Portfoolio antud alaosa kirjeldab vanemõpetaja kutse kohustusliku kompetentsi B.2.3. (õpetamine) alaosa B.2.3.6.
Olen iga-aastaselt hinnanud nii numbriliselt kui ka tagaside vormis ning olen tulihingeline õppimist toetava tagasiside pooldaja. Pean tunnistama, et esimesel õpetaja-aastal oli sellega väga keeruline harjuda ning tegin kahtlemata oma töös palju vigu. Esmalt igatsesin taga numbrilisi hindeid ning lootsin, et need on naasemas, kuid nüüdseks olen täiesti õppimist toetava tagasiside usku, seda eriti tuge vajavate õppurite puhul.
Kujundava hindamise puhul algab suur osa antud poolaasta õpieesmärkidest. Kooliaasta alguses jagan eeldatavaid õpitulemusi nii perede kui ka õpilastega, nii Stuudiumis kui ka tunnis. Töös õpilastega tähendab see seda, et uue teema alustamisel edastan neile õpieesmärgid, millega järgneva teatud aja jooksul hakkame tööd tegema. Seejärel kaardistame klassisiseselt ära teema-alased eelteadmised. Seejärel toimub teema omandamine, mille jooksul kontrollime õpilastega jooksvalt teema omandamist. Lõpus tuleb kokkuvõttev hindamine (lõpp-produkt, kontrolltöö, tunnikontroll, rühmatöö, paaristöö jms). Kui ta soovib seda parandada, siis on seda alati võimalik teha. Kui aga mitte, siis annab õpilane tagasisidet sellele, kas ja mil määral ta enda hinnangul antud teema omandas (tagasiside vms).
Järgnevalt analüüsin järgnevalt oma õppimist toetava tagasiside plusse ja puudujääke, kasutades M.Jürimäe, A.Kärneri ning L.Tiisvelti teost "Kujundav hindamine kui õppimist toetav hindamine" (alapeatükk 4.1. Õppimist toetava hindamise olemus ja teoreetilised alused).
Kuigi proovin pürgida sinna suunas, et hindamine ja tagasisidestamine toimuks pidevalt (nii õppeprotsessi eel, selle ajal kui ka lõpus), siis võib see mõnikord nõuda minult suurt pingutust. Kuigi õppeprotsessi jooksul reflekteerime õpilastega oma tegevust pidevalt, on mul mõnikord vaja panna endale meeldetuletusi, et õpilased ka kirjalikku tagasisidet enam saaksid.
Tagasisidestamise sagedus käib sageli käsikäes sellega, millal hinnata. See muidugi oleneb suuresti õpetatavast ainest, selle sagedusest (kui tund on nädalas korra, siis on vähemalt kord nädalas tagasisidestamine ehk raskem, kuid kui tund on viiel korral nädalas, siis on see küllaltki tehtav). Hetkel olen endale võtnud eesmärgiks, et tagasisidestada jooksvalt vähemalt iga 3-4 tunni tagant.
Tunnen, et hetkel mängin tagasisidestamises suurt rolli enamjaolt mina ise. Antud valdkond on jälle asi, mille puhul ma tunnen, et ma saaksin paremini, kuna alati ei pruugi ma kasutada ära õpilaste kui tagasisidestajate täit potentsiaali. Kahtlemata on õpilase puhul enda ja teiste tagasisidestamine asi, mida on vaja õppida, kuid seda saan minagi omalt poolt juhendada, kas siis klassijuhataja või aineõpetajana.
Erinevate hindamisviiside osas hindan oma oskuseid ja teadmisi heaks. Kuigi ma kasutan oma töös ka kontrolltöid, proovin ma oma hindamismeetodeid ka mitmekesistada. Seda just seetõttu, et minu jaoks on olulised ka üldpädevuste ja digioskuste tagasisidestamine. Neid aga on tavalise kirjaliku kontrolltööga veidi raskem tagasisidestada. Kasutan hindamiseks erinevaid töid, projekte, esitlusi, näidendeid, plakateid jpm. Samuti proovin oma ainetes hoida teatud mitmekesisuse taset ka seetõttu, et et tunnid oleksid huvitavamad ning köitvamad nii õpilastele kui ka mulle endale.
Antud valdkonnas tunnen end küllaltki hästi. Hindamise aluseks võtan erinevaid faktoreid. Ühest küljest mängib rolli nii riiklik kui ka koolisisene õppekava ning selle najal loodud õpieesmärgid. Teisalt on oluline võrrelda õpitut ja eesmärgistada tööd ka õpilase enda arengust lähtuvalt. Antud teema on eriti oluline hariduslike erivajadustega õppurite puhul, kellel võibki kohati olla keeruline omandada erinevaid teemasid ja osaoskuseid. Sellistel puhkudel on äärmiselt tähtis märgata õpilase enda arengut ja progressi. Lisaks on tähtis ka õpilase mitmekülgne arendamine - nii üldpädevused, ainealased teadmised ning õpilase digitaalse kirjaoskuse tase.
Antud alapunkt on tihedasti seotud eelmise punktiga, kuna tunnen, et tagasisidestan suuresti just seda, kuidas samm-sammult liigume oma eesmärkide poole. Hetkel on suur osa sellisel järk-järgulisel liikumisel just suulisel tagasisidel ning õpilase eneseanalüüsil. Nooremate (või teatud juhtudel ka hariduslike erivajadustega) õppurite puhul nõuab see suuremat õpetajapoolset juhendamist. Samuti siinpuhul tuleks jälle ära märkida see, et eesmärgi poole liikumine peaks olema taaskordselt mitmekesine - kas räägime üldpädevustest, ainealastest teadmistest, käitumise või hoolsusega seotud eesmärkidest või hoopis arvutikasutamise oskusest.