Laiemas kontekstis nõustamine on jällegi üks osa, millega puutume pidevalt kokku, kuid siingi enam tunnen, et alati ei teadvusta me kõiki selliseid olukordi endale nõustamisolukordadena. Toon järgnevalt näiteid sellest, millised on nõustamisolukorrad olnud ning mis teemadele laias laastus keskendunud oleme. 

Õpetajate nõustamised on olnud nii õpilaskesksed kui ka üldised. Oleme sageli arutlenud ühe konkreetse õpilase õpioskuste või -teadmiste üle. Sageli oleme vahetanud ka erinevaid võtteid, mida oleme kasutanud või saaks kasutada. Üldiste nõustamisolukordade  puhul oleme ühiselt leidnud viise, kuidas näiteks toetada lugemis- ja kirjutamisraskustega õpilasi. Samuti on kolleegide nõustamisse kaasatud sageli terve tugimeeskond (näiteks nii sotsiaalpedagoog kui ka eripedagoog; arutlemas juhtumikeskselt). 

Juhtkonna puhul on nõustamine ja koostöö pigem “laia pildi” küsimustes olnud. See on puudutanud nii kaasava hariduse põhimõtteid, tugiteenuste pakkumise korda ja teenuseid kui ka arusaamu eri osapoolte tööst. Lähtuvalt sellest, mida igapäevases töös märkan ja näen, olen saanud omalt poolt pakkuda enda nägemust näiteks ka tugimeeskonna tööle. 

Koolisisese tugimeeskonna puhul on nõustamised küll kahtlemata õpilas- ja juhtumikesksed, kuid palju olen kokku puutunud ka individuaalse ja personaalse nõustamisega. See tähendab, et arutleme ühiselt selle üle, kuidas on parem iseennast säästa, millised enesetäiendamis ja -koolitusvõimalused oleks meile või mulle sobivamad ning kuidas paremini küllaltki pingelises keskkonnas toime tulla. 

Koolivälised nõustamiskeskuste puhul on nõustamine pigem olnud ka vastassuunal; s.t. nemad on need, kes on aidanud toime tulla erinevate olukordadega ning aidanud leida viise, kuidas õpilast paremini toetada. 

Magistriõpingute ajal toimus mu praktika Kadrioru Saksa Gümnaasiumis, mille raames korraldasime tervele õpetajaskonnale kaks koolitust - üks dokumentide koostamise osas (IÕK, IAJK) ning teine laiemas laastus õpilase mõistmine ja toetamine ning koostöö tugimeeskonnaga. Pärast seda korraldasime vajaduspõhiseid ning personaalseid koolitusi ja teemapäevi. Enamasti olid need seotud olnud dokumentidega, kuna paljuski vajavad õpetajad abi just erinevate dokumentide sõnastamisega. Samuti on olnud abi erinevatest nippidest, kuidas koondada tähelepanu jpm. 

Samuti on siiani koostöö tugimeeskonna ja juhtkonnaga olnud väga hea. Siiani on olnud meil õnn ja võimalus avada väikerühmi, anda neile võimalikult personaliseeritud õpet. Samuti võetakse arvesse kõiki mõtteid muuhulgas uute rühmade avamiseks või vajadusel abiõpetajate ümber liigutamisel. Kuigi see tundub täiesti iseenesestmõistetavana, ei ole alati kõigil koolidel võimalusi, resursse või soove selliseid ettepanekuid tuge vajavate õpilaste osas vastu võtta.

Lõpetuseks, peab mainima ka seda, kuivõrd oluline on õpetajate omavaheline koostöö just tuge vajava õppuri toetamiseks. Ei möödu päevagi koolis, kus ma ei räägiks mõne teise õpetajaga, kes õpetab samu eriklasse või HEV-õppureid, mis mina. See annab jällegi terviklikuma pildi õppurist ja ta teadmistest, mis omakorda aitab kogu õppeprotsessi ennast paremini planeerida ja läbi viia ning, mis ehk veelgi olulisem, on toeks nii õpetajale kui ka mulle.

