Mõningaid haigusi

KÖHA, NÕRKUS. Kõigil lammastel on tavaliselt parasiidid, kuid neid ei tohiks olla liiga palju. Parasiite on palju eri liike. Kui usse on liiga palju, siis see võib avalduda köhimises, kaalukaotuses, kõhulahtisuses ja üldises nõrkuses.

Ussiravi soovitatakse lammastele teha kaks korda aastas. Kuna keemilisel ussirohul on negatiivne mõju paljudele putukatele teie rohumaal, tuleks seda anda vähemalt üks nädal enne lammaste karjamaale viimist. Osa ravimist väljub koos väljaheidetega. Järgmine kord tuleks ussirohtu anda sügisel, kui te lambad talveks sisse toote. Hea oleks kasutada eri tüüpi ussirohtusid, kuid praktikas ei ole see alati võimalik. Ärge hoidke lambaid madalatel karjamaadel, sest seal võivad nad saada hariliku maksakaani (Fasciola hepatica). Kui hoiate lambaid piisavalt suurel karjamaal või karjatate koos erinevaid koduloomi, võib teil vähem ravimit vaja minna. Selleks, et usside hulk liiga suureks ei läheks, võib kasutada mitut traditsioonilist meetodit. Haava- ja lepalehed, männikoor ja kuuseokkad võivad usside hulka kontrolli all hoida.

Lambad söövad palju taimi, mis on veidi mürgised, näiteks maikellukesi (Convallaria majalis), ja selgelt raviva toimega taimi, näiteks pajukoort, harilikku ussilakka (Paris quadrifolia), paakspuud ja tammetõrusid. Need taimed võivad usside hulka loomulikul moel vähendada. Looduses kasvavad taimed on usside hulga suurenemise vältimisel kasulikud, kuid kui lammas on juba haige, siis andke talle keemilist ussirohtu, sest see vähendab usside hulka kiiresti. Kogu karjale ei ole vaja ussirohtu korrapäraselt anda. Kui teil on väike traditsiooniline lambakari, keda te hoiate suurel poollooduslikul rohumaal, siis piisab vaid mõningate sümptomitega lammaste ravimisest. Üldiselt tuleks vältida niiskeid karjamaid, kus mitmesuguste parasiitide oht on suurem.

Lamba maksas võib elada harilik maksakaan (Fasciola hepatica), kelle arengutsüklis osaleb väike sootigu (Limnaea truncatula / Galba truncatula). Maksas võib olla ka väike ebamaksakaan (Dicrocoelium dendriticum), kes vajab paljunemiseks tigusid ja sipelgaid. Sooltes võivad olla koktsiidid (Cryptosporidium parvum, Eimeria spp) ja Giardia lambliad (Giardia duodenalis). Koktsiididega talledel on alguses kõht lahti, väljaheide on ebameeldiva lõhnaga ning hiljem muutub väljaheide veriseks. Sooltes elutsevad ka ümarussid (Strongyloides papillosus, Trichuris ovis) ja paelussid (Moniezia Expansa, vaheperemeesteks pinnaselestad). Paelusse võib palja silmaga näha väikeste valgete juppidena lambasõnnikus. Paelussi vaheperemeheks on üks põrnikas. Kopsudes võivad olla kopsuussid, kelle vaheperemeesteks on maismaateod (Dictyocaulus filaria, Protostrongylidae).

KÕHULAHTISUS. Kõhulahtisus on sageli seotud seedeprobleemidega. Lammastel võib kõhulahtisus tekkida ka siis, kui neil on liiga palju parasiite või kui nad joovad halva kvaliteediga vett. Mõnedel lammastel võib olla tundlikum seedimine ja nad võivad vihmasel suvel kergesti haigeks jääda. Kui lammas näib end hästi tundvat, kuid tal on kõht lahti, võite proovida anda talle tavalist küpsetuspärmi. Alustage 10 grammist (umbes 30 kg kaaluvale lambale), pange pärm leiva peale ja andke seda lambale kaks korda päevas. Edaspidi võib anda natuke rohkem. Seda võite teha ühe nädala jooksul. Lammastel võib tekkida kõhulahtisus ka siis, kui nad on söönud mürgiseid taimi või hallitanud heina. Võite proovida anda neile tavalist meditsiinilist sütt (sama, mida antakse inimestele, kuid suurema annuse) või tammekoore teed/tablette. Kutsuge alati loomaarst, kui lambal tekib palavik või kui ta on liiga nõrk, et püsti seista. Vett on lambale hõlbus anda plastpudelist. Tehke korgi sisse naelaga auk. Suruge pudel hammaste ja põse vahele ning pressige vett põske, mitte otse kurku.

