Käesoleva ülesandes reflekteerin enda ja praktikat juhendava kutseõpetaja tegevust.

Töö eesmärk oli leida vastuseid küsimustele:

1. Milliseid tegevusi ma õppetunnis sooritasin?

2. Kuidas õnnestus minu enesetutvustus ja tunnis õpetaja abistamine?

3. Kuidas kutseõpetaja abistamine ja tagasisidestamine toetab tema professionaalset arengut?

Töö kirjutamisel tuginesin nii teooriale kui praktikale, muuhulgas Gibbsi refleksioonimudelile (vt Joonis), mentorluse käsiraamatule ning koostööle praktikakooli kutseõpetajatega. Põgusalt olen välja toonud ka enda eelnevate koolipraktikate kogemusi mentorluse osas.

Kutseõpetaja töö juurde kuulub enese järjepidev analüüsimine. Kutsestandardis on öeldud, et kutseõpetaja " reflekteerib oma tööd, tuues välja õnnestumised ja arenguvajadused, kasutades erinevaid refleksioonimeetodeid; reflekteerib oma tööd regulaarselt koos õppijate, kolleegide, juhiga /.../"(SA Kutsekoda, 2014).

Järgnevalt demonstreeringi enda reflekteerimisoskust kasutades selleks Gibbsi (1988) kuuesammulist refleksiooni ringi (vt Joonis). Allolev värviline joonis on koostatud HITSA Innovatsioonikeskuse eeskujul.

1. KIRJELDUS

3. praktikapäeval võttis mind juba uksel vastu juhendav kutseõpetaja. Ta oli kummaliselt ülikiirete liigutustega ja enne kui sain midagi peale TERE! öelda, teatas ta kõik olulise, mille oli ilmselt mulle ütlemiseks valmis harjutanud, pea ühe hingetõmbega. Jõudsin ehk vahele öelda imestava ÄH! ning teha suured silmad, kui ta veel kord sama teema üle kordas, jätkates mööda kabinetti ringi saagimist. Selgus, et too päev pean ma andma klassile üksinda tunde, sest tema läheb matustele, abiõpetaja on haigestunud ja juhtõpetaja on linnapeal sõlmimas partneritega õpilaste praktikalepinguid. Kuna plaanis oli õppetund peedikotlettide ja kapsa-kurgi salati valmistamisest, siis pandi mulle ostude jaoks lauale ostunimekiri, ümbrik rahaga, anti õpetajakabineti võti ning juhendati millise poe poole tuleb trammiga sõita õpilased riburadapidi järgi. "Küll õpilased teavad ja oskavad," ütles kutseõpetaja, pani mantli selga ning läinud ta oligi. Selline koolipäevaga kurssiviimine kestis kõige rohkem 10 minutit. Mõtlesin ärevalt, noh Küllike, et siin sa siis nüüd oled...

Samas hakkasid "minu" õpilased kooli tulema. Tunniplaanis oli too päev toitlustamise tund. See oli ka ühtlasi minu päris esimene dirigeeritav kokanduse tund. Kuna mingit ettevalmistust mul selleks päevaks ei olnud, pidin lähenema loovalt, tuginema vaistule, kasutama oma spontaansust. See hakkas tööle.

Lähemalt tunnikäigust:

- Alustasin tundi väikese sissejuhatusega ja õpilaste kaheks meeskonnaks jagamisega

-Jagasin ühele meeskonnale peedikotleti retsepti ja teisele kapsa-kurgisalati retsepti. Võimalusel arvestasin ka õppijate soovidega ja küsisin, millised eelistused on ja millist retsepti kumbki meeskond soovib. Õpilased tulid kaasa ja tegid meeleldi oma valikud.

-Enne poodi minekut vaatasime klassis ühiselt retseptid üle ja tuletasime meelde põhiasjad. Tõepoolest, veendusin, et õpilased olid neid varasemalt harjutanud ja mäletasid üsna hästi. Niisiis eelnevad teadmised olid head, millele sai hakata laduma uusi.

