Meeskonna loomisest koostööni

Üks väga lahe animafilm "Kollide ülikool" (Monsters University) üle pika aja vaadatud! Protagonistideks seekord kaks kollide maailma säravamat kolli James P. "Sulley" Sullivan ja Mike Wazowski. Nemad kaks on asunud õppima Kollide ülikooli, kellel ühine eesmärk minna ühel päeval tööle kvalifitseeritud-diplomeeritud hirmutajatena ühes suures hirmutamistehases. Vahe oli ainult selles, et õpimeetodid, kuidas nad eesmärgi suunas liikusid, olid üsna erinevad. Sullivan oli harjunud mõttega, et teda peeti tüübiks, kes on tõeline koll, sest ühiskonnas ja ülikoolis teati tema kuulsat isa, kes lõi hirmutamise rekordeid ning seetõttu arvati automaatselt haloefektina, et poeg ei saa olla kehvem. Samuti oli stereopüübina kinnistunud ülikoolis müüt, et on olemas välimuselt üks kindel kolli tüüp, kes on sobiv saama üksnes ja ainult hirmutajaks- suur, maskuliinne, koleda välimusega. Kõige ebaprofessionaalsem käitumine oli see, et ka eesotsas ülikooli rektoriga toetas kogu koolipere oma sallimatu hoiakuga seda juurdunud müüti. Müüti, mis väärtustas pigem õppijate füsioloogilisi ja geenidega kaasasündinud välimust kui õppija isiksuseomadusi- töötahe, motivatsioon, teadmised, oskused, innukus, huvi. Seega Sullivan kui " valmis koll" sobitus sellisesse välimuse parameetritele orienteeritud ülikooli imehästi, Mike seevastu aga tegutses mõtteviisi " olen sellisena nagu olen, õpin hoolega ning ühel päeval saab minust meisterkoll", järgides. Enamgi, Mike ettekujutus meisterkolli identiteedist oli kasvanud Mike minakäsitlusega nii üheks, et ta tegutses enesekindlalt, teadlikult ja eesmärgipäraselt, mis ei lasknud koolis valitsevatel ebasoodsatel oludel, mõnitamisel ja koha kättenäitamisel "mine omasuguste sekka", tema enesehinnangut kõigutada. Arvan, et ta teadvustas ja analüüsis järjepidevalt oma olukorda, kasutas enesekehtestamist (ei üritanud muuta teisi) ja astus narrijatele vastu nagu soovides öelda "... te võite ju kõik siin naerda, aga ma teen ikkagi seda mida olen tulnud siia õppima ja seisan enda eest". See aitas tal säilitada raudse järje- ja enesekindluse oodata seda õiget premeerivat hetke ja mitte murduda!

Kuna ülikoolis toimus kahe protagonisti elus kogu aeg midagi, siis heideti Mike ühel päeval koos Sullivaniga üsna segastel asjaoludel hirmutamiskursustelt välja. Sellega seoses muutus Mike elu hetkeks ebakindlaks, kuna tuli vahetada eriala ning oli vaja välja mõelda plaan B, kuidas oma unistuste püüdmist vaatamata kõige kiuste jätkata. Selleks võimaluseks avanes talle üsna pea üleülikooliline meeskondlik kollitamisvõistlus.

NÜÜD TULI KIBEKIIRELT LEIDA JA LIITUDA MEESKONNAGA!

Kuna aga keegi ei pidanud teda õigeks kolliks ja keegi teda oma meeskonda ei soovinud, siis tuli tal haarata kiirelt initsiatiiv ja ise meeskond moodustada. See tal isegi õnnestus, aga kandidaate, kelle vahel valida, oli vähe. Mike jaoks praktiliselt üldse mitte, sest järgi olid jäänud mingid hädavaresed ja nohikud, kelle üle kõik teised tiimid naersid. Ja kas nendega on üldse võimalik mingit võistlust võita? Tagatipuks, et meeskond oleks nõutud liikmete arvuga, pidi ta kampa võtma ka oma lapsemeelsusega närvidele käiva Sullivani. Kiirelt variante kaalununa "kas võistelda või mitte", leidis ta auahne meeskonnajuhi rolli haaranuna, tühja kah, igal juhul on parem proovida võita, kui üldse osalemata jätta. Sest silme ees terendas ainus eesmärk, tõestada, et ta on parim koll! Sealsamas jõudis ta käigupealt võistluste patrooni, ülikooli rektoriga sõlmida kokkuleppe, kes nõustus, et kui nad meeskonnaga võistluse võidavad, siis pääsevad kõik liikmed tagasi õppima hirmutamiskursusele ja kui kaotavad, siis lahkuvad sedamaid ülikoolist.