NÕRGAD TALLED. Vastsündinud tall peab kindlasti saama ternespiima (toitmissagedus 2–4 h). Tall vajab esimesel ööpäeval 0,5–1 liitrit ternespiima (iga kahe tunni järel, kuus korda). Vajaliku energiata tekib tallel kiiresti alajahtumine. Hädaolukorras võite looma soojendamiseks mähkida ta teki sisse või viia ta mõneks ajaks tuppa. Tall ei tohiks liiga kaua emast eemal olla. Nõrgale tallele võite valmistada energiajoogi, segades ühe munakollase samasuure koguse koorega. Samuti on hea anda nõrgale tallele vitamiine ja seleeni (süstimise teel). Te võite lüpsta talle kaotanud utelt ternespiima ja hoida seda külmikus (pikemalt sügavkülmikus), et seda vajaduse korral hiljem kasutada. Ternespiima ei tohi mikrolaineahjus soojendada, kuna see hävitab antikehad. Ühele tallele piisab ühest dl toitmiskorras.

PAISED. Lammastel võivad tekkida paised. Tavaliselt paranevad need iseenesest. Ärge hakake neid eemaldama, sest nii võib väga tõenäoliselt tekkida põletik. Põletikulist paiset tuleks ravida antibiootikumidega.

VÄIKE NAHAHAAV, KAITSE PUTUKATE EEST. Kui lambal tekib suvel väiksem nahahaav, võivad putukad hakata haavast verd imema. Tõhusat abi saate tõrvast. Tõrv mõjub umbes poolteist nädalat, pärast seda ajavahemikku kandke vajaduse korral nahale uus kiht. Ärge pange tõrva suurtele haavadele. Kasutage tõrva, milles on võimalikult vähe keemilisi lisandeid. Kuumal suvepäeval võib haige looma katta lehtpuuokstega, et kaitsta teda putukate rünnakute eest.

SOOLESULGUS. Lambal võib tekkida soolesulgus (loom läheb täis) kui ta on söönud liiga palju ristikut, õunu või jahu. Siis tuleb looma kohe ravima hakata. Te võite anda talle tavalist toiduõli (täiskasvanud lambale 1 spl, tallele 1 tl) ja seejärel teda masseerida, et gaasid väljuksid. Kui see meetod toimib, peaks lammas hakkama röhitsema ja gaase väljutama. Seiske täiskasvanud lamba taha, näoga samas suunas nagu lammaski. Tehke lamba kummalgi küljel käega päripäeva ringe. Väikese talle võite masseerimiseks võtta sülle, seljaga teie kõhu vastu. Ärge vajutage liiga tugevasti ja ärge väikest talle korraga liiga pikalt masseerige. Täiskasvanud lambale võite anda veega segatud viina (pool klaasi viina ja pool klaasi vett) – see lõõgastab lammast kiiresti ja aitab võimaliku soolesulguse korral.

LONKAMINE. Lonkav lammas tuleks kohe kinni püüda ja teda kontrollida. Kõige tõenäolisemalt on tal sõrgade vahel kivike või puutükk. Ka võib lammas longata, kui te ei ole sõrgu korrapäraselt värkinud. Liiga pikk sõrg kooldub jala alla ja paneb lamba lonkama. Kui sõrg on vigastatud, peaksite hinda ma, kas saate ise vigastuse ravimisega hakkama või tuleb kutsuda loomaarst. Kui sõrgade vahel on valge hallitus või verine haav, kutsuge loomaarst, sest tegemist võib olla nakkusliku sõramädanikuga, mis võib teistele lammastele edasi kanduda. Sel juhul tuleb kogu karja ravida sõramädaniku vastu.

