Mina meeskonnaliikmena koostöövõrgustikus
Mina meeskonnaliikmena koostöövõrgustikus
Sissejuhatuseks olgu öeldud, et olen teinud koostööd erinevais võrgustikes ja päris mitmetes projektides varasemaltki, kuid siin peatükis keskendun viimasele ja värskemale kogemusele. Minu jaoks hullumeelsemale!
Sissejuhatuseks olgu öeldud, et olen teinud koostööd erinevais võrgustikes ja päris mitmetes projektides varasemaltki, kuid siin peatükis keskendun viimasele ja värskemale kogemusele. Minu jaoks hullumeelsemale!
Kõik algas sellest, kui lasin sõna ringlema, et otsin magistriõpingute kõrvalt väikest tööotsa. Ei läinudki kaua, kui messengeri tuli sõnum. Täpsemalt pool aastat tagasi 2018. a septembris tehti mulle ootamatu ettepanek Tallinna ülikooli digitehnoloogiate instituudist, et kas hakkaksin koordineerima rahvusvahelist koolitusprogrammi Samsung Digi Pass 2018. Projekti rahastus tuli Baltikumi Samsungist ning selle ideeks on arendada kutsekoolide noorte, vanuses 14-20, sotsiaalseid ja digipädevusi. Loomulikult selline asi ehmatas algul täiesti ära, sest mäletasin liigagi värskelt, kuidas ma bakalaureuse arvutieksamil kolinal läbi kukkusin. Mina ja IT tundus täiesti välistatud kombinatsioon! Samas ei ole ma loomult selline, kes käib päevast-päeva tuttavat ja turvalist rada, sest mind huvitab uus ja erutavad kõiksugu väljakutsed. Pisut järele mõelnud ja toibunud, leidsin et SEE ON SUPER, olin õigel ajal õiges kohas ning see on ju fantastiline võimalus kogeda ja õppida, saada kontakte ja tuttavaid ning mis peamine- kõik oli otseselt seotud kutseharidusega! Tõepoolest, kutseharidus oli õige ahvatlev konks, mille kohe alla neelasin ning enamgi veel, tundsin end lausa eksperdina, kes on just sobiv isik sellisele sihtgrupile suunatud koolitusprogrammi vedama.
Kõik algas sellest, kui lasin sõna ringlema, et otsin magistriõpingute kõrvalt väikest tööotsa. Ei läinudki kaua, kui messengeri tuli sõnum. Täpsemalt pool aastat tagasi 2018. a septembris tehti mulle ootamatu ettepanek Tallinna ülikooli digitehnoloogiate instituudist, et kas hakkaksin koordineerima rahvusvahelist koolitusprogrammi Samsung Digi Pass 2018. Projekti rahastus tuli Baltikumi Samsungist ning selle ideeks on arendada kutsekoolide noorte, vanuses 14-20, sotsiaalseid ja digipädevusi. Loomulikult selline asi ehmatas algul täiesti ära, sest mäletasin liigagi värskelt, kuidas ma bakalaureuse arvutieksamil kolinal läbi kukkusin. Mina ja IT tundus täiesti välistatud kombinatsioon! Samas ei ole ma loomult selline, kes käib päevast-päeva tuttavat ja turvalist rada, sest mind huvitab uus ja erutavad kõiksugu väljakutsed. Pisut järele mõelnud ja toibunud, leidsin et SEE ON SUPER, olin õigel ajal õiges kohas ning see on ju fantastiline võimalus kogeda ja õppida, saada kontakte ja tuttavaid ning mis peamine- kõik oli otseselt seotud kutseharidusega! Tõepoolest, kutseharidus oli õige ahvatlev konks, mille kohe alla neelasin ning enamgi veel, tundsin end lausa eksperdina, kes on just sobiv isik sellisele sihtgrupile suunatud koolitusprogrammi vedama.
Mina ühispildil koos Samsung Digi Passi meeskondadega.
Mina, Samsung Digi Passi 2018 õnnelik Tallinna ülikooli projektikoordinaator.
Mina (paremal) Samsung Digi Passi meeskondadega von Stackelbergi hotellis lõpugaalal. Kõik fotod Marek Metslaid.
