Portfoolio antud alaosa kirjeldab vanemõpetaja kutse kohustusliku kompetentsi B.2.5. (koostöö ja juhendamine) alaosa B.2.5.3. Lisaks kirjeldab järgnev alaosa vanemõpetaja kutset läbiva kompetentsi alaosa B.2.12.5. ja B.2.12.6.
Peale õpilaste on meie kõige sagedamaks ning tihedamaks koostööpartneriteks just meie kolleegid. Olgu selleks koos tundide planeerimine, õppetöö osas nõu küsimine, ürituste korraldamine või ka kõik jooksvad küsimused, mis meil kooliaja jooksul võivad tekkida - nemad on need, kes meid selles jooksvalt aitavad.
Kuna nii palju koolielust möödub kolleegide tähe all, siis on kohati keerukas näha neid kui partnereid, kuna kolleegid on niivõrd loomulik osa õpetajatööst, et nad ongi pigem õpetamise ja õppimise üks integraalne osa kui üksnes partner. Koostöö kolleegidega võib samuti jaotada mitmeks erinevaks osaks. Klassijuhatajate koostöö on sageli erinev kui aineõpetajate oma, eri vanuseastmete õpetajatel võivad koostöö tegemisel olla fookuses erinevad asjad. Küll aga võib ühise märksõnana mainida ära, et terve kooli kollektiiv peaks siiski töötama ühise eesmärgi nimel ning kooli töötajatel peaks olema sarnane nägemus koolist kui tervikust ning eriti nende endi koolist.
Toon välja mõned vahvamad seigad, pildid ning näited selle kohta, millises vormis võib kolleegidevaheline koostöö lisaks välja näha ning seda erinevates vormides. Lõppu lisan ka väljavõtted ja mõtted erinevatest tunnivaatlustest; seda nii juhtudel, kus ma olin vaatleja ning ka vaadeldava rollis.
Üheks suureks koostööpunktiks on muidugi ühine planeerimine, sh töökavad ja aastaplaanid.
Erinevate koolituste planeerimine ja läbi viimine tuleb alati vajadusest ning see toimub kõik õpetajate ühistöös.
Avatud Koolis on imevahvaks koostöökohaks meie lend, kus saab palju sisulisi küsimusi ja teemasid arutada.
Õpetajate koostöö peab olema alati ka kõigiks ootamatusteks valmis. Pildil meie erandlikud 1. klasside vastuvõtud, mis toimusid nii veebis kui ka kohapeal.
Vahva on õpetajate tuppa astudes näha erinevaid üllatusi, mis on just õpetajatele mõeldud ning millega on meie enda õpetajad ise lagedale tulnud.
Enamus üritusi toimub meil suure enamuse õpetajaskonna koostöös.
Kolleegid on partneriteks ka erinevate koolituste puhul - kas siis käime seal koos või siis jagame oma parimaid mõtteid ja praktikaid teistega.
Sageli võtavad õpetajad ka ise koostöiselt midagi vahvat ette. Näiteks võtsime ette, et ühel aktusel esineb ka õpetajate koor, Avatud Koolis esinevad õpetajad igal 1. septembril.
Kui veame Avatud Koolis ülekoolilisi suuri fookuseid, siis neid on alati vaja enne läbi mõtestada. Pildil ühe koolituskava mustandi mustand.
"Hea kool kui väärtuspõhine kool" eneseanalüüsi jaoks mõtestasime minu eestvedamisel kogu kollektiiviga taaskordselt läbi enda väärtused.
KiVa kogemusgrupid on mõnusaks kohaks, kus koostöiselt uuesti KiVa kogemust läbi mõtestada ja analüüsida. Pildil minu veatud kogemusgrupp, kus lõpus tegime ühist "väärtuste-võrku".
Seoses Tallinna Avatud Kooli loomisega oleme ühiselt mõtestamas ka ainekavasid, antud juhul sotsiaalainete valdkonda.
Võib ka ette tulla, et õpetajaskonnaga peame lahendama probleeme, mille peale kunagi varem isegi tulnud ei ole. Näiteks ühel juhul sattus meie õpetajate tuppa nahkhiir, kellega seejärel pidime midagi ette võtma.
Mõnikord võivad õpetajad võtta ette ka ühe pika jalutuskäigu tormise ja tuulise mere ääres, kuid ka sellistel juhtudel võib tulla ägedate mõtete peale.
Koolielu üheks osaks on üksteisele ka erinevate tänumeenete tegemine ning ka selle organiseerimine, planeerimine ja välja mõtlemine näitab seda, kui hästi me kolleegidena üksteist tunneme.
Ning lõpetuseks, eriti äge on õpetajatega koos käia erinevatel väljasõitudel ja ekskursioonidel, kus ühildub nii uute teadmiste saamine kui ka koos hea aja veetmine.
