Kutseõpetaja loob oma tegevusega tingimused ja suunab õppeprotsessi õppija tööks vajalike teadmiste ja oskuste omandamiseks. Ta toetab õppija isiksuse arengut ning kujundab tema valmisolekut elukestvaks õppeks. Kutseõpetaja lähtub oma töös õpetaja kutse-eetikast, enese arenguvajadustest ja oma füüsilise, vaimse ja emotsionaalse tervise hoidmise vajadusest (SA Kutsekoda, 2014).

Käesolev artikkel kajastab kokkuvõtvalt ühe töötava kutseõpetajaga läbiviidud intervjuud, mille eesmärgiks oli mõista ja analüüsida kutseõpetaja kujunemise lugu ja igapäevatööd. Intervjuust saab ka kuulata helifaili (vt LISAD), mida on muudetud selliselt, et alles on jäetud asjasse puutuv sisu ja tagatud osaleja anonüümsus. Lindistamisel on kasutatud mobiiltelefoni rakendust "Helisalvesti". Seejärel on intervjuu transkribeeritud TalTechi automaatse kõnetuvastusrakendusega aadressil http://bark.phon.ioc.ee/webtrans/, mis toetas antud artikli kirjutamist. Intervjuu tulemused on jaotatud nelja suuremasse teemablokki ning analüüsiv artikkel lõppeb kokkuvõtva aruteluga.

Minu vestluspartneriks oli kutseõpetaja, keda võib iseloomustada kui algaja kutseõpetaja ning kellel tööstaaži intervjuu tegemise hetkeks kaks ja pool aastat. Vaatamata sellele oli tema kehakeel ja olemus väga enesekindlad, mõtted tulevikku suunatud, püstine lõug ja julge silmavaade näitasid kindlust töö osas. Teisalt jälle, teda jälgides märkasin õppetöö läbiviimisel teatud läbikumavat ebakindlust, meetoditust, üksluisust, igavust ja kutseeriala õpetamisel üleüldist arengupotentsiaali.

"Hariduselt olen ma psühholoog ja sotsiaaltöö magister. Õppinud kasvatusteadust Helsingi ülikoolis doktorantuuris (mis jäi pooleli). Olen töötanud kümme aastat Helsingis, millest kaheksa aastat lastekaitses ja poolteist aastat pagulaskeskuses vastutavana sotsiaaltöötajana, seal oli 200 meest! Iseenesest, ma nagu ei ole lõpetanud õpetaja erialal pedagoogikat ülikoolis."

Õpetaja elus toimunud käänakud on ta toonud pikkade aastate tagant tagasi Eestisse, kus tuli jälle otsast alustada ning uue olukorraga kohaneda. Et elus edasi minna, tuli otsida kiirelt tööd, leida elukoht, olid päris keerulised ajad.

"Esialgu mind võeti tööle... ma kandideerisin Tallinna vanglasse kriminaalhooldajaks, sest mul on ka alkohoolikutega ja narkomaanidega töötamise kogemus. Olen nõustanud neid töötades sotsiaalpsühholoogina. Siis ma töötasin natuke alla aasta Tallinna vanglas kriminaalhooldajana."

Peale aktiivseid tööotsinguid leidis ta kuulutuse, et kutsekoolis otsitakse eripedagoogi. Kui ta aga kooli töövestlusele tuli, pakuti talle hoopis kutseõpetaja tööd erivajadustega õpilastega. Tal ei olnud midagi ettepaneku vastu, et noh miks ka mitte, sest talle on õpetaja töö alati meeldinud. Samas ta aga tunnistas, et ta ei ole kunagi varem õppinud ega töötanud kutseerialal, mida täna õpetab. Tegelikult oligi see kutseõpetajana tööle asumisel tema jaoks suurim väljakutse, sest ta leidis, et igal juhul tuleb nüüd minna kursustele ja teha endale algusest peale eriala selgeks, muidu ei tule õpetamisest midagi välja.