-Õpilased võtsid köögist kaasa tekstiilist kandekotid, siis panime ennast riidesse ja jalutasime trammipeatusesse. Teel peatusesse oli sobiv hetk õpilastega vestelda muustki kui õppimisest ja kuulata nende lugusid väljaspool kooli. Nende tegemistele kaasaelamisega näitasin üles hoolivust ja huvi, mis lähendas ja suunas õppijad minuga koostööle

-Poodi jõudes jälgis kumbki meeskond hoolikalt oma ostunimekirja ja valis sobivad toiduained ostukorvi. Mina jälgisin ja juhendasin nende tegevust. Enne kassasse maksmist (mina maksin kogu kauba eest) lasin õpilastel ühiselt kontrollida ja esitleda, millised ained on ostukorvi valitud ning ka iseseisvalt otsustada, kas on ikka kõik vajalik söögitegemiseks olemas. Lasin veel põhjendada, kuidas valik tehti kui kaks ühesugust toodet on kõrvuti?

-Toiduained makstud ja trammiga kooli tagasi sõites oli jälle põnev kuulata õpilaste pajatusi. Tõeliselt tore, kuidas õpilased hea meelega valgustasid mulle oma kooliväliseid tegevusi ja harrastusi.

- Kui me kursusega kooli jõudsime, siis oli linnast tagasi tulnud ka juhtõpetaja, kes samuti meiega liitus ja asus koos minuga kokkamise tundi läbiviima

-Valmistasime kahe meeskonnaga koos roogasid, jälgides ja juhendades nende tööd, abistades abivajajaid

-Kui toit veel valmis, asetasid õpilased lauale lauanõud ja söögiriistad. Jälgisin ja aitasin lauda katta, arvutada/arutada, kui palju meid on ja kas kõik vajalik on lauale pandud

-Kõige lõpuks oli toit serveerimiseks valmis ning asusin ühiselt õpilastega peedikotlette ja kurgi-salatit maitsma

-Aitasin õpilastel söögilauas muuhulgas ka oma töö peale tagasi mõelda ning mõnusas õhkkonnas arutada. Kuidas sul töö õnnestus? Kuidas sulle peedikotletid maitsevad? Kas on midagi, mis sulle ei maitse? Kuidas sai vastasmeeskond oma tööga hakkama? jne.

-Lõpuks koristasid õpilased ühiselt laua ja asetasid nõud nõudepesumasinasse

-Siis lõpetasime juhtõpetajaga tunni ja õpilased läksid lõunavaheajale.

-Sellega minu õppetundide (kokku neli tundi) läbiviimine lõppes.

- Peale tunde tegime kokkuvõtted kaasõpetajaga

2. MINU TUNDED

Kutseõpetaja hommikune uudis oli mulle üllatus, et mitte öelda šokk. Sekunditega tekkisid hästi segased tunded. Eitus, lootusetus. Kutseõpetaja poolne infopaljusus ja mida ma nüüd edasi teen. Kaos. Tekkis suur hirm tundmatu ees. Samas tundsin ka kindlust, et isegi kui pean siia klassi ja tundi õpilastega üksi jääma, saan hakkama, olen ju ülikoolis õppinud, praktiseerinud. Mõtlesin kohe ka, kuidas ma oskan õpetada, sest mittemidagi polnud minu poolt ette valmistatud. Siin rahustas jällegi mind õpetaja suuline instruktsioon. Kuna õpetaja kiirustas lahkuma ja ta kõndis närviliselt edasi-tagasi, siis nakatus see närvilisus ka minusse. Teadmine, et millalgi päeva peale tuleb linnast tagasi ehk juhtõpetaja, jällegi rahustas mind ning oli lootusekiireks, et ehk ikkagi saan sealt mingi aeg tunni andmisel abi. Tunni andmine algas väga hästi ja rahunesin. Õpilaste positiivsus, innukus ja koostöisus toetasid minu enesetunnet ning ma rahunesin. Õppimine kulges mõnusalt ja loomulikult. Minu kindlustunne kasvas veelgi, kui juhtõpetaja poole päeva pealt saabus ning koos tunde anda oli lausa nauding. Tunne oli nüüd täitsa turvaline.

3. HINDAMINE

Positiivne oli see, et kutseõpetaja, kes minema kiirustas, andis edasi info tunni teemast, instrueeris mind olukorra suhtes. Ütles, et pole siin hirmsat midagi ning küll ma hakkama saan. Ta julgustas, et varsti tuleb juhtõpetaja ka kooli. Samuti tajusin, et olen teoorias tugev ning nii saan tegelikku õpisituatsiooni oma teadmised üle kanda. Selline mitmekülgne teadmiste pagas aitab mind uutes ja ootamatutes olukordades kiirelt kohaneda, säilitada külma närvi ning vajadusel rahuneda. Samuti oli kool ise varasematest aastatest tuttav, seega õpikeskkond päris kodune. Leian, et mul on vilumus probleemilahendamise oskuses. Õpetada on lahe ja nüüd see võimalus oli minu ees! Tundsin ühtlasi, et saan olla päriselt vajalik.

