Oma eluea jooksul ei ole mõelnud, et õpiksin ühtegi teist ametit, kui õpetaja. Muidugi on see kohati ka "pereviga", kuna kasvasin üles peres, kus mitu liiget olid õpetajad ning juba 1.klassis käies tundsin end õpetajate toas üsna vabalt. 

Aastal 2011 lahkusin ma gümnaasiumiealisena vahetusaastale Saksamaale, peale mida sai minust aktiivne vabatahtlik noortevaldkonnas ning -organisatsioonis (MTÜ YFU Eesti), kus ma olen siiani vabatahtlik. Vabatahtlikukarjääri jooksul olen teinud aastate jooksul teinud tööd nii vabatahtlike koolitamisega kohalikul ning rahvusvahelisel tasandil kui ka erinevate hariduslike programmide ja ürituste koostamise, planeerimise ja läbi viimisega. Viimastel aastatel olen olnud YFU Eesti juhatuses tegelemas organisatsiooni haridusliku arengu suunamise ja kujundamisega ning laiemahaardeliste projektide ning ettevõtmistega. Just YFU Eestis sain esimesed kogemused rahvahulga ees seismise, juhendamise, õpetamise ning teistega koostöös koolituste-töötubade paika panemise osas. Mitte üksnes ei saanud ma enne kooli minemist lihvida oma erinevaid oskuseid, vaid sain ka kinnitust sellele, et see on tõesti miski, millega ma sooviks edaspidi tegeleda. 

Küll aga on pidevalt muutumises olnud see, mis õpetajaks ma saada tahtsin. Olen täie tõsidusega kaalunud kunsti-, matemaatika-, eesti keele-, bioloogia-, inglise keele-, füüsika- ja ajalooõpetaja ameteid. Seega on üllatav, et ei valinud varakult klassiõpetaja eriala, kuna noores eas ei kujutanud ealeski ette, et töötan väikeste lastega. Samuti on minu jaoks olnud alati tähtsaks eripedagoogika ning sotsiaalne võrdsus ühiskonnas ning kuigi bakalaureusetasemel sinnagi õppima ei jõudnud, jõudsin edaspidi selleni välja. 

Aastal 2013 astusin Tallinna Ülikooli, õppima humanitaarpedagoogikat, ajaloo ja inimeseõpetuse kõrvalerialadega. Lõpetades selle aastal 2016, asusin ma endalegi üllatavalt tööle 3.klassis klassiõpetajana ning mis tollal oli minu jaoks veelgi suurem üllatus, avastasin, et I ja II kooliastmes õpetamine on erakordselt tore.

Olles lõpetanud oma esimese õpetaja-aasta, otsustasin astuda magistrisse, õppides eripedagoog-nõustajaks, kuna täheldasin esmakordselt seda, kui palju abi vajavaid õpilasi meie haridussüsteemis tegelikult on. Eripedagoog-nõustaja magistrikraadi sain aastal 2019. Sellele on järgnenud pikk ja mitmekesine karjäär, kus olen täitnud nii õpetaja, haridustehnoloogi, eripedagoogi, õppejuhi kui ka HEVKO rolle. Minu kui haridustöötaja tee on seega küllaltki kirju kompott, kuid usun, et koolis töötan veel pikalt ning kaua, seda ükskõik, mis rollis.

Lühidaks sissejuhatuseks sellele, millise õpetajana ma enda teekonda aastal 2016 õpetajana alustasin, jagan oma esimesest õpetaja-aastast paari "esimest" pilti