Kui tagasi vaadata, siis grupi arengufaasid olid ka kõnealuses meeskonnas hästi märgatavad, sest ükski meeskond ei muutu hästi koostoimivaks automaatselt (Märja, Lõhmus & Jõgi, 2003). Algus ehk kujunemise faas oli hästi raske, sest tuli ennast paljude üksikasjadega kurssi viia ning keskenduda sellele, mida minu rollilt meeskonnas oodati. Tekkis hulgaliselt küsimusi: kes on teised meeskonnas, kas ma saan üldse hakkama? Õnneks oli mulle toeks ja mentoriks eelmise aasta koordinaator, kellelt sain vajadusel nõu ja abi. Hindan sellist mentori tuge väga, kus varasemad teadmised antakse edasi järgmistele tulijatele, mis omakorda aitab vigu vältida, tegutseda ratsionaalsemalt ning arendada juba olemasolevat. Ka konfliktifaasi läbisime suhteliselt valutult, kuigi siin oli märgata rohkem emotsioone, ägedamat-agressiivsemat suhtlemist messengeris, ka väikest rünnakut. Ma arvan, et see oli positiivsem etapp üldse, sest lõpus see liitis meid hästi üheks ning tegi tegusamaks ja tulemuslikumaks (Märja, 2003). Mäletan, et tegin selles faasis ühe suurima vea ning sain meeskonnalt ka karmi tagasisidet. Õppisin sellest veast palju. Samuti kuidas maad võtnud süütundega toime tulla nii, et see ei jääks liiga pikalt kõigutama minu enesehinnangut. Inimene eksib ikka ning kui toimunu hästi läbi mõelda, näiteks mis läks valesti ja kuidas edasi, annab see võimaluse areneda (Krips, 2003) tõhusamaks meeskonnaliikmeks ja probleemilahendajaks. Tänaseks on see süütunne minu sees ammu käsitletud ning alles on rahulik teadmine olnust.
Kui tagasi vaadata, siis grupi arengufaasid olid ka kõnealuses meeskonnas hästi märgatavad, sest ükski meeskond ei muutu hästi koostoimivaks automaatselt (Märja, Lõhmus & Jõgi, 2003). Algus ehk kujunemise faas oli hästi raske, sest tuli ennast paljude üksikasjadega kurssi viia ning keskenduda sellele, mida minu rollilt meeskonnas oodati. Tekkis hulgaliselt küsimusi: kes on teised meeskonnas, kas ma saan üldse hakkama? Õnneks oli mulle toeks ja mentoriks eelmise aasta koordinaator, kellelt sain vajadusel nõu ja abi. Hindan sellist mentori tuge väga, kus varasemad teadmised antakse edasi järgmistele tulijatele, mis omakorda aitab vigu vältida, tegutseda ratsionaalsemalt ning arendada juba olemasolevat. Ka konfliktifaasi läbisime suhteliselt valutult, kuigi siin oli märgata rohkem emotsioone, ägedamat-agressiivsemat suhtlemist messengeris, ka väikest rünnakut. Ma arvan, et see oli positiivsem etapp üldse, sest lõpus see liitis meid hästi üheks ning tegi tegusamaks ja tulemuslikumaks (Märja, 2003). Mäletan, et tegin selles faasis ühe suurima vea ning sain meeskonnalt ka karmi tagasisidet. Õppisin sellest veast palju. Samuti kuidas maad võtnud süütundega toime tulla nii, et see ei jääks liiga pikalt kõigutama minu enesehinnangut. Inimene eksib ikka ning kui toimunu hästi läbi mõelda, näiteks mis läks valesti ja kuidas edasi, annab see võimaluse areneda (Krips, 2003) tõhusamaks meeskonnaliikmeks ja probleemilahendajaks. Tänaseks on see süütunne minu sees ammu käsitletud ning alles on rahulik teadmine olnust.
