jälle vastupidi aeglustab südame tööd, et vastuvõtlikkus oleks väiksem ja inimene passiivsem) , mis viivad omakorda õpilase Ego/Mina tasakaalust välja. On vale arusaam, et kõik mured peituvad psühholoogias. Piisavate teadmiste korral aju ülesehitusest ja tööst on võimalik lahendada kõik õpiraskused. Süstemaatilise ja õige lähenemise korral ei ole erivajadustega inimesed millegi poolest halvemad kui kõik teised. Ratastoolis olev inimene ei saa küll joosta, kuid see eest saab ta õppida elektrimootoril töötava liiklusvahendi kasutamist ja ikka konkurentsis püsida.

Otseselt diplomit mul sellealast ei ole, kuid kool on teinud avatud seminare ning olen ennast iseseisvalt selles valdkonnas harinud. Õnneks on selle teemalisi õppefilme ja lausa loengutetsükleid terve internet täis ja kõikidele vabalt ning tasuta kättesaadav. Dokumendi omamine ei näita teadmiste omamist. Mängufilm „Good Will Hunting“ näitlikustab seda ideaalselt. Nii kasutangi interneti vabade hetkede sisustamiseks, et midagi uut jälle ära õppida. Oli minu rõõm suur, kui ka HEV teema kota kõiksugu kasulikku informatsiooni sealt leidsin (linkidena lisatud).

Erivajadusega õpilane on nagu iga teinegi inimene, kes vajab turvatunnet, usaldust, tähelepanu, mõistmist, õiget lähenemist, motivatsiooni ja nagu ikka õppimise korral ka juhtimist ja kontrolli. Mina ei erista neid teistest õpilastest, sest panustan kõikidesse nagu tärkavasse viljavõrsele, mis saagirohket krooni kandma hakkavad.

Arvamusi, kuidas paremini erivajadustega õpilaste õpetamisele läheneda on seinast seinani ja ühte või teist poolt kummardama ma ei hakka. Minu jaoks on tähtis, et õpilane kasvaks täisväärtuslikuks kodanikuks ja selle saavutamiseks võtan ma nippe oma õppetöö läbiviimiseks neilt kõigilt. Mida rohkem on ajus opereerimiseks erinevaid meetodeid, seda parem. Kui ei saa nii, no siis proovime teisiti. Kokku jooksevad need, kes teisi lahendusi ei tunnista.

Tuginedes 8 .Mai 2018 Londoni Ülikoolis läbiviidud debatile (debatt video täisversioonina na lisatud) olen kindel, et erivajadusega õpilased on väärt saama vähemalt samaväärset haridust kui kõik teised. Kuigi minu lapsepõlves suunati erivajadusega õpilased eraldi koolidesse ja ka debatis on soovituslikult välja öeldud, et erivajadusega õpilastele võiks tagada eraldiseisvad õpiasutused, siis mina sellega üheselt nõus ei ole.

Põhjendan ära miks:

1. Erivajadusega õpilased (et olla tulevikus konkurentsivõimelisemad) peavad saama sotsialiseeruda mitte omasuguste õpilastega, vaid kui nüüd ette rutates, siis oma tulevaste tööalaste kolleegidega ükskõik, millises eluvaldkonnas. Selleks, et ei tekiks lõhet suhtlemises/käitumises/arusaamades/uskumustes on äärmiselt tähtis, et erivajadusega lapsed sotsialiseeruksid omaealiste õpilastega nii koolis kui väljaspool seda. Aju õpib sedavõrd, mis infot ta ümbritsevast keskkonnast saab. Erivajadusega õpilaste suunamine eraldi koolidesse on küll selles mõttes hea, et saab sedamoodi individuaalsemalt ja vajaduspõhilisemalt läheneda, aga see on ainult pool võitu. Aju, saamaks konkurentsivõimelisemaks, peab läbi töötlema nii edu kui ka tagasilöögid ja nn nägema kes on tema nn. konkurendid. Siinkohal õpetajad ja kool peab tagama selle, et see konkurents jääks mängu tasemele. Meie ürgne instinkt paneb aju kartma seda, mis on meile võõras, aga kui kõik asjaolud on üldsusele teada ja on ka teada kuidas peab käituma ning see on ka läbi mängitud, siis tulemusena saadakse ühtlasem tervem eduvõimelisem ühiskond.