NÜÜD OLI MIKEL PALJU MÄNGUS JA VÕIDUJANU LAES!

Selle kõigega kaasnes Mikele ka suur vastutus, sest ta pidi hakkama meeskonda juhtima. Alguses oli kohe aru saada, et kuigi teoreetilised teadmised kollitamisest olid tal põhjalikud, sest oli ta ju ennastjuhtiv ja innukas õpilane, siis meeskonnatöö oskused tal puudusid. Seega haaras ta härjal sarvist autokraatlikul moel ja andis märku, et just tema teab täpselt kuidas meeskonda võiduni viia. Kõik mis grupis toimub, tehakse juhi korralduste järgi ja nii töövormid kui tegevusviisid on juhi poolt ette kirjutatud (Krips, 2003). Mike määras ja käskis, korrigeeris ja jälgis hoolega, kuidas tema meeskonnaliikmed tema käe all treenivad. Sest ta pidas ennast suurte kollitamisteadmiste eksperdiks. Teoreetiliselt oli kõik korrektne, aga praktikas ei töötanud. Kui võistluse keskel oleksid nad meeskonnaga äärepealt võistlustest välja langenud, siis toimus pööre ning Mike taipas ühtäkki nutika õppijana (meenutades oma aastate tagust lapsepõlve kogemust kollitehasest), et kollid on kõik absoluutselt erinevad ning mingit õiget kolli tüüpi pole olemas. Vaid igal kollil on just talle ainuomased tugevused ja nõrgad kohad. Autokraatlikust juhtimisest kasvas välja demokraatlik juhtimisstiil, kus Mike toetas iga liiget, ta julgustas ja innustas kasutama oma tugevaid külgi. Sellest sai iga meeskonnaliige uut innustust võistluste jätkamiseks ja ühtäkki tundsid kõik "nohikud" kollid, et nad on kollidena midagi väärt ja et igaühe panus on võistluste võitmisel ülioluline. Niisugune juhtimisstiil on arvestav ning seda iseloomustab küsimus:"Mida teie arvate?" (Krips, 2003).

Kõnealuses meeskonnas oli hästi märgata ka grupi viite arengufaasi: Kujunemine, konflikt, kohanemine, töö, koostöö (Jaques, 2000, viidanud Krips, 2003).

Treenimiseks ja võistlusteks valmistusmiseks kolisid nad elama ühe katuse alla. Siin elati läbi kujunemisfaas ja õpiti teineteist lähedalt tundma. Tõsi, osa grupist olid varasemalt teineteisega tuttavad ning tegid hästi koostööd, jagasd ühiseid väärtusi. Uustulnukad Mike ja Sullivan aga pidid hakkama gruppi sulanduma ning ka omavahel paremini tutvuma. Algus üheskoos oli keeruline. Sullivan hoidis pead kinni ja ka Mikele oli see võõras, et majas valitses pigem pehmodele omane sõbralikult kodune soe õhkkond kui kollide karm elustiil. Konflikt tekkis Mike ja Sullivani ka omavahel, kes pidid ühist imepisikest tuba jagama ning mõlemal oli algul raske teineteise vajaduste või harjumustega leppida. Kui aga mõneaja pärast kohaneti, osati juba õhust teise mõtteid lugeda ning väike tuba ei häirinud enam kumbagi. Teisalt võib öelda, et Mike ja Sullivan võeti grupi teiste liikmete poolt hästi vastu ning nende kahega kohaneti kiiresti. See ülejäänud grupp oligi läbinisti positiivne, kombekas ja lihtsalt "päike". Mikel juhina tekkis seetõttu kahtlus, kas liiga heasüdamlikud kollid ikka on lõppude-lõpuks hirmutamisvõistluse kõlbulikud, kas neis on seda õiget ainest. Grupijuht peab aga mõistma, millises arengufaasis grupp parajasti on ning arukalt toimima (Krips, 2003).