Juhendamise osas saan välja tuua nii ametlikke mentor-mentee suhteid kui ka mitteformaalseid nõustamisi. Olen olnud Kadrioru Saksa Gümnaasiumis kahel aastal mentor, ühel aastal ajaloo ja eriklassi fookusega, teisel aastal individuaalrühma fookusega. Ühel juhul juhendasin algajat õpetajat, kuid inimest, kellel oli väga suur erialane ajaloo-alane teadmine. Teisel juhul juhendasin õpetajat, kellel on väga pikk taust õpetamisel, kuid kellel puudus suurem kogemus väikerühma õpilaste juhendamisega. Olen olnud Loova Tuleviku Koolis mentoriks tugimeeskonnale (psühholoog, sotsiaalpedagoog ja eripedagoog), samuti olen mentoriks ühele õpetajale. Hetkel olen Avatud Koolis tugimeeskonna, eriklassi õpetajate ning abiõpetajate vahetu juht ja põhiline toetaja.

Mitteametlikest juhendamistest saan tuua välja selle, et kuna olen olnud erinevates koolides inimene, kes teab kooli süsteemi küllaltki põhjalikult, siis sageli suunatakse minu juurde paljude küsimustega ning tihti on need just seotud HEV-õpilaste õppega. Kuigi meie õpetajatel on määratud mentorid, on ka palju, mis kuulub minu vastutusvaldkonda ning milles orienteerun ma hästi. Ka praegu märkan oma igapäevases töös, et juhendame üksteist pidevalt ja alati, hoolimata mentor-mentee suhetest ning ka mina ise õpin nendelt vestlustelt palju. 

Küll aga toon välja mentor-mentee suhtel lisaosana välja just regulaarsuse ja süsteemsuse, mida pooljuhuslikel vestlustel reeglina ei ole. Olenevalt mentorsuhtest, lepime kokku teatud regulaarsuse kohtumistel; vajadusel vaatleme üksteise tunde; tagasisidestame-arutame-mõtiskleme ühiselt. Oluliseks on mentorsuhte eesmärgistamine ja kokkuvõtete tegemine. 

Tehtud ettepanekuid võib esineda nii jooksvalt (igapäevases vestluses) kui ka ümarlaudadel, hindamistel, vaatlustel, arenguvestlustel jpm. Samuti tekib palju mõtteid juurde ka erinevatel mentorvestlustel (olles kas mentori või mentee rollis) või ka kovisioonides. Tunnen, et siinpuhul on äärmiselt oluline kahekõne, misjärel jõutakse järelduseni, mis antud õpilase puhul kõige paremini töötaks. Tunnen, et üksnes ühesuunaline soovitus (näiteks õpetajale või vanemale) võib teatud juhtudel tekitada pigem pingeid, mis omakorda mõjutavad õpilast negatiivselt. Seega rõhun soovituste tegemisel ühiselt lahenduste leidmisele, kuna siis on õpetajal või vanemal suurem tõenäosus neid rakendama hakata. 

Lisan siia õppeväliseid lisategevusi, mida olen kas õpetajatele või vanematele soovitanud, mis toetavad õpilase üldist arengut, kuid ei keskendu üksnes teatud aineõppele:

• Täiendav kooliväline lugemine ning töö tekstiga (valjusti; lõikude kaupa; ühe lause loeb vanem, teise lause loeb õpilane; kuuldud teksti enda sõnadega ümber jutustamine; lõikude alla joonimine; eri värvi tekstide kasutamine jms)

• Rutiini kinnistamine (kindel ning vajadusel visualiseeritud päevakava; päeva tegevuste kirjeldamine õpilastele, näiteks kaela riputatavate päevakavakaartide näol; suunamine ülesannete alustamisel ning ümberlülitusel).

• Üldiselt mänguliste tegevuste lisamine tegevustesse (pusled, liikumismängud, mõtteharjutused)

• Erinevate sensoorsete tegevuste lisamine tegevusse (vee, liiva või mudimismasside kasutamine; muusika kasutamine)

• Käeline tegevus (joonistamine, meisterdamine, lõikamine jms peenmotoorikat arendavad tegevused)

• Meditatsioonivormide kasutamine (näiteks vaikuseminutite näol). 

• Lauamängude mängimine (sotsiaalsete oskuste arendamine nii koolis kui ka klassis; positiivselt ühise aja veetmine; eduelamuse tekitamine).

• Sportlikud tegevused, liikumine vabas looduses (võimaldab puhkepause; ühiselt hea aja veetmine, füüsilise kui ka psüühilise poole arendamine).