Mäletan väga hästi oma lapsepõlvest, kus meie õuel elasid mõned õpilased, kes olid suunatud internaatkooli. Nad olid juba siis erakud, sest MEIE (kes õppisime tavakoolis), panime neile piltlikult öeldes sildid külge, et need lapsed on „HALVEMAD“ kui meie. Kuna neid hakati seetõttu kiusama, siis ellujäämiseks, muutusid nad agressiivseteks, ettearvamatuteks ja langesid veelgi rohkem üksinduse, ebasoosingu ja depressiooni ohvriks. Nüüd tagantjärgi mõistan, et meie tegevus oli ebainimlik. Ühest küljest tuli meie käitumine sellest, et meil oli hirm nendega suhelda, aga see hirm tulenes lihtsalt sellest, et me ei osanud nendega suhelda ning keegi ei õpetanud meid nendega õigesti suhtlema. Õpetada polnud, aga kellelgi, sest lapsevanemad ja õpetajad ise ei olnud õpetatud sellele küsimusele õigest küljest lähenema. Õnneks täna meil Eestis on see probleem kontrolli alla võetud ja erivajadusega õpilastel on samaväärsed võimalused normaalse tuleviku leidmiseks, kui kõigil teistelgi inimestel.

Keila koolis on neil sõbrad teistes klassides ja nad saavad aktiivselt sotsialiseeruda. Keegi ei näärita neid sellepärast, et na on väikeklassis (kõik õpilased saavad aru, et nad on igas mõttes võrdsed).

2. Väikese riigi jaoks on see lahendus ressursirohke ja kulukas. Eraldiseisvad koolid oleksid maksumaksjatele majanduslikuks koormaks (erakoolide suhtes pole mingeid pretensioone). Terve jätkusuutliku rahva jaoks on parim, kui kõik õpetajad lõppkokkuvõtteks omaksid HEV kompetentsi ja see pole lihtsalt mõistlik vaid lausa hädavajalik. Tulevikku vaadates, Riigile on kasulikum kulutada ressursse kõikide õpetajate koolitamisse ja viia HEV kompetentsi saamine juba õpetajakutse saamise tasandile, kui ülal pidada eraldiseisvaid õppeasutusi.

3. Palju räägitakse õpetajate koormusest ja stressist erivajadusega õpilaste õpetamisel. See vastab 100%-lt tõele, kuid jällegi tulevikku vaadates on mõistlik see raskus jätta kõikide õpetajate kanda. Keegi peab selle esimese sammu enda peale võtma ja lihtsalt ära tegema, et järgmised põlvkonnad selle probleemiga enam maadlema ei peaks. Täna esitab iga kolmas õpetaja selle peale küsimuse, et miks just tema peab seda tegema. Ma ütlen siinkohal alati: „Miks mitte?!“ Ühiskond pole veel üle saanud !EGO egoismist“ ja inimestele pole veel tagatud ellujäämiseks võrdsed võimalused. Nii ei ole ka tekkinud tahet panustada rohkem kui meile vaja läheb. Jah suurte ideede puhul (n: isegi see Põrgu põhja manatud kommunism) on kõik ühe eest mõnda aega domineerinud, kuid siin pole arvestatud jälle sellega, et meie AJU on masin, mis oma võimekuse säilitamiseks püüab leida lihtsamaid lahendusi. Meie mõtteviis tagab aju otsustusvõime ja aju tagab meie otsustusvõime. Budismis seda muret näiteks ei ole, sest võrreldes kommunismiga, välistab mõtteviis egoismi. Nõukogude Liidus ei saavutatud kommunismi just seetõttu, et kõikidel juhtivatel kohtadel olid eeskujudena egoistid juba algusest peale. Budismis on, aga Buddha ise eeskujuks, kes suutis oma egost võitu saada ja seda õpetatakse maast madalast peale.

Sellest tulenevalt, kui me soovime tervemat ja teineteist toetavat ühiskonda oma lastele, siis peame meie selle raske koorma enda kanda võtma. Kui erivajadusega lapsed suunata eraldi õppeasutustele, siis ühiskondlikus olukorras see muudatusi sisse ei too, sest need inimesed jäävad ikka heidikuteks ja ebasoosingu alla. Ainult ühtne tsentraliseeritud haridusprotsess võib viia sedavõrd radikaalsete muudatusteni.

