Käesolev reflekteeriv artikkel on kirjutatud Bill Rogersi (2008) raamatu "Taasleitud käitumine" põhjal, kust sai läbi loetud 1., 3. ja 4. peatükk, millest ülevaate teengi. Ühtlasi vastan ka jooksvalt koduülesandes püstitatud küsimusele: Millist raamatust ammutatud teadmist jagaksin oma kolleegidega ja miks?

Hakkan peale. Esimene peatükk kutsub üles tegema kolleegidega igakülgset koostööd, et õppijaid toetada. Selleks, et aga õppijat õppimises toetada, on vaja teda tunda ja mõista. Minu poolt selge sõnum kolleegidele ongi see, et tõhusam viis oma õppijat toetada ja tundma õppida on tegutseda koolis ühiselt pedagoogide-õppijate supertiimina (vt pilti). Ka vanasõna ütleb, et mitu pead on ikka mitu pead.

Üks oluline sõnum õpetajatele on ka see, et kuna koolis arendatavatest võtmepädevustest on olulised nii suhtluspädevus kui meeskonnatöö pädevus, siis esmajoones peavad õpetajad ise olema esirinnas ja eeskujuks. Tegelikult on õpetajate koostöine käitumismuster tohutult olulisem, kui arvatagi oskame, ja üks salakaval tööriist. Nimelt tõi ka Roger (2008) oma raamatus hästi välja, et kuigi kodune olukord võib olla lapse kasvatuse osas tõeline põrgu, siis kool, mis ei saa muuta kodust elu kahjuks olematuks, saab vastupidiselt demonstreerida ja toetada elutervete väärtushinnangute kujunemist. Seega on oluline, et õppija, olles koolis, näeb kõikjal nii tunnis, koridoris kui vilksamisi õpetajate tuppa piiludes ja kogu kooli territooriumil õpetajate omavahelist positiivset ja heatahtlikku, eetilist ja sallivat, empaatilist ja tunnustavat käitumismalli ning koostöist sõbralikku õhkkonda. Meid märgatakse ja matkitakse! Seega jätab õpilane koolis kogetu meelde (variõpe) ja oma südames teeb ta ühel päeval suure tõenäosusega valikuid, mis aitavad tal teadlikult püüelda (kui see tal täna on võimatu) elutervete ja ühiskonnas aktsepteeritud väärtuste poole.

Nii ma tõepoolest usun! Sest oleme koolis õpetajatena andnud igal sammul selge sõnumi, et just nii on õige ühiskonnas toimida.

Ühtlasi või eelkõige tuleb mul meeles pidada sedagi, et professionaalselt toimima s.h meeskonnatööd tegema kohustab mind ka mulle omistatud Kutseõpetaja, tase 6 kutsekvalifikatsioon.

Kolmas ja neljas peatükk lähevad aina põnevamaks ning siit õppisin ise palju ja soovitan nende põhjal ka kolleegidel oma teadmisi üle vaadata. Kolmas peatükk oli nii mahlane, et raske on üht teisest olulisemaks pidada. Põnevusega lugesin "peegeldamisest". Panna õpilane oma käitumist kõrvalt nägema ja olla õpetajana talle peegli eest. Arusaadavalt puuduvad lapsel oskused mõelda ennast teise kingadesse ja et teised inimesed ei tunne üldsegi samamoodi nagu tema. Kuigi Rogers (2008) keskendub algklassi lastele, siis leian, et empaatiavõime (süsteemmõistelise mõtlemise) puudumine ei puuduta ainult lapsi, vaid ka täiskasvanuid, kellel on vajakka oskus käituda täiskasvanulikult. Loetust mõistan nüüd, et tõepoolest, seda tuleb käitumisraskustega õppijatele demonstreerida ja selgitada, miks selline käitumine meid õpetajana häirib ning ette näidata (kui selgitused ei aita ja kujutlusvõime puudub või on käitumisprobleem pikalt kestnud) millised on meie tegelikud ootused käitumise osas. Ja samas järjepidevalt treenida, treenida, treenida, et tekkiksid püsivad aktsepteeritud käitumismustrid. Kõige selle protsessi juures tuleb jääda eetiliseks ning suhtuda siira tähelepanuga õppija nii pingutustesse ja edusammudesse kui ka käegalöömisse ja tagasilöökidesse. Eriti lahedana tundub mulle mõte mudeldamisest ja visualiseerimisest ehk puust ja punasega töömeetodist. Et õpilane saaks oma ebasoovitavast käitumisest võimalikult täpselt aru, saab kasutada mõistmise lihtsustamiseks pilt-sõna-selgitus (piltkirja) meetodi. Paneme kõrvuti pildid õpilase käitumisest, millisena me ei taha teda klassis näha ja millist käitumist me temalt ootame ning koostame sellise eesmärgi jaoks koos õpilasega plaani, mida hakkame samm-sammult elluviima ja toetame seda omakorda tasustamisega. Õpilased saavad neid pilte tunni ajal enda ees laual hoida ja nii püsib neil meeles, mida neilt oodatakse. Sobiv viis lühimäluga õppijate puhul, kus päevakava on samm-sammult piltidel kirjas (olen seda tööl praktiseerinud). Rogers julgustas muuseas, et õpetajate joonistamisoskus ei pea olema sealjuures teab mis heal tasemel, piisab ka kriipsujukudest. Nii proovisingi kohe järgi ühe mudeldamise (vt pilti) nendele, kes vajavad käitumise muutmiseks treenimist ja julgustamist, et panna prügi alati prügikasti.