SÜGELEMINE, PUTUKAD. Lambad hakkavad end sügama, kui neil on villa sees okkaid või kui hein paneb naha sügelema. Kui väljas on rohkelt sääski, hakkavad lambad jalgadega trampima ja end sügama. Sääskede eest pääsemiseks võivad lambad jooksma hakata. Tõrva lõhn hoiab putukaid eemal. Lammastel, eriti peenvillalammastel, võivad olla ka villaparasiidid, mis sügelust tekitavad. Villaparasiite saab ära hoida lambaid vähemalt kaks korda aastas pügades. Villaparasiitide kõrvaldamiseks ja putukate eemalehoidmiseks võib kasutada mitmesuguseid kemikaale, millel on erinev toimeaine, näiteks deltametriin (FlyTix, Coopersect) ja tsüpermetriin (Ecofleece). Mõne ravimi puhul on tegemist õliga, mida pritsitakse looma seljale, teisi aga süstitakse ja need levivad vere kaudu. Mõned välisparasiidid imevad verd (lambaraudkärbes, Melophagus ovinus), samas kui teised söövad ainult surnud nahka ja villa. Küsige oma loomaarstilt nõu, mida verd imevate parasiitide puhul teha. Soojal ja niiskel suvel võivad lambaid rünnata lihakärbsed, eriti kui lambaid ei ole korrapäraselt pügatud, nad on määrdunud või neil on mõni haav. Lihakärbse vastsed söövad naha sisse augu ja hakkavad elava lamba lihast toituma. Lihakärbsed arenevad väga kiiresti. Kutsuge loomaarst, kui märkate oma lammastel lihakärbsevastseid. Tegutseda tuleb kiiresti, sest üldmürgistus kujuneb välja kiirelt ja te kaotate looma. Loomaarsti oodates hakake vastseid ära noppima. Haavad tuleks puhastada; suuremaid haavu tuleks ravida antibiootikumidega. Järgmised välisparasiidid võivad lambad sügelema ajada ja nende puhul on vaja ravi: puuk (Ixodidae), lambaväiv (Damalinia ovis / Bovicola ovis), lamba-raudkärbes (Melophagus ovinus), lamba-ninakiin (Oestrus ovis), kõõmalest (Chorioptes bovis), imilest (Psoroptes ovis), süüdiklest (Sarcoptes scabiei var ovis), lambatäi (Linognathus ovillus) ja lihakärbes (Calliphoridae).

VILLAVABAD ALAD. Lambal võivad tekkida käelabasuurused villavabad alad. Kui vill tuleb kaelalt maha, võib põhjuseks olla kaela vastu sõime hõõrumine. Mõnikord võib vill lamba seljalt või muudelt kehaosadelt lihtsalt maha langeda. Põhjuseid võib olla mitu: villas võib elada parasiit; laudas võib olla liiga niiske ja soe (kontrollige ventilatsiooni); lambad võivad olla ammoniaagi vastu allergilised – hoidke nende magamiskoht kuiv ja puhas. Lammastel võib olla puudus mõnest mineraalainest – andke neile mineraalikauss, et nad saaksid seda lakkudes vajalikud mineraalained kätte. Samuti võib olla ainevahetuses midagi valesti. Tavaliselt hakkab vill kevadel jälle kasvama. Mõned maalambad vahetavad tavapäraselt villa, kuid seejuures ei teki siiski kunagi paljaid laike.

SILMA- VÕI KÕRVAPÕLETIK. Lambal võib tekkida silma- või kõrvapõletik. Abi saamiseks võtke ühendust oma loomaarstiga.

KARVADE VÄLJALANGEMINE NÄOL JA KÕRVADEL, LÕHED (valgustundlikkus). Kui lammas kaotab kõrvadelt ja näolt karvu ning nahas tekivad lõhed, siis kõige tõenäolisemalt on ta söönud karjamaal mingeid mürgiseid taimi. Viige ta sisse ja hoidke pimedas kohas, kuni haavad on paranenud. Söögiks andke talle ainult kuiva heina ja rohelist värvi sööta ärge andke üldse. Karvade väljalangemist näol ja kõrvadel võib põhjustada ka nakkav kärntõbi. Võtke kohe ühendust loomaarstiga.

LAMMAS ON PIKALI JA TAL ON KRAMBID. Kui lambal on palavik, siis võib tegemist olla mõnest mullabakterist tingitud põletikuga. Kui palavikku pole, kuid lambal on krambid, võib tegemist olla ajukoore nekroosiga (CCN- Cerebrocortical necrosis), mida ravitakse suure annuse B‑vitamiiniga. Igasuguste krampide korral peaksite abi saamiseks helistama oma loomaarstile.

NAKKAV SUUEKSEEM, ORF-VIIRUS. (villid suu ja nina ümber). Eraldage lammas ülejäänud karjast, et loomad omavahel kokku ei puutuks. See haigus võib tekkida eelkõige talledel, ent ka täiskasvanutel. See on väga nakkav. Lambal võib olla suus selline valu, et tal on raskusi söömisel. Talled võivad viia viiruse udarasse. ORF-viirus on zoonoos, mis võib levida inimesele. Kasutage desinfitseerivat salvi või õli, et nahka pehmendada (saialill), ning enda kaitsmiseks kasutage kindaid. Põletiku korral on vaja antibiootikume.