Kokkuvõtteks võib öelda, et õpilased olid õpetajate poolt õppetöösse kaasatud. Mulle meeldis iga õpilase puhul õpetajapoolne personaalne julgustav lähenemine, et aktiveerida õpilasi rühmas vestlema ja arendada nende enesemääratluspädevust. Võis märgata, et õpetajad sekkusid erineval moel, et õppijate õppimist toetada. Need õpilased, kes vaikisid, tulenes ilmselt nende erivajadusest ja arvan, et tegemist oli autismispektriga. Ilmselt minu kui vaatleja viibimine tõi endaga kaasa sellisele õpilasele muutuse õpiõhkkonnas (ÕPPE INDIVIDUALISEERIMINE JA ÕPITUGI...). Õpetaja sõnul autismispektriga õpilased aeg-ajalt räägivad, kuid keeruline on mõista tagamaid, mis võib olla põhjuseks, miks ühel päeval on nii ja teisel päeval teisiti. Üldiselt soovitatakse õppimise toetamiseks koostööd teha õpilase vanemate või hooldajatega (ÕPPE INDIVIDUALISEERIMINE JA ÕPITUGI...), kuid õpetajate sõnul on keeruline teha omastega tihedat või üldse mingit koostööd. Põhjuseks enamasti õpilaste probleemsed pered, kus väga erinevaid muresid. Leian, et õpitegevuse tõhususele mõjub laastavalt ning õppija õppimist pidurdavalt ka kakskeelne grupp, kus suur aur läheb õpetajal selle peale, et tõlkida õppimine õpilase emakeelde. Leian, et õpilastele, kes on õpivõimekuse poolest tagasihoidlikumad, teeb õppimise veelgi keerulisemaks õppimine kakskeelses rühmas ilma tõlgita/abiõpetajata. Näiteks konkreetsel juhul oli tegemist rühmaga, kus õppetöö pidi rakenduskava järgi toimuma eesti keeles. Tegelikkuses oli rühmas 3 eestlast ja 7 venelast, kellel puudus eriala õppimiseks vajalik eesti keele pädevus ning eesti keelne õpe ei tulnud seega kõne allagi. Oma silmaga näinuna võin öelda, et isegi kahe õpetaja ressursid ei ole antud rühmale eriala selgeks õpetamiseks piisavad. Pigem toimub puhastusteenindaja abilise eriala nime all sotsiaalsete ja käitumisoskuste õpetamine ja kinnistamine (ÕPPE INDIVIDUALISEERIMINE JA ÕPITUGI...). Leian, et kui see ka nii on, siis on see ikkagi positiivne ilming. Kohe kindlasti ei saa seda alahinnata, sest üldoskused toetavad õpilaste iseseisvat hakkamasaamist nii koolis kui väljaspool kooli. Lõpetuseks on keeruline öelda, mida ise õpetajana teisiti teeks või muudaks, sest tegemist oli minu esimese vaatluspäevaga praktika ajal. Kui aga oleks imet võimalik esile kutsuda, siis igale venekeelsele õpilasele muretseksin isikliku tõlgi... Samuti ei oleks soovinud üldse teada saada õpilaste diagnoose, sest vaatamata minu radikaalsele seisukohale, et erivajadus on ühiskonna lõhestamiseks kunstlikult tekitatud probleem, jälgisin õpilasi erineva "rikutud " pilguga kui oleksin teinud seda tabula rasana.