Leian, et tunnivaatlused on üks lihtsaim viis koguda juurde huvitavaid mõtteid tundideks, täiendada end nii ainealaselt kui ka metoodiliselt ning analüüsimaks enda ja kolleegide parimaid praktikaid. Olen kolleegide tunde vaadelnud ning enda jaoks põnevat ja huvitavat leidnud ning Avatud Koolis on ka üheks nn nõudeks see, et külastan oma meeskonnaliikmete tunde vähemalt kahel korral aastal, kui mitte enam. Võin julgelt öelda, et siiani ei ole ükski vaadeldud tund veel minu jaoks kasutu olnud. Järgnevad mõned märkmed selle kohta, kui olen ise tunde vaadelnud. Samuti on leitav tagasiside õpetajate poolt, kes on minu tunde vaatlemas käinud.
Siin on link tunnivaatlusvormile, mida sageli vaatluste ajal kasutanud olen.
[nimi eemaldatud] leidis huvitavaid viise, kuidas 1.klassi õpilasi saada tunni ajal liikuma, teha harjutusi, kus on koos nii teksti mõistmine, arvutamine kui ka liikumine.
1.klassi õpilaste puhul käis ringi väike käpiknukk, kes vaatas, kuidas lastel töö läheb ning andis tublimatele templeid.
[nimi eemaldatud] leidis häid viise, kuidas saada õpilaste tähelepanu (näpu vaatamine, kümneni lugemine jne).
[nimi eemaldatud] alustas ja lõpetas tundi veidi kaootiliselt, mistõttu sellele peaks ise tundides veidi enam rõhku pöörama (eriti lõpetamine!). Seda eriti klassi puhul, kellel on enda käitumise juhtimine keeruline.
Ülesande jagamisel ja selgitamisel peab garanteerima, et klass oleks vaikne ning siis ei oleks segadust, pärast kõigile üksipulgi selgitamine ei ole kõige parem variant.
Väga vahva on vaadata seda, kuidas 1.klassi õpilastel varakult kokku pandud reeglid töötavad väga hästi ja efektiivselt ning 1.klasside õpilaste osas on väga hästi näha seda, milliste klassidega on reeglite ja kokkulepete osas tehtud ära suur töö.
Tundide lõpud kipuvad sageli ära vajuma - algus on tihtipeale hea, kuid lõpp vajab rohkem tähelepanu.
Koroonakriisist tingituna oli juhtumeid, kus õpetaja oli kodus ning õpilased olid koolis. Seega pidin sageli olema ühe või teise klassi juures ning sellegi kaudu nägin seda, kuidas õpetajad oma igapäevatööd teevad, ka distantsilt. Lisaks, nüüdseks olen sattunud vaatlema ja nägema ka erinevate õpetajate veebitunde. Seega tunnen, et on vajalik ka need märkamised kuidagi "lauale tuua".
Märgata oli juba videokõnede kaudu, millised on need tunnid, kus enamasti õpetaja räägib. Ühel juhul sattusin kuulama tundi, kus õpilased ise ütlesid alla kümne lause ning ülejäänud tund oli täidetud õpetaja jutuga.
Kui õpilased on koolis ja õpetaja kodus, siis on hästi keeruline hoida tundi interaktiivse ning huvitavana. Võiks olla aga pigem tegevust õpilastele ise tegemiseks. Samuti võiks hästi kasutada erinevaid veebirakendusi (näiteks Quizizz, Kahoot, Google Classroom).
Ka sellise veebitunni puhul on oluline alguses väike argijutt õpilastega, see on eriti oluline I kooliastme ning just 1.klassi õpilaste puhul.
Vahva on vaadata, kuidas on lahendatud see probleem, et mikrofon on üksnes õpetaja laua juures - käiaksegi ükshaaval laua juures vastamas.
Kui varasemalt on klassis reeglid paigas, siis õnnestub veebitund väga hästi.
Eriklassi õpilastega püsin väga rahulikuna ning probleemide lahendamisel ei saa antud õpilaste peale häält tõsta ning rääkima peakski nendega väga rahulikult.
Suhtlen õpilastega väga vabalt, on näha, et õpilased saavad minuga hästi läbi.
Positiivne on see, et jõuan tunni ajal kõigi õpilasteni ning küsin kõiki õpilasi, mitte üksnes kindlaid ning neid, kes kõige enam kätt tõstavad.
Väikestega oskan hästi neid keskenduma saada, tähelepanu ülesannetele pöörata ning neid vajadusel rahustada
Õpilased olid väga rahulikud ja tegid kenasti tööd kaasa. Üks õpilane vahepeal kaasa töötada ei soovinud, kuid siiski sai tunni lõpuks kõik tehtud.
Ühel õppeaastal olime sunnitud 1. klasside sisseastumisi osaliselt veebis tegema ning mina olin läbiviija ning selle planeerija. Selle puhul suutsin hästi toimetada eelkooliealistega, juhised olid selged ning erinevaid harjutusi viisin läbi viisil, mis aitasid õpilasel ülesannet mõista (selge hääldus, kaamerasse vaatamine, kordamine, üle küsimine jms).