4. Vajaduspõhine õppimine eraldiseisvates koolides tagab päris kindlasti lapse vaimse tervise ja heaolu, kuid lõikab nad ära reaalmaailmast, selle muredest ja rõõmudest ning blokeerib paljudes mõtetes ka konkurentsivõimelisuse. Inimene areneb tehes vigu ja parandades neid (ka Einstein oli algul kolmeline) ja mida keerulisemaks muutub maailm, seda kiiremini tuleb õppetunnid omandada ning seda kiiremini peab parandused sisse viima. Vajaduspõhine õppimine omandab nüüdses infoajastus hoopis uue tähenduses ja vajadus ise on nüüd ellujäämine tehnomaailmas. Tehisintellekti areng ja automatiseeritus annab näilise petliku visiooni sellest, et kõik läheb lihtsamaks, aga selle arengu tegelikkus on alles tulevikus. Kõik need inimesed kes näpuga oma telefoni ekraani „toksivad“ ja arvavad, et rohkem pole vajagi eksivad rängalt. Inimkond kasvab tõususuunal, meditsiini areng on viinud selleni, et inimesed elavad kauem kui vanast (inimkond vananeb) ja tehnoloogiate arenguga kasvavad ka vajadused. Üsna pea seisame asjaolu ees, et tööpuudus ületab igasugused piirid! Vajaduspõhine õppimine uues mõttes peaks keskenduma sellele, kuidas õpilased tulevikus mitte ainult ise endaga hakkama saavad vaid ka sellele, kuidas nad riigile, rahvale ja inimkonnale kasulikud oleksid. Jah see tähendab kardinaalselt uutmoodi lähenemist, aga see tuleb ära teha ja pigem varem kui hilja.

Elame suurte muutuste ajastul ja oma Riigi ja rahva säilima jäämiseks seetõttu peame nende muutustega kaasa minema. Erivajadusega lapsed ei kao kuhugi ja ka nemad ellujäämiseks peavad kohanema hakkama! Parim tee selleni on siiski käsikäes koos oma rahvaga ja parim tee selleni on omaealiste keskel samaväärset ja toetavat haridust saades. Meie, vananev põlvkond, aga peame selleks ennast mõnes mõttes ohvriks tooma.

Väikeklasside süsteem minu kogemuste põhjal on hea lahendus ja kui õigesti õpetamisse läheneda, siis ka produktiivne. Väikeklassis on võimalik anda õpilastele samaväärse tasemega haridus kui regulaarklassideski. Keila kooli näitel võin välja tuua, et annan oma tundides väikeklasside õpilastele lahendad täpselt samu ülesandeid, mis teistelegi. Algul on see neile raske ja võtab kauem aega, aga kui nende ajud on õiged seosed loonud, siis sooritused on enam kui positiivsed. Kõik keerleb jällegi ajus tekkivate seosete ümber. Mõnda asja tuleb rohkem piltlikustada, mõnda asja rohkem korrata ja mõni asi käega ära katsuda, aga kui aju on seosed loonud, siis leiavad ka ülesanded kiirelt lahendused.

Näiteks võin tuha ühe poisi, kes tänu õigeaegselt osutamata vanemate ja ka õpetajate tähelepanuta, jäi oma arengus 5. klassi tasemele. Õpilasel puuduvad seosed, mis võimaldaksid tal omandada ükskõik millist uut informatsiooni, mis tal OTSESELT ellujäämiseks vajalikud ei ole. Elu on kui lill – niikaua kui telefon näppude vahel püsib. Tema reaktsioon kõigele koolis õpetatavale oli: „Aga miks? Mul on kõik hästi, aitäh. Mul pole midagi vaja õppida.“ Äärmiselt raske oli tema tähelepanu üldse saavutada. Kui anti ülesanne näiteks midagi töövihikust lahendada või lihtsalt lugeda, siis küsis ta arusaamatult: „Aga miks ma pean seda tegema?“ Ajus puudus arusaam, et see üldse vajalik mingiski mõttes tema jaoks on.

Seega asusin esmalt tema aju treenima ja aju tähelepanu füüsika, kui eluks vajalike teadmiste juurde suunama. Iga kord põhjendasin igat ülesannet (seda on sul vaja selleks, et) ja loomulikult kordasin päevast päeva, et füüsika on ellujäämiseks vajalik. Märgates, et üks või teine teema äratab temas rohkem tähelepanu, tulin teema juurde tagasi ja põhjendasin talle arusaadavate sõnadega teema vajalikkust. Üsna kiirelt omandas ta astronoomia osa, sest oli ju temagi öist taevast vaadelnud ja temale omaseid unistusi loonud. Siinkohal suunasin ta tähelepanu astronoomiavaldkonna tehnoloogiate juurde ja peagi esitas ta mulle juba küsimusi satelliitide ehituse kohta. Tasa ja targu jõudsime ka ülesanneteni. Siiski suureks piduriks oli asjaolu, et teistes tundides ta kaasa ei teinud ja seetõttu ajus puudusid mastaapsemad seosed keerulistemaks analüüsideks. Olen enam kui kindel, et selle õpilase puhul on vanemad ja õpetajad teinud kuriteo, sest tegelikult on tegemist täiesti terve inimesega.

