Asusin Avatud Koolis tööle HEVKO-eripedagoogina 2023 märtsis. Õppeaasta keskel töökoha vahetamine on kahtlemata suur väljakutse, kuid suvevaheaja alguseks tundsin end antud rollis juba väga vabalt. Avatud Kooli puhul on tegu kooliga, mis on üles ehitatud projektõppele, lõimitud aine- ja keeleõppele ning kus on fookuses ka kultuuritundlik lähenemine õppimisele ja õpetamisele. 

• Juba peale mõnda nädalat tundsin end, nagu ma töötaksin pigem ettevõttes kui koolis. Paljud varasemad otsused ja tegevused, mida pidevalt tehtud sai (näiteks just bürokraatilise poole pealt) muutusid Avatud Koolis ebavajalikuks, kuna paljudel sellistel puhkudel küsitakse AK-s, miks seda tarvis on. Ka paljud süsteemid (muuhulgas mentorlus ja keskastme juhid ja nende rollid) on sarnasemad suurettevõtete kui haridusasutuste omadele. 

• Juba varakult oli tunda, et kolleegideks on äärmiselt professionaalsed enda ala spetsialistid, kes teavad, mida nad teevad. Lisaks enda ametialasele pädevusele on hoomata ka seda, kuivõrd laia profiili ja taustaga inimesed meil töötavad ning see vaid omakorda rikastab kooli kui organisatsiooni.

• Lõpetuseks, tõeline rõõm on näha seda, kuidas mitmekesisust ja -kultuurilisust väärtustatakse nii teoorias kui ka praktikas ning need mõtteid ei jää üksnes loosunglikeks lauseteks arengukavas. Lisaks oli suur rõõm märgata seda, et nii paljud asjad või innovaatilised lahendused, mille puhul koolijuhid tunnevad, et "seda küll meie teha ei saa", on Avatud Koolis kenasti kanda kinnitanud ning kõik on tehtav.

2022 aprillist kuni 2023 märtsini töötasin Loova tuleviku koolis.  Meil oli tegu väga väikese kooliga: saime rääkida ligi 85 õpilasest, 20 õpetajast ja tugispetsialistist ning kõigist peredest, kellega side oli suure linnakooli omaga võrreldes väga tihe. Kool toimetas alles mõningaid aastaid, millest suur osa oli möödunud koroonakriisi tingimustes ning 2022 aastal toimusid ka suured muudatused kooli kollektiivis ning ka ülesehituses.  Kuigi saime rääkida ka kriisiaegadest, olid siiski juba kujunenud välja mõned jooned, mis olid äratuntavalt Loova tuleviku koolile omased.

• Suur osa oli ise tegemisel ning ühiselt asjade välja mõtlemisel. Kuna tegu on ühest küljest nii MTÜ kui ka erakooliga, siis paljud asjad, kaasa arvatud eelarve ja koormused olidn miski, mida arutasime ühiselt ja koos. Samuti oli nii mõndagi, mida kasvava koolina pidime ise enda jaoks valmis voolima, 22/23 õppeaastal oli üheks heaks näiteks loovtöödega alustamine, mis oli miski, millega me varem kokku ei olnud puutunud.

• Kogukonna ning meie-tunne oli ühine nii õpetajatega kui ka vanemate-õpilastega. Nii tundides, lastevanemate koosolekutel kui ka muudel ühisüritustel oli tunne, justkui tuleks veetma aega enda pere seltsi. Ühest küljest oli meil suur rõhk õppekäikudel ja koolivälistel tegevustel,  kuid teisalt rõhusime tegevustes ka mitteformaalsusele; näiteks olid meie kooliaasta ava- ja lõpu"aktused" vabas vormis ühise aja veetmise võimalused, mitte jäigad ametlikud üritused.

• Kolmandaks oli ka õpetajate ja kooli töötajate endi jaoks väga oluline õppimine ja enesetäiendamine. Kooli erapärastki lähtuvalt oli väga raske jääda loorberitele puhkama ning enda vanasse heasse tavapärasesse rutiini. Ainuüksi õppetegevused ja kooli õppekava tagas selle, et õpetajad pidid ise loominguliselt oma tööle lähenema ning raske oli jääda üksnes õpik-töövihiku seltsis koos õpilastega olema. See kõik nõudis aga pidevat valmisolekut juurde õppida, end täiendada ja teiste tunde vaadelda. 

Töötasin kuus aastat Kadrioru Saksa Gümnaasiumis, mis olid muuhulgas ka need aastad, millest alates on koolil kaks õppehoonet - Sikupilli (ehk Mäe maja) ja Gonsiori (ehk Oru maja) tänavate majad. Kuna meil oli kaks maja, siis see mõjutas kahtlemata ka seda, kuidas meie töö oli korraldatud nii õpilastega, kodudega kui ka omavahel. Samuti oli tegu suure kooliga (ligi 100 õpetajat ning üle 1200 õpilase), mis lõi kohati ehk teatud piiranguid, kuid andis ka palju võimalusi. Järgnevalt toon välja mõned oma mõtted selle kohta, milline oli meie kooli kui organisatsiooni keskkond ning ehk ka seda, miks see just nii on. Keskendun siin Mäe maja ehk I-II kooliastme majale, kuna just seal olin ma oma 6 aastat tööd teinud.

• Kuna meie suure kooli nooremate majas õppisid õpilased kuni 6.klassini, siis see tähendas, et meil jagunes õpetajaskond laias laastuks kaheks. Vähesed õpetajad töötasid mõlemas majas ning enamasti möödusid meie päevad ühes majas. See tähendas seda, et majasisestelt oli meil kujunenud ka ehk kaks erinevat töökultuuri, mida mõjutas kahtlemata ka see, mis vanuseastme õpilasi me õpetasime. 

• Üldiselt võiks öelda, et meie maja käis väga koostöö vaimus. Ehk on see seetõttu, et olime oma maja algusest peale ise tasapisi üles ehitanud (nt erinevate projektide kaudu), oma süsteeme loonud, omavahelisi kokkuleppeid teinud ning palju muud. Kui miski küsimusi tekitas (õppimist toetav tagasiside, arenguvestlused, õuevahetunnid, reeglid jpm), oleme pidanud need õpetajatena omakeskis ära lahendama. See on aidanud kaasa sellele, et toimetasime ja funktsioneerisime ühes rütmis.