Üldiselt näen õpikogukonda koolis kui gruppi õpetajaid, kes tegutsevad koos ühise eesmärgi nimel ning teevad tihedat koostööd. Kõige traditsioonilisemas võtmes on need näiteks ainetoimkonnad, kuid üha enam on kerkinud üles diskussioon selle üle, kas õpikogukonda võiksid (või ehk lausa peaksid?) kogunema kokku just erineva kogemuse, staaži ning ainega õpetajad. Näen mõlemas väärtust, kuid ühtin sellega, et õpikogukonnad võivad koosneda ka erineva taustaga õpetajatest, sest seegi rikastab meie mõistmist õpetamisest ja õppimisest.
Olen viimastel aastatel toimetanud tihedasti just sellega, kuidas õpetajate koostööd võimalikult vahvaks ning ka muidugi vajalikuks teha. Tunnen, et õpikogukonnad võiksid funktsioneerida pigem orgaaniliselt (s.t. ei usu, et 10 suvalise õpetaja ühte õpikogukonda panemine ilmtingimata kohe tööle hakkab), kuid teisalt saan aru ka sellest, et varasemast mudelist välja haakumine võtab samuti aega, mõistmist ja suunamist. Juhtisin kolm aastat algõpetuse ainetoimkonda, mille jooksul algatasin mitmel korral diskussioone selle üle, kas ja millised peaksid ainetoimkondade tööd olema, seda eriti juhul, kus koolil on kaks õppehoonet õpetajatega, kes enamasti kokku ei puutu.
Järgnevalt toon välja omapoolsed mõtted selles osas, mille jaoks võiks õpikogukonnad vajalikud olla ning toon ka näiteid minu tegevuse kohta.
Olgu selleks tundide, õpitegevuse või ka õpieesmärkide ühine planeerimine, läbi viimine või hindamine, see toimub kõik õpikogukonna tasandil. Sagedasti on siin mõistlik grupeeruda aine või vanuseastme kaupa, kuid kahtlemata on oluliseks ka ainetevahelised seosed ning ka pikk perspektiiv ning klassist-klassi ülemineku sujuvus. Näiteks toimub meil aine õpieesmärkide paika panemine ainete kaupa, kus hoitakse silma peal ka kõigi kooliastmete vahelisele üleminekule.
Parimate praktikate jagamine sõltub minu jaoks ehk kõige rohkem teemast - ilmselgelt oskavad ainealaseid mõtteid jagada kõige paremini aineõpetajad omakeskis, kuid näiteks erinevate õppevahendite kasutamine ning klassi omavaheliste suhete loomise teemal võivad kaasa rääkida kõik õpetajad. Näiteks saab parimaid praktikaid jagdaa ainetoimkonnasiseselt klassiõpetajatega (materjalid, raamatud, õppevahendid, ...) ning klassijuhatajatega (klassijuhatajatunnid, omavaheliste suhete loomine ja parandamine, ...).
Kuna töötame igapäevaselt õpilastega, siis nad küll aitavad ürituste korraldamisega, kuid üht-teist peavad ära tegema ka õpetajad ise. Enamus ülemajalisi üritusi toimub õpetajate-õpilaste koostöös, olgu selleks jõuluüritused, ülelinnalise filmifestivali korraldamine, isade-ja emadepäeva tegevuste planeerimine või ka sõbrapäeva tähistamine. Selline koostöö nõuab aga koos mõtlemist-planeerimist ning ka ürituse läbi viimist.
Sageli vajub see igapäevatöös küll pigem varju, kuid tegelikkuses teeme kahtlemata igapäevaselt tööd ka arendustegevusega. Üheskoos mõtleme-planeerime üritusi, tegevusi ning koolitusmõtteid tulevikuks, suhtleme omakeskis haridusteemadel ning mõtleme kaasa ka arengukavade, tööplaanide ning kooli üldeesmärkide osas.
Endal on keeruline märgata seda, mida me hästi teeme või mis parendamist vajaks ning see on ideaalne võimalus kasutada selleks ära oma kolleege ning õpikogukondi. Selleks, et üksteisele pidevalt ning konstruktiivset tagasisidet anda, peab valitsema üldiselt ka progressile meelestatud töökultuur. Kindlasti võiksime edaspidigi kasutada õpikogukonda suuremal määral ära, et üksteise tunde-tegevusi vaadelda ning tagasisidestada.
Lõpetuseks, eks õpikogukonna üheks eesmärgiks on ka õpetajate omavaheline lähendamine ning suhete parendamine. Selleks, et koostöö saaks toimuda, tuleb kasuks õpetajatevaheline lähedus ja üksteise mõistmine. Õpikogukonna töö ei pruugi seega alati olla üksnes koosolek või teemapäev, oleme korraldanud toimkondadega ka erinevaid ettevõtmisi, mille eesmärgiks ongi koos midagi vahvat teha (matkad ning muuseumide külastused).