KAS NEIS ON IKKA SEDA ÕIGET AINEST?

Kuna aga eesmärk oli kindlalt paigas ja kindlakäelise Mike juhtimine toimis, siis elas grupp väga hästi üle ka grupis toimuvad muutused, kuni kõik leidsid grupis endale sobiva rolli, toimimisviisi, ülesande. Grupi arengu peamiseks mõjuteguriks on grupiliikmete vajaduste pidev muutumine ehk dünaamika (Krips, 2003) ja üheks dikteerijaks oli vajadus saavutada püstitatud eesmärk (võita võistlus) ning teiseks, pääseda tagasi kollitamiskursusele.

Rühmas kujunesid välja ka selged rollid. Mike oli kindlasti juht, sest ta oli aktiivne algataja, märkas probleeme, tegutses vastavalt situatsioonile ja eesmärgipäraselt, talus hästi muutusi, stressirohkeid olukordi.

Sullivan oli eksitaja, naljamees ja töömeeleolu loojana oli ta kohati häiriv, kuna ta panustanud omalt poolt grupi koostöösse. Näitas välja pealiskaudsust ja kannatamatust. Näide raamatukogust, kus nad pidid üksteise seljataga vaikust ja korda armastavast raamatukogu tädist kikivarvul mööda hiilima, aga Sullivanile tundus see mõttetu ajaraiskamisena. Ta tormas ühtäkki soleerima, mõtlemata meeskonnakaaslastele ja tagajärgedele. Läks siiski nii, et kõik lõppes õnnelikult. See oli hetk, mis tõestas esmakordselt, et meeskond on valmis õlitatud koostööks ning iga liige oli teadlik ja pööras oma erinevused meeskonnatöö kasuks. Tänu treenitud vilumusele lahendati ühiselt ülesanne.

NÜÜD OLI GRUPP VALMIS ÕLITATUD KOOSTÖÖKS!

Teised liikmed grupis olid toetajad ja kiitjad. Nad olid enamasti ikka positiivselt meelestatud, lõid ühtekuuluva õhkkonna, tulid ideedega kaasa. Gruppi kuulumine arendas kõvasti nende enesemääratlust, sest nad said teadlikuks oma erilistest annetest. Sellega tõusis ka nende töötahe. Nad mõistsid, et on olulised sellistena nagu on, võivad võrdsete liikmetena kaasa rääkida ja panustada grupi töösse, neid kuulatakse.

Tagasi mõeldes multifilmile, olid grupi arengufaasid hästi märgatavad, sest ükski meeskond ei muutu hästi koostoimivaks automaatselt (Märja, Lõhmus & Jõgi, 2003). Vaadatud film oli õpetlik ning tähelepanelikul jälgimisel ja isegi mitmeid kordi erinevates keeltes vaadates sain tundmaõppida grupidünaamikat ja grupi toimimise mehhanisme. (Iga kord nii süvitsi multifilmide sisse ei lähe). Toetudes lisaks kirjandusallikatele, õnnestus grupi toimemehhanismid paremini endale selgeks teha.

Kokkuvõtteks. Õpetajana on oluline märgata õpilase erilisust, näidata seda õppijale ning toetada õppijal enda erilisuse väärtustamist. Minu poolt on film vaatamiseks soovituslik!

ALLIKAD

Scanlon, D. (2013, June 5). Monsters University [Video file]. Retrieved from Walt Disney Pictures Pixar Animation Studios.

Krips, H. (2003). Suhtlemisoskustest õpetamisel ning juhtimisel. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 113-135.

Märja, T., Lõhmus, M., & Jõgi, L. (2003). Andragoogika. Raamat õppimiseks ja õpetamiseks. Tallinn: Kirjastus Ilo, 84-86.