Mahukast käsiraamatust haarasin lugemiseks kaks peatükki. Lugesin peatükki 8, mis oli tihedalt täis pikitud häid nõuandeid õpetamiseks ja positiivse distsipliini tagamiseks klassis. Paljud mõtted olid varasemalt tuttavad, päris uusi asju ette ei tulnudki, aga ülekordamiseks igati väärt sisuga raamat. Ning lisaks läks loosi 16.peatükk, aga sellest juba allpool.

Peatükist 8 hakkas kohe silma see, et tasub vähendada klassis liigset "müra" ehk teisisõnu klassiruum peab olema rahustav ja hästi organiseeritud. Kaaluma peaks igasuguste erinevate müraallikate nagu lõhnade, silmatorkavate värvide/pindade, liikuvate esemete, temperatuuri, valguse, puhurite, õlitamata uste, niiskuse jne vähendamist, et õpiõhkkond laseks keskenduda ja toetaks õppimist. Hästi toreda mõttena tuli siit välja, et õpilased võivad ise kujundada oma klassiruumi. Näiteks ülearuse kraami sorteerida taaskasutuse jaoks või prügikasti tassida. See aitab kujundada meeskonnatöö oskusi planeerimisest tulemuste hindamiseni ning loob ühtset meie-tunnet. Ka Anti Kidron (1999) on sellest muuseas oma raamatus kirjutanud: "Ruumi läbimõeldud organiseerimine aitab õppijaid vaimsele tööle mobiliseerida ning mõningaid õppetöösse lülitumise probleeme vältida. Ruumi kujundades peaks õpetaja kindlasti arvestama ka õppijate eelistusi. Õpetaja pealesurutud lahendused kahandavad vastastikust usaldust./.../ Lisagem sedagi, et mööbli ümberseadmise võib võtta sihiteadlikult appi sääraseks manuaalseks tegevuseks, mis võimaldab pingest vabastavat kehalist liikumist ning arendab õpilaste koostööd." Mina puhastusteeninduse õpetajana rõhutaks ka puhastatavuse olulisust ning kui klass on must ning kõiki kohti ei ole võimalik koristajal koristada, siis hakkab n-ö asjadele ja asjade taha kogunema tolm, mis mõjutab klassis olles meie tervist ning õpimeeleolu. Tihtipeale ei oskagi me seda seletada, millest tuleb halb tuju ja mis meid ärritab. Ning kui me ka tolmu olemasolu alahindame või ei oska meeleolu tolmuga seostada, jääbki halva päeva sündroom kõrvaldamata. Ja veel üks oluline asi.... Bill Rogers (2008) rääkis oma raamatus, et me ei saa muuta õpilase kodus valitsevat põrgulikku olukorda olematuks või antisanitaarseid olusid olematuks, aga kool peaks kindlasti olema see koht, mis näitab positiivset eeskuju eluolu helgema poole pealt ja kuidas on kombeks ühiskonnas käituda. Ning kujundab õpilases väärtushinnanguid. Ka rühmatöö tegemiseks, mida mina pooldan, on laudade paigutus väga oluline. Õpetajal on hobuserauakujuliselt paigutatud laudadega parem saada iga õpilasega hea silmside, kuuldavus ning tagasisidestaminegi tänu hõlpsalt saavutatavale silmsidele on parem.

Õpetaja kohustuseks on olla selleks sillaks, kes peab aitama luua õpilastel kuuluvustunnet ning sõbrasidemeid, toetama ning leidma grupi ühisosa ja ka tuua välja kõigi erilisi külgi, rõhutades, et need on olulised, kuna need teevad MEIE rühma väga eriliseks, multifunktsionaalseks.