"Et ma oskaksin nendele õpetada, kuidas õigesti asju teha. Ja mida ma üldse nendele räägin! Kui ma isegi noh, mul ei ole mingeid selliseid erialaseid kogemusi sellelt erialalt./.../ Nii et ma käisin oma vabast ajast laupäeviti. Kaheksast neljani õppisin siis."

Proovides kokku võtta vestluspartneri maailmavaadet, siis mõistan, et ta väärtustab tööd, kus saab teha koostööd erinevate tugevajavate inimestega. Ilmselt on talle oluline realiseerida enda varasemalt omandatud pädevusi aitamaks kaasa ja toetada inimeste arenguid ühiskonda sulandumisel. Ta oskab hinnata oma tugevaid külgi ja arenguvajadusi ning teab, kus tema teadmistest võiks olla suurim tulu. Samas on talle oluline teha kiirelt asjad selgeks ja otsida aktiivselt infot kõige kohta, mis õpiprotsessi rikastavad. Ta võtab kokku, et tööle asumine kutseõpetajana on olnud tema jaoks väljakutse (ta kasutab seda sõna intervjuu jooksul mitmeid kordi), aga sellegi poolest on tööga väga rahul.

Intervjuust selgus esmalt, et koostöövõrgustike loomine ja koostöö tegemine töömaailmaga on kriitiliselt problemaatiline. Ta leidis, et töömaailmas ei olda endiselt valmis aktsepteerima erivajadusega töötajat keda nähakse pigem tööprotsessi pärssivana kui võrdväärse kolleegina. Raskusi on ka kutseõppuritele töömaailmast praktikakohtade leidmisega, sest see on üks suur järgi jooksmine ja tohutu töö, et üldse mingi ettevõte oleks valmis õppijat praktikale võtma.

"Keegi ei taha võtta endale seda vastutust. Aga kui juhtub midagi!? Just need, mida inimesed on öelnud, et seni, kuni mina teda juhendan ja õpetan, võin kolm asja kohe selle aja jooksul ära teha. Meil on kiire. /.../ et see praktikakohtade otsimine, see on, see on üks selline... selline suur murekoht."

Õpetaja sõnul on nad näidanud üles koolipoolset aktiivsust ja kutsunud ettevõtteid tegema koostööd. Koolis on proovitud anda lahtiseid tunde ja kutseõpetajad on viinud läbi kutsestandardist tulenevat eriala võrgustikes tutvustamist (SA Kutsekoda, 2014). Näiteks on saadetud ettevõtetele kutseid ja kutsutud sealseid esindajaid vaatama nende läbiviidavat õppetööd: mida õpilased õpivad, kuidas nad töötavad, kuidas toime tulevad jne, et sel moel pakkuda firmadele võimalust leida endale tulevasi töötajaid. Märkan kutseõpetaja kehakeeles suurt nördimust ja pettumust töömaailmas valitsevate hoiakute suhtes.

"Ma võin liialdada natukene, aga me saatsime üks sajale firmale: linnaosavalitsused, raamatukogud, autofirmad, spordihallid, kõik sellised noh, jõusaalid, spordiklubid, siis saatsime kaubandusketid, siis kaubamaja, no kõik suuremad kauplused. Koolid, kus me noh, võiksime leida seda koostööd hiljem, kui õpilane tõesti on väga tubli, sooritab töökohapõhise praktika väga hästi, et tal oleks ka väljund, motivatsioon, et ta saaks, eks ole töötada. /.../ Kõigist nendest, kellele me saatsime, tuli neli inimest/.../ lõpptulemusena jäi kõlama või jäi kajama ikkagi selline asi/.../ seal on väga suur töömaht, väga suur tempo, et seal nad hakkama ei saa."

Kutseõpetaja räägib, et nende õppekaval on üks kursus ja kolm õpetajat ning omavahel tehakse tihedat koostööd. Koos arutatakse ja planeeritakse õpitegevust, teisisõnu, ta osaleb erialastes võrgustikes lähtuvalt õppekavarühma arengueesmärkidest (SA Kutsekoda, 2014). Tundide ettevalmistamine käib enamasti loovalt ja jooksvalt ning tundide ettevalmistamisel on abiks varasemad kogemused. Kuna nende kursuse õppeklassid asuvad koolihoone omaette tiivas, siis teiste erialade kutseõpetajatega nad tavaliselt kokku ei puutu ja seega on ka koostöö napp.