Negatiivse poole pealt häiris mind kutseõpetaja närvilisus, kes ei suutnud rahulikuks jääda ja see nakatus ka minusse. Üksinda tunde andma jääda oli niigi ootamatu olukord, milleks ma ei olnud valmistunud ja õpetaja närvilisus ei toetanud minu olukorda. Samuti ei tundnud ma õpilasi veel nii hästi (rääkimata nimedest) ning olin tõeliselt mures. Eriliselt murelikuks tegigi vastutus õpilaste ees. Kuidas see ühine poes käik välja näeb ning kui palju ma pean õpilasi valvama? Kui iseseisvad nad on, ... aga kui keegi ära kaob? Minu elu esimene kokandustund oli nagu hüpe tundmatusse. Üsna ärevaks tegi seegi, et ma ei olnud õppeköögiga tuttav. Tööturvalisus köögis, köögitehnika õige kasutamine ja veel mingi oluline info oleks pidanud olema mulle enne teada.

4. ANALÜÜS

Leian, et selle situatsiooni mõte ja võimalus oli areneda kutseõpetajana. Isegi kui see tuli nagu välk selgest taevast. See näitas, et mind võeti kaasõpetaja poolt võrdse kolleegina ning mind usaldati nagu "päris" kutseõpetajat. Ma olin kolleeg, kellele delegeeriti kõhklematult rühm HEV õpilasi ja vastutus õpilaste õpiprotsessi juhtimises. Ehk märgati sedagi, et olen küps sellist vastutust kandma...

Leian, et juhtõpetaja või kutseõpetaja oleks võinud mind siiski toimuvast eelmisel päeval informeerida, saates sõnumi või helistades. Näen õpetajate omavahelises kommunikatsioonis ja töökorralduses arenguruumi. Viisakusest oleks pidanud minult küsima nõusolekut, põhjendades näiteks sõnadega, "hetkel on tekkinud meil selline erakorraline olukord, et ühtegi õpetajat ei ole tundi panna. Kas sina oleksid nõus meid välja aitama ja tunde andma?" Kuna tundide üksinda andmine ei olnud seotud selle praktika sisuga, siis ei oleks pidanud pandama mind käsukorras fakti ette.

Tohutult turvaline ja kergendav tunne tekkis siis, kui juhtõpetaja ühines tunniga. Nii sain toetuda kolleegi kogemustele ning õppida temalt kokanduse tunni läbiviimist. Kasvõi sealse köögitehnika kasutamise korda, köögi turvanõudeid jms, sest võõras õppeköögis oli kõik "ohtlikult" tundmatu. Sellest kogemusest tekkis juhtõpetaja vastu suur respekt, kes ei läinud lihtsama vastupanu teed ja ei võtnud kogenenumana tundi minult üle, vaid jagas minuga võrdselt õppijate õpetamist. Kuulasime ja arvestasime üksteisega ning meie koostöö sujus.

5. JÄRELDUSED

-kaaskolleegide omavaheline kommunikatsioon vajab arendamist

-õpilaste õppimist saab muuta efektiivsemaks õpetuse visualiseerimisega ja filmimisega

-õppija tagasisidestamise arendamine

-HEV õppijate tundi ei tohi kunagi anda üks õpetaja

-rakenduskava õpiväljundites kirjeldatud keskkonnasäästlikkus ei tulnud õppimises esile

6. TEGEVUSPLAAN

Soovitused kaasõpetajatele:

-lepin kaaskolleegidega kokku tööalastes mängureeglites ja informeerin õppetöös toimunud muutustest sõnumitega, messengeri grupi kaudu, helistades või muul kiirel ja kokkulepitud viisil

-ootamatuteks olukordadeks organiseerin ja hoian varuks asendusõpetajate kontaktid