Kutseõppes on kindlasti oluline kutseõppuritele rõhutada, et milleks me midagi teeme ja õpime ning õppijad tahavad ka ise näha oma õppimise/praktilise töö tulemusi. Kui neid käegakatsutavaid tulemusi aga ei ole kohe võtta, siis, tõepoolest, nagu raamatuski öeldi, et tasub sisse seada mingi väike tasustamine, mis ühest küljest tagasisidestab ja teisalt motiveerib õppijat edasi pingutama ning õpetaja sõna kaal ühtlasi ei kahane. Tasu ei pea olema ilmtingimata mingi asi, vaid võib olla ka tegevus: arvutis olemise aeg, raamatukokku minek või mingi muu õpilasele meelepärane tegevus. Tasu on ka aus tagasiside, mida pole kunagi palju. Lugedes sain kinnitust, et kõige paremini töötavad siiski söödavad või ainelised tasud (asjad). Eks iga õpetaja peab selle sisetunde järgi ära tundma, mis parasjagu on see õiglane.

Pikemas pespektiivis on eesmärk siiski vähendada ajapikku tasu ja kasvatada õppijas sisemist motivatsiooni ning õpioskusi. Huvitav oli teada saada, et tasu võib jääda mõnda aega samaks, aga suureneb tehtava töö hulk (kipub meenutama näidet töömaailmast...).

Lugemisvarast jätan ilmselt meelde, et kuigi meist tahetakse koguaeg välja juurida õpilastevahelist võistlemist ja asendada võrdse koostööga, siis vähemalt võistluslikkus tundub olevat õppimises asjakohane. Õppija stiilipuhas joonistus, elulisem projekt, sisukaim raport jne on igati väärt tunnustust. Ja kui see tuleb oma kursusekaaslaste poolt, siis on oluline, et õpilased las valivad ise võidutöö! Auhind ei pea olema hinnaline, aga ilmselt midagi käegakatsutavat. Meelde jäi loetust ka õpilase õppimises toimunud areng või käitumise muutus, mida võiks iga nädala lõpus näiteks premeerida. Võib ka proovida, et kui koolitööd on õigeaegselt tagastatud, saavad need õpilased osaleda loosimisel, kust saab võita väikseid auhindu.

Koolis tuleb arvestada kindlasti ka võimalike vägivalla ohtudega või õppijatega, kes võivad mingil põhjusel enesevalitsuse kaotada. Panin endale punkthaaval kirja, kuidas peaksin õpetajana sel juhul käituma:

- õpilasest ei tohi kinni haarata või takistada teda jõuga

-kutsu abi või saada keegi abi järgi

-ära tungi õpilase isiklikule territooriumile

-hoida oma hääl normaalne, hüüda"stop" ja siis õpilase nimi ning siis alandada oma hääl jälle normaalseks

-isoleerida õpilane kaasõppijatest

-valvata isoleeritud õppijat, et ta oleks endale käitumisega ohutu

Õppijate häiriv käitumine saab liigitada nelja gruppi (vt allolev joonis):

- tähelepanu otsivad

-sõltuvad

-võimu soovijad

-kättemaksjad

Seda peatükki kokku võttes on mulle olulisemad mõtted, et õppimisel tuleb pakkuda õpilastele võimalikke valikuid: kus töötada, kellega töötada, milliseid tegevusi teha, milliseid vahendeid kasutada, tööaja kokkulepe jms. See teeb õppimise "omaks". Õppijale tehtud õpijuhised olgu lühikesed ja arusaadavad ning vajadusel/võimalusel toetada ülesannete lahendamist täiendavalt märkmete või kujutistega. Stressi ja väsimuse vältimiseks tasub teha tihedalt pause, ringutada ja sirutada. Klassiruumid peavad olema noortepärased ja kutsuvad, värvilised, ikka positiivseid emotsioone tekitavad. Töötamise taustaks sobib kasutada vaikset rahustavat muusikat (white music). Ning koolikeskkond peab kajastama õppijate töid ja tegevusi, näidates mis projekt/töö on valmis saanud ja kuhu liigutakse (vt allpool). Õpilased tunnevad ennast niimoodi võidukate ja uhketena ning kogevad eduelamust. Nii Rogers (2008) oma raamatus kui Harwell ja Jackson (2008) peavad õppija toetamisel oluliseks õpetajatevahelist koostööd ja õppijate tagasisidestamise olulisust. Minule ei jäänud kahtlustki, et koolis töötab kindlasti positiivne mitte negatiivne distsipliin!

Üks ilusaim mõte mis peatükist koorus, et kõige suurem võimalik tasu õpetajale on võimalus saada õpilastele eeskujuks.