"Töötame oma töökaaslastega, kes meie siin oleme, sest meil on ju ainukene kursus, üks kursus ja teised on siis n-ö normkutseõpetajad, nendega me kokku ei puutu. Me oleme nagu omaette osakond ja noh, me oleme kolmekesi siin tööl. Et kõik jooksvad asjad ja kõik arutelud, need toimuvad meie vahel./.../et me hästi loovalt noh, ütleme, tulistama vasakult puusalt, et mida me siis täna teeme."

Kutseõpetaja tõdeb, et ta ei oskagi täpsemalt rääkida koostöövõrgustike kohta. Tagasi vaadates tundub mulle, et talle jäi pisut selgusetuks koostöövõrgustiku tähendus ja mida see endast kujutab. Võib-olla jäi vastus saamata ka seetõttu, et ma sõnastasin küsimuse arusaamatult ega täpsustanud seda.

Intervjueerides kutseõpetajat, märkasin, et ta nimetas mitmeid tema töös ettetulevaid väljakutseid. Osad olid need, mida ta ei saa muuta ning millega peab lihtsalt leppima, teised on need, mille muutmine on otseselt seotud tema enesearenguga, aktiivse sekkumisega õppetöö arendusse, õppija õppimise toetamisse jms. Mul on hea meel tunnustada õpetajat selle eest, et ta elab kaasa eriala käekäigule ja näib üsna hästi teadvat millised on tänased kitsaskohad kutseõppes ja mis suured plussid. Varasemalt sai juba kirjeldatud õpetaja poolt mainitud keerukust praktika korraldamises ja praktikakohtade leidmises. Aga peale nende rääkis õpetaja, et ülekohtune on moodustada HEV õppijatest kakskeelseid (vene-eestikeelseid) õpperühmi, sest see ei toeta õppijate õppimist, vaid teeb õppimise õppijatele veelgi keerulisemaks. Venekeelse õppekeelega koolidest tulevatel õppijatel on sageli ka eesti keele pädevus madal ning seega õppetöös keeruline osaleda. Et õpilasi õppetöösse siiski kaasata, tuleb kasutada inimlikku kompromissi ehk õpetajal tuleb rääkida vaheldumise kahes keeles. Selline keelelülitus on aga õpetajat kurnav ja õppetööd häiriv.

"Ja noh, tegelikult, kuidas ma nüüd ütlen, tegelikult õpe peabki toimuma ju eesti keeles. Jah, aga kui tuleb õpilane sealt koolist, kus ei ole õpetatud, eks ole eesti keelt, siis meil toimub nii kutseõpetamine paralleelselt ka eesti keele õpetamisega. Et see töö maht iseenesest n-ö summa summarum ongi hästi suur kahes keeles. Ja pidevalt, siis pead mõtlema, kas ta saab aru või ei saa."

Õpetaja sõnul on talle isiklik väljakutse ka pedagoogilise hariduse puudumine ja õpetatava kutseeriala töövõtete vähene tundmine. Väljakutse on (ilmselt) ka ühiskonna negatiivse hoiaku talumine kutsehariduse ja õpetatava eriala vastu. Sellest tulenevalt näeb õpetaja isikliku panuse olulisust kutseõppe maine kujundamisel.

"Ma usun, et sellel õppel võib-olla selline natuke negatiivne hõng küljes, kunagi jäänud sellest nõukogude ajast, et kui koristaja lendas, eks ole, mööda koridori märja kaltsuga sõna otseses mõttes ringi. Et seda nagu ei peeta veel selliseks tähtsaks ja toredaks ja vajalikuks ametiks. Et seda me kogu aeg räägime, propageerime, kui me käime kuskil messidel. Kui nüüd viimati meil oli selline koolide tutvustusmess ja meie olime siis ka esindatud ja tegime seal sellist head promo, et tulge meile õppima ja miks meil on hea õppida, miks just meie koolis on hea õppida."