Kuna julgustamist juba mainisin, siis nii sisuline tagasisidestamine kui julgustamine on õppijale üliolulised, sest sellega me kujundame temas teadmisi ja arusaamu iseendast ning anname selgeid sõnumeid õppija arengust, käitumisest, kuulumisest, pingutusest jne. Minu meelest on need kaks heas mõttes kõige tõhusamad õpetaja manipulatsioonihoovad tema tööriistakastis, millega kasvatada ja kujundada ühiskonnale täisväärtuslikku kodanikku. Kui midagi vahelduseks kolleegidele soovitada, siis kindlasti tagasisidestamine ja julgustamine peab olema iga ihurakuni aus ja siiras, sest vastasel korral tõmbab ilusate sõnade taga olev ebasiiras hoiak (kehakeel) kogu üritusele kolinal vee peale ning kahjustab silmakirjalikkusega õppijas usaldust õpetaja(te) vastu. Kindlasti peab tagasiside ja julgustamine olema võrdselt tagatud kõikidele õpilastele.

Raamatus oli juttu ka sisekõnest ning seda teadmist peaksin pigem endale soovitama. See on vahel üsna ilmvõimatu ülesanne muuta mõtlemist positiivseks samal ajal kui "pööningult" muudkui saadetakse rämpsposti ning see koormab kainet mõtlemist. Nagu Rogers ütleb, et "kui me mõtleme NII, siis me tunneme NII ja lõpuks käitume NII". Seega ma võin üsna hästi aimata, mida õpilased tunnevad, kui keeruline on sellele vastu astuda ning kuidas nad aina mürgitavad oma enesehinnangut. Üsna selge on, et neil puuduvad oskused sellele nõiaringile teadlikult vastu astuda ning siin peab appi tõttama kogenud õpetaja. Tänu loetule sain näpunäiteid ja valmisoleku õpilasi ses osas toetada ning julgustada, panna mõtlema positiivselt ja õpetada lihtsaid tehnikaid, et vastu astuda oma negatiivsele sisekõnele. Siit soovitus kolleegidelegi: "Tehke tihedamalt nii enda kui õpilaste pööningutel suurpuhastust!"

Minu lemmik osa loetust, mis jäi kuskile neljanda peatüki lehekülgedele, on ebaõnnestumiste tunnistamine ja miks mitte ka tunnustamine. Tõepoolest ühtegi õppimist ei saa toimuda komistuse, kriimustuse, eksimuseta. Võrdluseks võib tuua sportlased, kes harjutavad ja harjutavad, aga olümpiamängude viimasel katsel ikkagi lati maha ajavad. Kolleegidele südamele pannes, õpilased saavutavad püstitatud eesmärgi erineval ajal, sest õppijad on kõik väga erinevad, kuid üks on kindel- nad saavutavad selle igal juhul, kas oleme meie nende kõrval või on keegi teine. Nii ma tõesti usun ning seda usku tuleb süstida ka õppijatesse.

Nüüd olengi ringiga tagasi enam-vähem seal, millest alustasin. Areneda-saavutada saab õppija tagasisidestamisega, julgustamisega, mis omakorda loob motivatsioonisärina. Motivatsioon aga õhutab rohkem pingutama, sealt edasi tulevad õpitööga saavutatud eduelamused, nii väiksed-suured-keskmised kui igasugu mõõtu, mis omakorda panevad õpilase väärtustama õppimist.

Sellega olen ma kolleegidele küll kõik öelnud :)

ALLIKAS

Rogers, B. (2008). Taasleitud käitumine. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 21-39, 51-109.

www.kriso.ee/taasleitud-kaitumine-db-9789949118236.html?gclid=Cj0KCQiAtvPjBRDPARIsAJfZz0rxOYIYloMvnWKepD3xSn0zHfqju5c3er1s_Xtp2tGrv5nPEiEntdUaAsRmEALw_wcB