Peatükk sai valitud lugemiseks põhjusel, et minu ootus oli teada saada, milliseid trende tulevik meile õpetamisel võiks tuua. Milline kool saab osaks milleniumi lastele? Kas ameerikalik mõttelaad on sarnane meie euroopaliku mõttelaadiga hariduses? Juba peatüki alguses selgus, et ootused uuenevale või tuleviku koolile on sarnased euroopaliku malliga, mida jõudsalt ka Eestis ellu viiakse. Kõigepealt jäi kõrvu, et koolist peab saama kogukondlik huviobjekt, kus teevad õlg-õla kõrval koostööd õpetajad, ettevõtjad ja lapsevanemad. Siin räägiti erivajadusega õppijatest, kes võiks idee poolest õppida tavaklassides. Selliselt väheneks inimeste sildistamine, kui näeme, et erinevad inimesed õpivad kõrvuti ja muuta ühiskonna hoiakut, et see ongi normaalsus. Ameerikas soovitakse, et klassi suurused väheneks ja õpetajate palk tõuseks. IKT vahendite kasutamisega on paremini võimalik kaasata erinevaid õppijaid õppetöösse ning neid saab kasutada õppimist toetavate ja edendavatene. Näiteks kui käsitsi kirjutamine oli varasemalt keeruline, siis arvutiga kirjutamisel naudib õppija õppimist ja saab ilmselt tihedamini eduelamusi. Tema töömälu ei ole koormatud tehniliste probleemidega nagu pliiatsi- või paberihoid, vaid lihtsustatud kirjutamisel on ta vabastatud üleliigsetest töövahenditest ja töövõtetest. Arvutis saab ta keskenduda sisu tootmisele ja tõeliste teadmiste omandamisele. Samuti peab erivajadustega õppijale olema tagatud väikeklassis õppimine, et saada tugiõpetaja operatiivset toetust.

Kurdeti, et suurtes megakoolides kaovad inimesed ära. Kasutati ka väljendit, et õpilased "ladustatakse" koolidesse. Kalifornia algkoolid/põhikoolid 800 kuni 1000 õpilasega on õppimiseks liiga suured ning tekitavad nii õpilastes kui õpilastes anonüümsuse tunde, sest õpetaja ei pruugi/jõua kunagi õpilast tundma õppida, õppimist märgata ega veel vähem tagasisidestada. Ehk ei ole selline oht reaalne Eesti riigi rahvaarvu juures, kuid selge on, et rahulikum õpikeskkond on tervislikum ja väiksem kooliperes saab toimuda õppijat toetav õppimine ja soovitud areng.

Peatüki kokkuvõtteks. Oma õpetajapraktikasse võtan kaasa hoiaku, et õpetaja peab olema aktiivne hariduse edendaja ja seisma nii enda kui teiste õiguste eest. Olgu selleks õpilase õppimist, koolikorraldust või õpetaja professionaalset tegevust puudutav küsimus. Õpetajana on mul oluline jagada kolleegidega mõtet, et hariduse kättesaadavus kõigile peab olema Eestis prioriteedi küsimus ja poliitikute tark otsus. Targalt kavandatud Eesti haridus aga mõjutab otseselt riigi tulevikku positiivses suunas ning annab hääle maailma mastaabis.

ALLIKAD

Kidron, A. (1999). 122 õpetamistarkust. Andras&Mondo: Tallinn.

http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/25974/kidron_122.pdf

Harwell, J., & Jackson, R.W. (2008). The Complete Learning Disabilities Handbook. Ready-to-Use Strategies&Activities for Teaching Students with Learning Disabilities. 127-149, 359-363.

https://books.google.fi/books/about/The_Complete_Learning_Disabilities_Handb.html?id=CaBODgAAQBAJ&source=kp_cover&redir_esc=y

Rogers, B. (2008). Taasleitud käitumine. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 21-39, 51-109.

www.kriso.ee/taasleitud-kaitumine-db-9789949118236.html?gclid=Cj0KCQiAtvPjBRDPARIsAJfZz0rxOYIYloMvnWKepD3xSn0zHfqju5c3er1s_Xtp2tGrv5nPEiEntdUaAsRmEALw_wcB