Maalamba säilitamine

Säilitamise ja aretustöö vahel on sisuline erinevus. Geneetilise elurikkuse säilitamisel on eesmärk tagada, et lammaste omadused aja jooksul ei muutuks.

Teie lambad peaksid 20 aasta pärast nägema välja samasugused nagu siis, kui säilitamisele suunatud tööd alustati. Säilitamise puhul tuleb lambaid ka traditsioonilisel viisil pidada. Maalambad ei ole enam maalambad, kui te hakkate neid tööstuslikult pidama. Ka ei ole nad enam maalambad, kui peate neid ainult liha saamiseks ja jätate kõik ülejäänud saadused kasutamata. Aretamise korral on eesmärk muuta lammaste omadusi vastavalt sellele, mis on hetkel majanduslikult kasulik.

Euroopa Liidus tuleb kõik lambad seaduse kohaselt kõrvanumbritega märgistada. Traditsiooniliselt on lammaste kõrvadesse lõigatud omaniku märgid. Paljud kaitseorganisatsioonid koguvad teavet haruldaste tõugude kohta oma andmebaasidesse, et anda nõu sobivate paarituspartnerite kohta.

Oleks hea anda igal aastal iga geenipanga populatsiooni kohta kirjalikud aretussoovitused. Neid peaksid kirjutama inimesed, kes maalammaste populatsiooni päritolu kohta kõige rohkem teavad. Sageli on aretussoovituste andjaks maalambapidajate vabaühendus, teadusasutus või eraisikud, kes on tegelenud maalammaste esmapopulatsioonide kindlakstegemisega või kes peavad ise maalambaid ja kellel on selles vallas pikaajaline kogemus. Samuti on tavaline, et vanemad lambapidajad annavad uutele lambapidajatele jäära valimisel nõu. Pikka aega maalambaid pidanud ja müünud taludel on olemas ka oma võrgustik kus paljud talupidajad vahetavad teavet ja nõuandeid.