-muudan õpetust õppijale mõistetavamaks visualiseerides seda piltide, joonistega, panna need kokkamise ajal näiteks tahvli peal ja silme ette. Samuti jagan tööülesanded töölõikudeks, näiteks kokanduse tunnis toetaks õppimist parem toiduvalmistamise struktureeritus, et õppijal oleks lihtsam õppida, mõista õpitavat (kus tööga ollakse ja kuhu minnakse). Oma kokkamist laseksin õpilastel ka filmida või filmiks seda abiõpetaja, mida saab pärast ühiselt analüüsida. See muudab õppimise tõhusamaks, põnevamaks, noortekeelsemaks, kindlasti ka humoorikamaks! Mobiiltelefonid (IKT vahendid) on minu tunnis mitte vaenlased, mis tunni algul karpi korjatakse, vaid kasulikud teadmiste omandamist toetavad töövahendid.

-tagasisidestan jooksvalt (palju rohkem) iga õppija arengut, väärtustan ning premeerin kiidudega õpilaste tööpanust (peedikotletid ja kapsasalat olid imehead!).

-teen nii, et keskkonnasäästlikkus kajastub õppimises, nii kokkamises, eriala omandamises kui läbivalt igas tunnis ning jälgin seda oma õpetamises teadlikult igapäevaselt (kilekottide mittetarbimine, jäätmete sorteerimine, vee kulutamine, klassiruumist lahkudes tule kustutamine jne). Näiteks eriliselt rõhutan õppijatele (vajadusel kaasõpetajatele) kilekottide tarbimise vähendamise olulisust, et kinnistuks arusaam, miks seda on nii koduses majapidamises kui tulevases töös vajalik teada. Toon/lasen õplastel tuua kilekottide tarbimise kahjulikkusega keskkonnale mitmekülgseid näiteid ja seostan/lasen õpilastel seostada oma erialaga (õpilaste näited, lugusid mujalt, pildid, videod)!

Kuidas näeb välja minu jaoks üks mentorlus? Minu puhul algab see tegelikkuse tajumisest ja siis reflekteerimisest. Reflekteerimisest algul endale ja siis teistele, antud juhul kutseõpetajatele. Näen refleksiooni rolli mingi kindla koolielus toimuva situatsiooni peensusteni detailideks võtmist ning selle üle arutlemist. Tulemused võivad olla ootuspärased või ootamatud. Tänu refleksioonile saab parendada kutseõpetaja nii oma tööd kui teha ettepanekuid ja soovitusi kaasõpetajatele, olles kord nii mentoriks kui menteeks. Ühe eelneva praktika ajal kirjutasin:"/.../praktika andis igakülgse võimaluse jälgida ka teiste õpetajate läbiviidavaid tunde ja osaleda huvitavates vestlustes, millest oli samuti palju õppida."(Adamson, 2018).

Seega on mõistlik kaasata oma aruteludesse kutseõpetajaks õppiv praktikant, sest kuna ta niigi osaleb õppetöös kõrvuti kutseõpetajatega, siis ta ka paratamatult tajub koolis asetleidvaid olukordi. See on võimaluste koht, kus mentor saab ise õppida ja näha asju teisest vaatenurgast „värskete silmadega”(Cedefop, 2013). Praktikant näeb sageli asju, mis kutseõpetajatele endile on muutunud normiks või harjumuspäraseks, sest nii lihtsalt on. Just "nii-lihtsalt-on" olukordi lähemalt kirjeldades ja tagasisidestades saab praktikant anda töötavatele kutseõpetajatele lisaks omapoolset väärtuslikku nägemust eri nurga alt. Tõeline mentorlus leiab aset siis, kui osalejad õpivad üksteise sõnumeid mõistma ja tõlgendama ning arvestavad kaaslaste pädevustega (Cedefop, 2013). Tänu üksteise ideede ärakuulamisele ja arvestamisele saab arukas kutseõpetaja muuta professionaalsemaks ka oma tööd, mis ei piirdu ei õpetamise ega klassiseintega, vaid liialdamata, kujutab endas avarat silmavaadet ja inimlikku uudishimu kõige suhtes. Olgu siinkohal välja toodud ka üks konkreetne vestlus kutseõpetajaga, kes on huvitatud Tallinna ülikoolis kutseõpetaja erialal õppimise võimalustest ja kehtivast VÕTA süsteemist ning kus mul oli meeldiv võimalus teda ülikooli tundva inimesena põhjalikult mentordada.