Õpetajaeetikat peab intervjueeritav loomulikuks ja iseenesestmõistetavaks osaks kutseõpetaja töös, et see ei olegi suurem kõneaine. Ta tõdeb lühidalt, et see on loomulikult vajalik teada ja meeles pidada. Õpetaja reflekteerib oma tegevust ja väldib teiste halvustamist (Tuulik, 2008).

"Õppinud ja haritud inimesena me teame, et anname endast parima ja, ja noh, selles mõttes halvustamata kedagi teist. Et see on see eetika. /.../ ja me analüüsime, kuidas, mida, me oleme õigesti, mida valesti teinud. Et sellega me oleme nagu kujundanud ka selle noh, ütleme selle kutse õpetamise eetilise poole."

Väljakutseks peab õpetaja ka (HEV) erivajadustega õppijate õpetamist. Sageli on keeruline teada, milles seisneb õppija erivajadus, sest kellelgi ei ole kohustust seda koolile avalikustada. Ühelt poolt on see seotud pere, hooldaja, eestkostja või teiste õpilase eest vastutava isiku vaba tahtega ning teisalt reguleeritud isikuandme kaitse seadusega. Intervjueeritud õpetaja teeb õpetajaeetika kohaselt koostööd lapsevanemate või tema eest vastutavate täiskasvanutega ja arvestab õpilaste isikupäraga (Tuulik, 2008).

"Esiteks peavad endal olema n-ö teadmised erivajadusi arvestada ja märgata, teadmised erivajadustest, sest neid on nii palju. Kes on, eks ole, autist, kes on seal ATH ja veel erinevate vajadustega. Sa pead märkama neid. Noh, sul peavad olema tegelikult baasteadmised, eks ole, ilma selleta noh, kui ei ole koolis käinud, ei ole õppinud psühholoogiat, eripedagoogikat. Siis paljalt sellest, et inimesed on erinevad, sellest paraku ei piisa, eks ole."

Huvitav oli intervjuud tehes teada saada, et see sama kutseõpetaja annab õpilastele lisaks ka kõiki üldaineid matemaatikast kehalise kasvatuseni. Teisisõnu, sellel õppekaval õpetavad kutseõpetajad on ühtlasi ka üldainete õpetajad.

"Et siin me anname kõiki aineid ja meil peab olema kõikidest ainetest ülevaade, mida me õpetame. Lisaks meil peab olema üleüldine kultuuriline teadmine/.../".

Käesolevas peatükis kõrvutan Kutseõpetaja, tase 6 ja 7 kutsestandardit õpetaja pädevustega, mida omakorda on ilmestatud mõningate näidetega kutseõpetaja konkreetsetest tegevustest.

Lisaks eelmainitule olen võrdlusesse kaasanud ka minu subjektiivsed tähelepanekud kutseõpetaja tööd jälgides ning "ridade vahelt" lugedes.

Sõnaga, aluseks on võetud kutsestandardid, milledest on alles jäetud need pädevused, millele kutseõpetaja vastas. Parema ülevaate saamiseks on tulemused edastatud tabeli kujul ja tegevusnäitajaid on avatud mõningate selgitavate näidetega (vt järgnev Joonis).

Käesolevas alapeatükis teen tagasivaate kirjatööle ja mõtisklen intervjueeritud kutseõpetaja professionaalsuse üle. Täpsemalt keskendun kutseõpetaja professionaalsusele kollektiivses koostöös. Seda põhjusega.

Kas tänases Eesti koolis on enam üldse võimalik õpetada ilma, et ei teeks igakülgset koostööd kolleegidega?

