Paaritamine, poegimine

Intensiivne innaaeg võib eri lammastel olla eri ajal. Paljudel lammastel on intensiivne innaaeg sügisel ja teine suve algul. Maalambad võivad paarituda aasta ringi. Paljudes taludes soovitakse poegimist reguleerida ja seetõttu ajastatakse paaritumist. Traditsiooniliselt oli otstarbekas hoida jäärasid talvel sisetingimustes uttedest eraldi. Loode-Venemaal hoitakse jäärad talvel uttedest eraldi ja lastakse kevadel koos uttedega välja. Nii sünnivad seal maalambatalled sügisel. See on kahes mõttes kasulik: kuna maalambad kasvavad aeglasemalt, siis on nad sügisel (10–12 kuu vanuselt) tapmiseks piisavalt suured ning kevadel saavad 6–8 kuu vanused talled karjamaal paremini hakkama kui vastsündinud talled.

Villatootmine oli traditsiooniliselt lambapidamise kõige olulisem põhjus. Uttesid hoiti elus nii kaua kui võimalik. Kui lihatootmine muutus villast tähtsamaks, kahanes ka lammaste eluiga. Uttesid hoiti nii kaua, kuni nad villa andsid ja poegisid (sageli kuni 14–17 aasta vanuseni). Vana utt on tavaliselt karja jaoks väga väärtuslik. Tal on kogemusi karjamaal toitumisega vastavalt ilmale ja aastaajale ning ta on hea ema. Ta võib vajaduse korral isegi oma lapselaste eest hoolitseda, lastes neil piima imeda.

Tiinele utele tuleb tiinuse ajal tagada ohutus ja utt tuleb hoida rahulikuna. Igasugused muutused ja võõrad laudas võivad lõppeda õnnetusega, sest lambad püüavad põgeneda selle eest, mida nad kardavad. Väikeses karjas ei ole uttesid tavaliselt vaja enne poegimist karjast eraldada. Utt võib karjas kenasti poegida, kuid tal peab olema piisavalt ruumi. Utt vajab poegimisel veidi privaatsust ja tavaliselt läheb ta poegimiseks teistest eemale. Uted eelistavad poegida seina ääres või nurgas. Kui utt poegib ruumi keskel, siis ilmselt ei ole tal turvalisema poegimiskoha valimiseks hoones piisavalt ruumi (tõenäoliselt on ta ka hierarhias madalaimal astmel). Sageli valmistub maalambautt poegimiseks, tehes põhku madala pesa. Mõned uted näevad selleks rohkem vaeva, teised vähem. Tänapäevastel tõugudel võib see oskus täielikult puududa. Põlistõud võivad ka vastsündinud talled põhuga katta, kui laudas on külm. Kui teil on laudas liiga palju lambaid, võib tiinel utel tekkida poegimisel stress ja ta ei pruugi tallesid korralikult imetama hakata. Pärast poegimist lakub utt talle puhtaks, nii tekib ute ja talle vahel hea kontakt. Vastsündinud tall ja tema ema peavad õppima ka üksteise häält ära tundma. Vaadake, et utel ei oleks liiga palju villa, mille tõttu tall ei leia nisasid üles. Põlistõugudel on tänapäevaste tõugudega võrreldes kõhu all loomulikult lühem vill. Maalambauted poegivad tavaliselt iseseisvalt ja vajavad harva inimeste abi.

Rahvusvaheliste heaolunormide kohaselt ei tohi tallesid võõrutada enne, kui nad on viienädalased. Riiklikke võõrutamisega seotud norme pole kehtestatud.

Paljud maalambauted annavad talledele piima, kuni nad saavad kuuekuuseks või isegi kauem. Vanad naised ütlevad, et maalambatallesid ei tohikski enne kuuekuuseks saamist võõrutada. Samuti peavad talled oma emade kõrval kogu karjatamisperioodi vältel õppima karjamaal toitumist, et neist saaksid tublid karjamaalambad. Võib juhtuda, et utel ei ole piisavalt piima või ta ei taha oma talle imetada. Kui poegimisel tekkis komplikatsioone, võib utt otsustada talle mitte imetada (näiteks kui utt tunneb end liiga nõrgana). Teil loomaomanikuna tuleb otsustada, kuidas vastsündinud talle eest hoolitseda.

Talle pudelist toitmine on raske igapäevane ja -öine töö, mis kestab kolm-neli kuud. Seejuures õpib tall, et teie olete tema ema, mistõttu teie ja talle vahel tekib tihe side. Mõnikord on talle vanaema või tädi valmis talle eest hoolitsema või teda isegi imetama. Te võite proovida utte kinni hoida ja lasta tallel imeda. Mõni utt võib hakata talle imetama pärast seda, kui te olete teda veidi abistanud. Mõnikord on utel liiga vähe piima, teinekord aga võivad nisad olla piima liiga täis ja tall ei saa sealt midagi kätte. Tall jääb väga kiiresti nõrgaks ja jahtub. Alguses peaksite vastsündinud tallesid sagedamini kontrollima ja veenduma, et nad saavad piisavalt piima. Oluline on, et vastsündinud tall saaks emalt ternespiima 2–4 tunni jooksul. Ärge eraldage talle karjast isegi siis, kui ema ei toida teda. Hoidke teda ülejäänud karja juures. On palju erinevaid piimaasendajaid, mida te saate kasutada. Lambapiimale lähim on kitsepiim. Samuti võite osta spetsiaalset lambapiimaasenduspulbrit. See on kallis, kuid see-eest on seda lihtne kasutada.

1. piimaasendaja retsept

  • 1 l tavalist lehmapiima

  • 1 dl hapupiima

  • Segage ja laske toatemperatuuril ööpäeva seista.

2. piimaasendaja retsept

  • 1 l tavalist lehmapiima

  • 1 munakollane

  • veidi suhkrut või mett

  • veidi soola

  • 1 spl õli

  • 0,5 dl koort

  • 0,5 dl piimapulbrit

Segage kõik koostisained kokku ja hoidke segu külmkapis. Soojendage üks portsjon korraga. (Maaseutukeskusten liitto, 2000) Piimaasendajat tuleks talledele anda väikeste portsjonitena ja tihti. Siin on üks soovituslik toitmisgraafik:

Vastsündinud maalambatall kaalub tavaliselt 2,5–4 kg. Tänapäevast tõugu lamba talle piimakogused on järgmised: 5 kg tall joob umbes 1,3 kg piima päevas; 10 kg tall joob umbes 2,3 kg päevas ja 15 kg tall joob umbes 3 kg päevas. Maalambatalle jaoks arvutage väiksemad kogused.