Nii eelnevatel kui sellel praktikal olen tajunud, et vaatamata sõna "mentorlus" uhkele kõlale, on tegemist siiski inimlikult loomuliku tegevusega koolielus. Õpetajad saavad kokku ja räägivad, arutavad, mõtlevad, muudavad, vaidlevad, planeerivad oma tööd. Just väga loomulikult, sest kord on tekkinud häid mõtteid ühel õpetajal, siis jälle teisel õpetajal ning eks olulisim ongi need kuuldavalt välja öelda või pöörduda sedamaid kolleegi poole küsides tema arvamust.

Hea mentorluse kommunikatsioon põhineb dialoogil, mitte monoloogil (Cedefop, 2013). Just sellist võrdset ja sõbralikku dialoogi kogesin praktikal olles, sest sain oma mõtted ja ettepanekud ise kutseõpetajateni viia ning minu poole pöörduti, et kuulata minu arvamust ning soove, et juhendada mind kindlates tegevustes. Näiteks olukorras, kus tekkis mulle huvitav mõte või küsimus (ka juhendamise vajadus), siis edastasin selle kiirelt ega jäänud ootama mingit eriliselt õiget ja ametlikku hetke. Mentorite ja menteede suhtlus peaks olema piisavalt lihtne ja paindlik ning ajaliselt selliselt planeeritud, et ei sega töö tegemist ega piira kellegi vabadust (Cedefop, 2013). Isiklikult soovin, et mentor või mentee käituksid oma rollis ikka loovalt ja loomulikult, n-ö jooksu pealt ja operatiivselt, sest ühest küljest võib väärt mõte ununeda ja teisalt ei ole "õigeks hetkeks" teema enam ajakohane. Ja mis on mõtte mõõde? Kas on olemas olulisi või ebaolulisi, tähtsaid või vähemtähtsaid asju, mida tõstatada? Ega olegi, see selgub mentordades, teisisõnu, mentorluses saab mõte mõõtme alles siis kui seda jagatakse. Kutseõpetaja, tase 7 kutsestandardiski seisab, et kutseõpetaja nõustab, juhendab ja toetab kolleege, annab kolleegile toetavat tagasisidet (SA Kutsekoda, 2014). Sarnaselt leian, et just asjaosalistega mõtet jagades arendatabki kutseõpetaja/praktikant endas mentori pädevusi, mis omakorda on osa kutseõpetaja professionaalsuse kasvust.

3. praktikapäevale ei planeerinud ma ei õppegrupile ega kutseõpetajatele enesetutvustust, kuna olin seda teinud juba esimesel ja teisel praktikapäeval. Küll aga vastan ka edaspidi ja alati õppijate küsimustele, kes ma olen ja miks ma tunnis viibin ning räägin vajadusel üle enda erialase tausta. Samuti olen oma nime kirjutanud igal praktikapäeval tahvlile, et see oleks õppijatel sel päeval silme ees ja seda oleks lihtne meeles pidada või meenutada. Õpetaja nime nägemine toetab ka muu info dekodeerimist, mis õpetaja nimega seostub.

ALLIKAD

Adamson, K. (2018). KUTSEPEDAGOOGIKA BAKALAUREUSEEKSAMI ARENGUMAPP. 2.4. Refleksioon ja professionaalne enesearendamine.

Cedefop. (2013). ​The Mentor Handbook. A Practical Guide for VET Teacher Training.

http://www.cedefop.europa.eu/files/MENTORING_HANDBOOK_final_version.pdf

Gibbs’ Model of the Reflective Cycle. (1988). Loetud aadressil https://edidaktikum.ee/et/system/files/ed_file_uploads/Gibbs_Model_of_the_Reflective_Cycle.pdf ​

HITSA Innovatsioonikeskus. (s.a). Tuleviku Õpetaja koolitusprogramm. Gibbsi refleksiooni ring (lisalugemiseks).

https://tulevikuopetaja.hitsa.ee/moodul-v/refleksioon-opetaja-professionaalses-arengus/3-sibula-mudel-refleksiooni-tasemete-iseloomustamiseks/1-mudel-gibbsi-refleksiooniring-gibbs-1988/

SA Kutsekoda. (2014). Kutsestandardid: Kutseõpetaja, tase 7.

https://www.kutseregister.ee/ctrl/et/Standardid/exportPdf/10536063/