Erivajadusega lapsi õpetades märkasin kohe, et kõik nad on teatud lähenemise juures võimelised omandama õppeaine samas mahus, mis regulaarklassid vähemalt tasemele hea. Kui aju otseselt kahjustada ei ole saanud, siis ei ole tal ka mingeid piiranguid teise omalaadse suhtes. Kui aju on kahjustada saanud, siis kahjuks meditsiin veel sellelaadsete probleemidega hakkama ei saa. On küll erinevat lähenemist vajavad õpilased, kuid ühiskonnast neid seeläbi eraldada ei tohiks. Kui me tahame, et laps saaks õnnelikuks ja täisväärtuslikuks ühiskonna liikmeks, tuleb tal lasta ühiskonda sisse sulanduda ja ühiskonna nõuetega kohaneda. Ärge vaadake, siin meie aja inimesi! Praegu on kurjategijad ülejäänud ühiskonnast eraldatud ja see on meie põlvkonna jaoks õige. Paraku on see meie eelkäijate viga olnud, et ei ole suutnud tagada õigeid meetodeid ja perekondlikke ning haridusmudeleid rakendada. Keegi meist ei sünni siia ilma kurjana! Kurjaks teeb meid keskkond! Siiski pole meil hilja oma lastelaste tuleviku muuta ja õppida ning õpetada nii, et nemad sünniksid juba keskkonda, kus sellised sõnad nagu kurjus, rumalus, laiskus ja lohakus üleüldse puuduksid.

HEV toetamine https://haridusportaal.edu.ee/artiklid/hev-%C3%B5ppija-toetamine 

Haridus- ja Teadusministeeriu https://www.hm.ee/kutse-ja-taiskasvanuharidus/kutseharidus/hariduslike-erivajadustega-opilan 

Tartu Ülikool https://haridus.ut.ee/et/sisu/hariduslike-erivajadustega-oppija-toetamine-oppeprotsessis-0v  

Digipedagoogika rakendamine

Kogu maailm digitaliseerub ja kohaneb infoajastu nõuetele nii ka koolid ja õpetajad. Nii omandasid COVID-i ajal digipädevuse ka need õpetajad, kes muidu vaid e-päävikut täitsid. Zoom on vaid üks paljudest platvormidest, kus õpetada ja õppida saab. Selle kõrvale kerkivad nagu seened pärast vihma üha uued ja huvitavamad platvormid nii õppimiseks, õpetamiseks kui ka lihtsalt enda harimiseks. Internet iseenesest juba on "jumala and" teadmiseid jänunevale inimesele ja AI kaasamine koolitamisel viib hariduse taseme hoopis uuele tasemele. Elame huvitaval ajastul ja ausaltöeldes mina küll ei oska ette arvata, et kuhu see kõik välja viib (kosmoselendudeni gaugete galaktikateni või kaugete galaktikate nn. "jõudmine meieni").

Mida ma tean on see, et digipedagoogika on osa meie igapäevasest koolielust ja ära kaduda see ei kavatse.

mmillist kompetensi siis mina omandan, et oma õpetamisprotsessi paremini teostada:

1. 2D ja 3D jooniste, skeemide ning süsteemide kasutamine esitluste, ülesannete ja õppematerjalide koostamiseks;

2. AutoCAD electro kasutusoskus elektroskeemide ja -süsteemide koostamise, lugemise ja töötlemise õpetamiseks;

3. Pildi, heli ja videotöötlus kasutamine esitluste, ülesannete ja õppematerjalide koostamiseks;

4. AI platvormide kasutamine esitluste, ülesannete ja õppematerjalide koostamiseks;

5. Spektraalanalüüsi töötlusplatvormide kasutamine esitluste, ülesannete ja õppematerjalide koostamiseks optika, tuumafüüsika, spektronoomia, spektroskoopia ja astronoomia õpetamiseks

6. Mathlab-i kasutamine esitluste, ülesannete ja õppematerjalide koostamiseks

7. Tero/IR imaging tööriistade kasutamine esitluste, ülesannete ja õppematerjalide koostamiseks

8. NASA  vabavara keskkondade vaatlustööriistade kasutamine astronoomia õpetamiseks;

9.  Digiseotud elektro-, aero- ja hüdrodünaamika õppepinkide, laborite ja simulaatorite kasutamine õppetööks;

10. Palistika simulaatori kasutusoskus;

11. MIMIC platvormi kasutusoskus mehaanika õpetamiseks;

12. Laeva peamasina simulaatori kasutamisoskus laevasüsteemide õpetamiseks;

13. Skannersüsteemide tööriiskade kasutamisoskus õppetöö läbiviimiseks;

14. 3D printimine.