Mõistan selle täielikult hukka ja palun hinges inimestelt vabandust, et nende ühiskonda sobimine/mittesobimine põhjustab arutelusid! Mulle on ülikoolis juba mitu aastat õpetatud, et enne tuleb määratleda ja ära defineerida nähtus, mida soovime uurida. Tänaseks teame, et "erivajadusele" või "HEV"ile ei ole ühest definitsiooni ning seda mõistetakse riigiti ja kultuuriti erinevalt. Nagu ka uuringust selgus, et õppijate kastitamine ja hariduse kättesaadavaks tegemine käib eri tunnuste alusel ning on tugevalt seotud riigi kultuurilise tausta ja tavadega. See oli suurimaid uudiseid, et need erimeelsused on päris suured ning rebimine käib, kelle erivajadusega õppija on see kõige õigem. Lugedes ridade vahelt, on see ühest küljest hirmus, aga samas positiivsemast positiivsem tõestus sellest, et hariduslikku erivajadust tahetakse jõukorras Euroopas ära sõnastada, taolist õppijat sildistada, kastitada, raamistada. Ning seda ühte ja ainust, mille peaks siinsamas Euroopas täna kõik ja jalamaid kokku leppima, ei ole tegelikult olemas. Ega muidu ei tekitaks see teema OECD klassifikaatorites järjekindlalt ERRORit. Äkki lõpetaks selle jama ära ja tuleks mõistusele! Silma torkas sõna "täiskaasamine", mis sisuliselt ongi see sama, millest oli eelnevalt juttu ehk kõikidel on võimalus õppida mingeid eritingimusi õppijale koolipere hulka kuulumiseks esitamata. Teine mõiste "õppimist toetav ressurss", samuti inklusiivne õpe, peab olema tagatud juba enne kui me õpilastele kooliuksed avame. Ilmselgelt ei saa õppijale lükata vastustust nagu just tema ei vastaks õpikeskkonnas pakutavatele kriteeriumitele- uksed kitsad, lävepakud kõrged, õpetaja vähepädev (loe loll). Jah, me oleme inimestena erinevad ja, enamgi veel, ainueksemlarid, kurat võtaks! See on absoluutne teadmine. Meil on kapis kilogramm, aga inimest mitte.