Vaatluse käigus ja olles õpetaja tööga juba üksjagu tuttav võin tõdeda, et õpilased leiavad tema poolt mõistmist ja respekteerimist. Õpilased on oma olemuselt tavaline kirju seltskond ning õpetaja pingutab, et leida kõigi jaoks aega ja tähelepanu. Kindlasti avaneb pilt õpilasest aina enam, mida rohkem õppeaasta jooksul koos ollakse ja tutvutakse. Silmside õppijatega, kõikidele sõnavooru andmine ja küsitlemine võrdselt "kirjelda kuidas su päev läks", on selgelt töömeetod, mida olen märganud kõikidel kooli külastuse päevadel. Iga õppija on oluline! Iga õppija on subjekt. Õppetöö juhtimise juurde kuulub ka õpetaja järjekindel enesekehtestamine ja seda tehti kohe kui probleem nõudis lahendamist, aga mitte kuskil kunagi kuiaega saab või unustati probleemne käitumine üldse teemaks võtmata. Arvan, et see toimus täiskasvanu tasandil. Mõnel korral aga võis see olla ka vanema tasandil... Õpetaja kasutas ka põhjus-tagajärg meetodi ning andis õpilasele teada, et "kui sa teed nii, siis järgneb selline asi". Tõsi, pisut rohkem naeratust ja nalja oleks kulunud küll õpisituatsiooni ära, mis oleks loonud palju sõbralikuma ja vabama õhkkonna. Mulle meeldis, et õpetaja hoolitses õppija olukorra pärast ning proovis välja selgitada ja mõista kurbuse, sõnakehvuse, tujukuse, ärrituse jms tuju põhjust. Ning ühtlasi kõigest hingest lahendada ka õpilase tujudest tulenevaid keerulisi olukordi. Ühel korral tuli ka tegutseda, et tagada kaasõppijate turvalisus ja õpirahu. Õpilasele parimat soovides, võttis õpetaja kohe ühendust kodustega ja konsulteeris juhtõpetajaga, ka minult küsiti nõu. Õpetaja jälgis järjekindlalt ka õpilaste kehamärke, et panna vajadusel õpilasel ennast avama ning oma olukorda/tundeid kirjeldama, enesemääratlema.