Nagu eelnevas peatükis ja 5. ülesandes juba kirjutasin, siis toetasin ühte kutseõppijat valmistumisel oskuste festivaliks "Noor Meister 2019". Võin küll kinnitada, et see oli kui sülle langenud võit, mis pani mind aktiivselt tegutsema, et leida varjatud võimalusi ja esile tuua õpilase potentsiaali.

Kutsevõistlustel tuli lähtuda Innove poolt etteantud võistlusjuhendist ja seada vastavalt eesmärgid võistlejast lähtuvalt ning koostada n-ö sobiv harjutuskava. Kõnealusest võistlusteks valmistumise protsessist valmis teise aine raames ka põhjalik tegevusuuring, millega saab tutvuda lingile vajutades. Seal on kirjeldatud kutsevõistlusteks valmistumisel sekkumistegevused, andmekogumismeetodid ning andmete analüüs.

Aga tegevusuuringus kirjeldatule lisaks valmis veel üks meede, milleks oli minu ettepanekul tehtud pilootprojekt.

Piloodiks sai minu initsiatiivil võistlejale päris isikliku võistlusjuhendi koostamine. Põhjus oli selles, et juba olemasolevatele meetmetele soovisin toetada veelgi õpilase motivatsiooni kutsevõistlusteks valmistumisel. Kahjuks ei saanud see valmis selleks ajaks kui kutsevõistlusteks harjutamine algas, vaid hiljem, mistõttu seda ei ole kajastatud eespool olevas tegevusuuringus. Muidugi tajusin kutseõpetaja näost sellise ettepanekuga lagedale tulles, et see on midagi päris enneolematut, sest varasemalt ei ole õpilastel mingit võistlusjuhendit olnud, vaid see on olnud ikka üksnes õpetajal. Tõlgendasin, et seda ei ole vajalikuks peetud või on arvatud, mida see ikka muudaks. Õnneks oldi minu ettepaneku suhtes väga avatud ja lubati proovida.

Ise leidsin selle meetme olevat ülioluline, sest see oli "pai tegemine", mis suure tõenäosusega aitas kasvatada kutseõpilases erialast identiteeti, mõista, et õpilane on koolis õppijana oluline ja et puhastusteenindaja abilise eriala õppida on uhke. Loomulikult andis juhend märku, et õppija ei esinda võistlustel ainult iseennast vaid kogu kutsekooli. Ehk siis kasvatas vastutuse võtmist kollektiivi ees. Arvan, et selline kaante vahele pandud dokument toetas õppija positiivset enesehinnangut ja aitas võistlusülesandeid lihtsamini omandada. Ühtlasi aitas see võistlejal õpitavat eriala minapilti integreerida, sest juhendi esikaanele tuli võistlejal kirjutada oma nimi. Käegakatsutava võistlusjuhendi õppijale ulatamine oli tunnustus ja tema õppijana väärtustamine "kas tõesti see on mulle?" Ülitähtis oli just ULATAMISE HETK, mis toimus asjalikus õhkkonnas ja eesootavat sündmust tähtsustades. Lühidalt öeldes valmis üks "väga kaval" motivatsioonipakett. Taotlus oli, et see juhend oleks kogu aeg õppija lähedal nii koolis kui kodus, et siht ei kaoks silme eest ja eesmärk oleks kindlalt teada.

Kirjeldan ka võistlusjuhendi kujundust.

Võistlusjuhendi (vt Joonis) tekst on läbimõeldult lihtsustatud HEV õppija jaoks ja alles jäetud vaid oluline. Tekst on struktureeritud lõikudeks ja rõõmsalt erivärviliseks, mis teeb teksti lihtsasti mõistetavaks. Lisatud on õppimist toetavad õpetlikud fotod. Iga ülesanne on eraldi lehel. Samuti on kuuluvustunde toetamisel ja vastutuse võtmise kujundamiseks esikaanele suurelt paigutatud kutsekooli nimi ja logo. Juhendi lõpus aga ilutseb positiivne ergutav ja motiveeriv lause "Soovime sulle meie kooli poolt edukat võistlemist!" Minu jaoks raskeimaks osutuski toimetamine ehk valiku tegemine, milline tekst on oluline ja tuleb jätta ning milline tekst on üleliigne ja jääb välja. Eks muidugi proovisin ennast võistlusjuhendi koostamisel panna ka võistleja kingadesse ning kujutasin ette, kuidas mina reageeriksin, kui õpetaja naeratades ulataks midagi sellist. Ilmselt: "Püha püss!" Positiivselt muidugi.

Kuna tegemist oli pilootprojektiga, siis on keeruline täpselt hinnata, kui palju sellest tööst kasu oli ja kuidas see mõjutas võistlemist või õppija motivatsiooni. Õpetaja oli minu tööga igal juhul rahul ja leidis selle olevat huvitava mõtte.

Mina aga oleksin rahul alles siis kui tänasest esimesest katsetusest (ühe eriala ühe õppija näol) saaks kutsekoolis alguse selline tore traditsioon, kus kutsekooli esindav iga võistleja saab enne üleriigilist kutsevõistlust endale nimelise võistlusjuhendi ning see antakse üle eesootavat sündmust tähtsustavas õhkkonnas.

Kokkuvõtteks soovin, et kutsekoolides tehtaks palju rohkem õppijate märkamiseks, et õppijate silmad säraksid ja hing oleks indu täis :)

Tegevusuuring ja sekkuvate meetmete vajaduse märkamine õnnestus ning nägin päris mitmeid võimalusi, kuidas saaks õppijaid õppimises toetada. Osad meetmed said rakendatud, kuid mõned, minu meelest päris head meetmed, laideti õpetaja poolt maha. Arvan, et siin sai määravaks õpetaja jäik ja põhimõtteline hoiak uute võimaluste osas. Õppisin, et tasub olla avatud ja sõbralik, siis tulevad õpilased sinuga kaasa ka raskemates või nende jaoks mõtetumateski olukordades. Kindlasti olen ja jään katsetaja tüübiks, tegutsen spontaanselt, tajun õhust olukordi ja olen valmis suunda muutma, kui märkan, et see või teine õpilastega ei toimi. Ütleksin nendele kutseõpetajatele, kes kurdavad ja ohkavad päevast-päeva, et HEVidega on väga keeruline, et SAAGE ÜLE! Tegelikult ei ole keeruline vaid on MEGA RASKE ja seda sel põhjusel, et selline kurtmine on saanud paljudele kutseõpetajatele omaseks.

Minu jaoks, vastupidi, on HEVid hevid ning võimekad õppijad, kes võtavad su kaasa ja näitavad sulle täiesti teist maailma, kuhu muidu asja polekski. Minu eesmärk ei ole ühtegi õppijat muuta, sest see on võimatu, küll aga soovin ideaalis koostööd teha nii, et õppijad vabatahtlikult ja endalegi märkamatult kohendavad oma käitumise selliselt, mida ma kutseõpetajana neilt ootan, sest ma tean ja tunnen oma õppijaid hästi ja tean igale õppijale kohaseid sihte. Õppimine peab olema innustav, sest see ei lase hool raugeda.

Kõik eelpool öeldu kehtib ka minu konkreetselt jälgitud õppija kohta. Kõige olulisema leian olevat, et kutseõpetaja peab märkama ja hoolima ning olema lugupidav õppija vastu, sest see ongi suurim toetus.