Esiteks, tänapäeval peaksime oma töös, uuringutes ning hariduselu suunamisel lähtuma teaduspõhisusest. See tähendab, et kuigi paljusid asju teeme nn kõhutunde pealt ning kuigi  see võib mõnikord ka õige asi olla, peaksime lähtuma sellest, mis on teaduslikult õpilase arengut kõige toetavam viis. 

Samuti peaksime teaduspõhisusest lähtuma ka õppekavade planeerimisel ning üleriigilise haridustöö planeerimisel.

Teiseks, õppimise keskmes on õpilane. See tähendab, et oma töös võtame fookusesse mitte iseennast või koole, vaid õppija koos kõigi oma iseärasuste, oskuste, teadmiste ja suhtumistega. Õppetöö planeerimisel, eesmärgistamisel, läbi viimisel ja hindamisel arvestame õpilasega ning seega on õpingute keskmes siiski õpilane.

Kolmandaks, eeldame nii endilt kui ka oma kolleegidelt, õpilastelt ning kõigilt partneritelt seda, et me oleksime elukestvad õppijad. See tähendab, et õppimine ei piirdu üksnes kooliga või hariduse omandamisega kas põhi-, gümnaasiumi- või kõrghariduse tasemetel. Lisaks, siinkohal on vajalik arvestada kõigi õppurite tasemega, s.t. pakkuda mitmekesiseid ja erinevaid edasi õppimise ja enesetäiendamise viise. 

Neljandaks ja lõpetuseks, tänapäeval mõistame õpetaja rolli enam kui juhendaja ja suunajana. See tähendab, et meie ülesandeks pole üksnes edastada ainet, vaid muuhulgas arendada üldpädevusi, kasvatata õpilasi hakkama saamiseks ühiskonnas ning jälgida, et laoksime neile edasiseks eluks tugeva ja stabiilse vundamendi. 

Number üks asi, millest oma töös lähtun ning mida ka õpilastele sisestan on neuroplastilisus, ehk lihtsate sõnadega see, et aju on alati võimeline õppima ja arenema. Paljud asjad on õpitavad ka siis, kui see esmalt tundub ületamatu raskusena ning aju on täiesti võimeline enda tavalisi ühendusteid ümber struktureerima. 

Õppimises on aju tasandil äärmiselt oluline seoste loomine  ning minu hinnangul on see ka üks asi, mis on õppimise vundament või põhiolemus. Uutel omandatud oskustel ja teadmistel ei ole praktilist väärtust, kui seda ei osata seostada varasemaga või need jäävad üksnes mällu, kuid sellega midagi teha ei osata. Samuti salvestuvad teadmised vähesema tõenäosusega pikaajalisse mällu, kui ei osata näha seoseid eri ainete, teadmiste, oskuste ning pädevuste vahel.

Kuigi ilmselt kõik õpetajad on ülikoolis mitmel korral Võgotski ja ta lähima arengu tsooniga toimetanud, on see samuti miski, mis on õppimise vaatepunktist kandva tähtsusega. Õppimine peab toimuma lihtsamast raskemani, õpilasele mõistetavas ja arusaadavas keeles ning temale sobival tasemel, pakkudes piisavalt väljakutset ning pingutust. Oluline on aga mainida seda, et seda on tihtipeale lihtsam öelda kui teha, seda eriti tavaklassis, kus õpilasi on tunduvalt rohkem kui eriklassis ning seega nõuab õppe diferentseerimine õpetajalt palju oskuseid.

Üks viimastel aastatel minuni jõudnud mõte on hajus- ja fookusmõtlemise kohta. Õppetöös aitab see õpilasi suunata loomingulisematele ülesannetele, leida uudseid lahendusi ning aitab kaasa ka õpiharjumuste tekkele. Lisaks kinnistab see arusaama, et õppimine on terviklik, aju töötab meil pidevalt, õppimiseks ja probleemide lahendamiseks on erinevaid viise ning kõigele ei pea alati üheselt lähenema. 

Kuigi sõna "mälu" seondub õppimise puhul väga traditsiooniliselt asjade pähe tuupimisega, mängib mälu äärmiselt olulist rolli igapäevases õppetöös. Selleks, et õpilasel oleks võimalik seoseid luua ning uudselt asjadele läheneda, peab olema võimalus selleks, et õpitu kinnistuks ka pikaajalisse mällu. See tähendab, et õpetajana peame pidevalt õpilasi suunama meelde tuletamisega, seoste loomisega ning pidevalt harjutamisega.

Teame Carol Dwecki kirjutistest, et suurt osa õppimises mängib see, kuidas hindame enda võimekust õppetöös hakkama saada ning kuidas suhtuvad meisse kui õpilastesse meie õpetajad. Suurt osa siin mängib just juurdekasvuteooria, ehk uskumus sellesse, et me oleme võimelised alati arenema positiivses suunas ning hoolimata sellest, kes me oleme või kust me tuleme, on meil võimalik samuti saavutada suuri asju. Määravaks on siinpuhul just õpetaja ning kodude suhtumine - saavutususkumused ei teki õpilastel iseenesest  ning neidki peab suunama, õppima ja harjutama.

Olen seda pidevalt siin portfoolio jooksul maininud, kuid on äärmise tähtsusega, et õpetajatena ei eeldaks, et kindlasti saavad õpilased ühe või teise asjaga hakkama. Olgu selleks siis arvuti kasutamine, rühmatööde tegemine või iseseisvalt töötamine. Väga paljusid õpiharjumustega seonduvaid asju peaksime pidevalt harjutama, õppima ja kinnistama.

Lõpetuseks toon välja täidesaatvate funktsioonide olulisuse õppetöös. Kõige sagedasemaks mureks on õpetajatel klassis siiski enamasti käitumine ning õpilase eneseregulatsioon. Muidugi ei saa eeldada, et I kooliastmes õpilane üldse oleks võimeline oma käitumist analüüsima, kuid sageli eeldame neilt, et nad oleksid enda käitumisest tunduvalt enam teadlikumad, kui nad seda on. Õpilase eneseregulatsiooni kui ka seonduvalt õppetöö toetamiseks peaksime aga õpetajatena tegema tööd just täidesaatvate funktsioonidega ning olema nendest isegi teadlikud. Seda eriti HEV-õppurite puhul, kellel võibki olla töömälu, pidurdusprotsesside ning tähelepanuga väga keeruline.