Ühtekuuluvuse ja koostöö etapp tuli kuidagi nii loomulikult ja märkamatult. Ühel hetkel tajusin, et võime meeskonnas rääkida kõigest vabalt, visata nalja, kurta oma probleemidest ning küsida igal ajal abi ja nõu, isegi delegeerida paindlikult teisele toimetusi, mis otseselt ei kuulunud tema kohustuste hulka. Isiklikult tundsin ennast igati turvaliselt, sest teadsin et ei ole üksi, kui juba kõik on valmis kõiki aitama. Muuseas kirjutataksegi, et alates ühtekuuluvuse etapist hakkab kõik sujuma ja tööjõudlus kasvab (Märja jt, 2003). Meeldiv kogemus oli ka see, et minu kui meeskonnaliikme ettepanekuid kuulati ja nendega arvestati. Olime kõik võrdsed ja igaühe sõnal oli kaalu. Nii õnnestus mul projekti jooksul meie korraldusmeeskonnas arutlemiseks tõstatada ja ellu viia mitmeid parendusettepanekuid, mis teenisid ühte ainuolulist eesmärki ehk kutseõppurite sotsiaalsete ja digipädevuste arendamise toetamist. Mainimata ei saa jätta ka seda, et projekt andis mulle võimaluse isiklikult suhelda ja tutvuda väga erineva valdkonna tipptegijatega, kutsekoolide õpetajatega ja Eesti kuulsustega. Ministritest näitlejateni.
Ühtekuuluvuse ja koostöö etapp tuli kuidagi nii loomulikult ja märkamatult. Ühel hetkel tajusin, et võime meeskonnas rääkida kõigest vabalt, visata nalja, kurta oma probleemidest ning küsida igal ajal abi ja nõu, isegi delegeerida paindlikult teisele toimetusi, mis otseselt ei kuulunud tema kohustuste hulka. Isiklikult tundsin ennast igati turvaliselt, sest teadsin et ei ole üksi, kui juba kõik on valmis kõiki aitama. Muuseas kirjutataksegi, et alates ühtekuuluvuse etapist hakkab kõik sujuma ja tööjõudlus kasvab (Märja jt, 2003). Meeldiv kogemus oli ka see, et minu kui meeskonnaliikme ettepanekuid kuulati ja nendega arvestati. Olime kõik võrdsed ja igaühe sõnal oli kaalu. Nii õnnestus mul projekti jooksul meie korraldusmeeskonnas arutlemiseks tõstatada ja ellu viia mitmeid parendusettepanekuid, mis teenisid ühte ainuolulist eesmärki ehk kutseõppurite sotsiaalsete ja digipädevuste arendamise toetamist. Mainimata ei saa jätta ka seda, et projekt andis mulle võimaluse isiklikult suhelda ja tutvuda väga erineva valdkonna tipptegijatega, kutsekoolide õpetajatega ja Eesti kuulsustega. Ministritest näitlejateni.
Kuigi tänaseks on projekt läbi, siis analüüsimine olnu üle mu sees kestab. Aeg-ajalt taban end mõttelt, kas tõesti MINA tegin seda? Muuhulgas küsin, et kas see tegi minust suurema ja tugevama koostööpartneri. Siis vastus on JAH.
Kuigi tänaseks on projekt läbi, siis analüüsimine olnu üle mu sees kestab. Aeg-ajalt taban end mõttelt, kas tõesti MINA tegin seda? Muuhulgas küsin, et kas see tegi minust suurema ja tugevama koostööpartneri. Siis vastus on JAH.
Kas ma olen valmis ka edaspidi vastu astuma täiesti ootamatutele väljakutsetele, mis erinevad minu ootustest ja ettekujutusest, siis vastus on kindel JAH. Olen jõudnud veendumusele, et mis sai olla veel paremini, kui tõestada ning demonstreerida, et oskan teha meeskonnaliikmena tõhusat ja eesmärgipärast koostööd.
Kas ma olen valmis ka edaspidi vastu astuma täiesti ootamatutele väljakutsetele, mis erinevad minu ootustest ja ettekujutusest, siis vastus on kindel JAH. Olen jõudnud veendumusele, et mis sai olla veel paremini, kui tõestada ning demonstreerida, et oskan teha meeskonnaliikmena tõhusat ja eesmärgipärast koostööd.
ALLIKAD
ALLIKAD
Krips, H. (2003). Suhtlemisoskustest õpetamisel ning juhtimisel. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 113-135.
Krips, H. (2003). Suhtlemisoskustest õpetamisel ning juhtimisel. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 113-135.
Märja, T., Lõhmus, M. & Jõgi, L. (2003). Andragoogika. Raamat õppimiseks ja õpetamiseks. Tallinn: Kirjastus Ilo, 84-86.
Märja, T., Lõhmus, M. & Jõgi, L. (2003). Andragoogika. Raamat õppimiseks ja õpetamiseks. Tallinn: Kirjastus Ilo, 84-86.