Leian, et mitte, sest koostöö oskus ja ulatus on märgiline tegur, mis iseloomustab professionaalset kutseõpetajat. Kutseõpetaja sõnul on tal tööd palju ning õpetamise koormus suur. Üha suurema osa kutseõpetajate igapäevatööst moodustavad mitmesugused aeganõudvad ülesanded (Sirk, Liivik, & Loogma, 2016; Sirk et al., 2017). Siit võib edasi mõelda, et vaevalt on kutseõpetajal mõtet pusida kõigega üksi ning mõistlik on hoopis jagada ja delegeerida teiste õpetajatega oma töötaaka. See oleks ratsionaalne ning tervist säästev samm. Kutseõpetaja märkis, et tema tööstaaž koolis on veidi üle kahe aasta ning kolleegi toetav õlg kulus ära kohe esimestel päevadel, siis kui tööle asudes avastas, et eelnev õpetaja ei olnud maha jätnud mittemingeid õppematerjale ega "jälgi" õpetamisest. Tema jaoks oli see periood väga-väga keeruline. No, ka siin, kui kõik maised märgid õpivarast on haihtunud, on lihtsaim viis abi küsida kolleegidelt ehk keegi ikka midagi-millestki-kuskil teab. Õnneks on tema sõnul täna libedalt toimiv koostöö talle kogemuste lihvimisel oluline, sest nii saab arvestada parimal moel õppijatega ja planeerida tõhusat õppetööd. Õpetaja sõnul arutatakse ja tehakse täna tihedat koostööd sama eriala (õppekava) kutseõpetajatega keda on kokku kolm.

Kuigi ta enda sõnul koostööd hindab ja teeb, olin väga üllatunud, kuidas 2, 5 aastat hiljem ei ole kutseõpetaja ikka veel endale erialast õpivara komplekteerida jõudnud ja laiutab kaasõpetajate suunas käsi: "Mida ma teen ja kust ma leian?" Kas toimivale meeskonnatööle osutamine vastab tegelikkuses ka tõele, jäägu kutseõpetaja hingele. Mina tajusin kindlaid märke, mis viitasid sellele, et meeskonnatöö ei ole just produktiivne.

Ma väga soovin, et kutseõpetaja mõistaks teha järeldusi, kuidas kolleegitoe ebakõlad võivad tekitada ahelreaktsiooni: pärssides õpitegevust, tekitades õpetajas endas stressi, mõjutades õppija erialast väljaõpet ja mõjutades palju muud õppimisse kuuluvat.

Koostööd kooli teiste erialade kutseõpetajatega ei pea ta niivõrd oluliseks ning toob seejuures välja välise põhjuse, et teiste erialade õppeklassid on eraldi maja teises tiivas ning igapäevaselt kokku ei puututa. Samuti ei osanud kutseõpetaja vastata küsimusele, kuidas ja mil viisil ta teeb koostööd erialaste võrgustikega laiemalt, väljaspool kooli või kuidas ta üldse "võrgustub". Vestlusest jäi kumama, et hetkel ei pea ta seda vajalikuks ega soovi selle üle arutleda.

Kokkuvõttes võiks intervjueeritud kutseõpetajat pidada professionaaliks, sest ta teeb kolleegidega koostööd, on ennastjuhtiv ja tal on huvi arendada ennast tööalaselt. Omasoodu ja oma tempos, aga siiski. Kuna intervjueeritud kutseõpetaja koostöö hõlmab tema sõnul peaasjalikult koolisiseseid tegevusi (ja vähemal määral kooliväliseid), siis sellist koolikeskset õpetajat nimetatakse põnevalt "omaette hoidvaks professionaaliks" (Sirk et al., 2017).

Siia lõppu sobib kaasa panna üks soovitus. Nimelt võiks tulevikuvaates õpetajale kasuks tulla veelgi laialdasem ja mitmekülgsem koostöö kui see on täna. Koostöö olulisust kutseõpetaja töös kinnitavad ka uuringutulemused, millest selgub, et mida rohkem koostööd tehakse, seda kindlamad oma ameti valikus ollakse. Teiseks on ulatuslikult võrgustunud professionaalid rahulolevamad oma töö ja töötulemustega kutsekoolis (Sirk et al., 2017), mis ilmselgelt peegeldub hea tujuna õpilastesse.

Ehk on KOOSTÖÖ koguni professionaalse kutseõpetaja õnne valem?