Lamba tapmine

Meil on vanasõna „Igal oinal oma mihklipäev”, mis tähendab, et kõigi (oinaste) jaoks jõuab sügisel kätte päev, mil nad tapetakse. Põhja-Euroopas on traditsiooniliselt lambaid tapetud oktoobrist detsembrini. Külma sügisilma eelistati tapmiseks seetõttu, et siis on vähem putukaid. Aeglaselt kasvavaid maalambaid tapeti 10–12 kuu vanuselt. Tänapäevased lihalambad kasvavad kiiremini ja on tapmiseks valmis 6 kuu vanuselt. Vanasti oli loomade tapmine talus tavapärane töö, kuid tänaseks on see paljudes riikides muutunud väga haruldaseks. Soomes on looma tapmise oskus säilinud peamiselt lambataludes ja jahimeeste seas. Eestis on endiselt üsna tavaline, et igas külas on inimesi, kes teavad, kuidas looma tappa. Oma tarbeks ühe või kahe lamba tapmine käib talus kiiresti. Suurtesse tapamajadesse vedamise asemel tuleks eelistada talus tapmist.

Lambad tunnetavad, kui transport lõpeb nende tapmisega, sest nad on inimeste tunnete ja kehakeele tõlgendamisel väga tundlikud. Tavaliselt on lambad tapmisel vaiksed, ehkki nad võivad ka hirmust valjusti määgida. Lammaste tapmise (nagu ka pügamise) õppimiseks on kõige parem paluda mõnel teie lambapidajate võrgustiku liikmel seda toimingut ette näidata ja teile seda õpetada. Tapetavaid loomi tuleks kohelda lahkelt ja lugupidavalt. Valige tapmiseks turvaline keskkond. See peaks asuma karjast nii palju eemal, et teised loomad toimuvat ei kuuleks. Lambaid ei tohi tappa lambakarja poolt kasutatavatel aladel. Ärge laske ühelgi loomal protsessi pealt vaadata, isegi kui tegemist on loomadega, kes samuti sel päeval tapetakse.

Kõige parem on, kui toimingu viib läbi inimene, kes lammast tunneb, sest võõras muudab lamba närviliseks. Kodus tapmiseks on kõige parem jahe päev, eelistatavalt siis, kui väljas on juba miinuskraadid. Võite seda teha ka varahommikul. Seiske nii, et lammas on teie jalgade vahel ja teie nägu on lamba peaga samas suunas. Rääkige lambaga, et teda rahustada.

On vana tava öelda lambale enne hinge võtmist, et te vajate tema liha, paluda andestust selle eest, mida te peate tegema, ja tänada lammast selle eest, mida ta on teile andnud. Kasutage poltpüstolit, et lammas uimastada, enne kui vere välja lasete. Padruneid on mitut värvi. Mida suurem loom tuleb tappa, seda kiiremini Poltpüstol. peab polt liikuma. Padrun võib olla rohelist, sinist või punast värvi; igale värvile vastab erinev kogus püssirohtu. Lammaste jaoks kasutatakse tavaliselt rohelist padrunit. Kui teil on vaja tappa suurem jäär või sarvedega lammas, tuleks kasutada sinist või punast padrunit. Poltpüstol tuleks asetada sarvest kõrvaaugu suunas diagonaalselt tõmmatud mõtteliste joonte ristumiskohta.

Asetage poltpüstol suunaga veidi ettepoole, lõua suunas, et tabada väikeaju. Kui loomal on sarved, asetage poltpüstol otse sarvekühmu taha, keskele, suunaga lõua poole. Pärast looma uimastamist peaksite kohe avama arteri kummalgi pool kaela.

Kasutage teravat nuga. Vere väljalaskmiseks tõstke kere peast kõrgemale. Selleks võite kasutada paari kaubaalust. Vere väljutamine võtab vähemalt viis minutit. Sel ajal on loomal krambid, kuna lihased tõmbuvad kokku. Nülgimist ei või alustada enne, kui krambid on täielikult lõppenud. Kui krampe ei teki, siis kontrollige, kas olete arterid korralikult avanud, ja vajaduse korral tehke veel üks lõige. Loom riputatakse tagumisi jalgu pidi üles, peaga allapoole.

Naha mahavõtmist alustage tagumistest jalgadest, liikudes allapoole. Nülgimiseks on mitu eri meetodit. Kõige parem on nahka maha võtta paljaste kätega, võttes vajaduse korral noa appi. Enamikku lamba osi saab kasutada. Nahk asetatakse horisontaalselt tasasele pinnale ja sellele pannakse soola (3–6 kg olenevalt naha suurusest). Enne naha parkimisse viimist, peaks see olema olnud vähemalt ühe nädala soolas või küsige parkalilt juhiseid. Lihakeha peab jahtumiseks enne lahti lõikamist külmas ruumis rippuma. Lihakeha võiks mõnda aega külmas ruumis rippuda, enne kui selle lahti lõikate. Kui teil sellist võimalust ei ole, võite lihakeha pärast looma tapmist väiksemateks osadeks lõigata ja hoida enne sügavkülma panemist jahtumiseks tavalises külmkapis. Siseorganitest seisab süda kõige kauem, maks ja neerud aga kõige lühemat aega. Kui teil on kavas verd kasutada, peaksite seda vispeldama,

kuni see on jahtunud. Lisage vispeldamisel soola, siis ei muutu veri tükiliseks. Vere sisse ei tohi sattuda mingit vedelikku suust/kurgust. Jahutamist saab kiirendada, pannes vere vispeldamise ajal lumme. Traditsioonilised veretoidud on verikäkk ja verivorstid. Südame ja muude siseorganite ümbruse rasva saab kasutada küünalde ja seebi valmistamiseks. Kontrollige, kas maksal ja kopsudel on jälgi parasiitidest või haigustest. Kui maksal on väikesed või suured valged kõvad laigud, on see märk maksakaanist. Mõnikord on neid märke näha ainult maksa sees. Kui maks on katsudes käsnataoline (pehme), ei tohiks seda kasutada. Loomade (tavaliselt vanade loomade) kopsudel võib leiduda parasiitide jälgi.

Tapmisel tekib veidi jäätmeid. Nii Soomes kui ka Eestis tuleb loomajäätmed ja surnud loomad toimetada vastavasse jäätmekäitlusettevõttesse. Soomes võivad kõrvalistes kohtades asuvad talud taotleda loomaarstilt luba jäätmete ja loomade matmiseks talu territooriumile. Ka mõnes Eesti paigas võib jäätmed maha matta sellest enne loomaarsti teavitades. Küsige oma loomaarstilt, millised eeskirjad teie piirkonnas kehtivad. Talupidaja peab surnud ja oma tarbeks tapetud loomadest teatama ametlikule loomaregistrile.

Kõigis tapamajades tapetakse loomad tööstuslikult, mis on igal juhul loomadele stressirohke. Kõik lambaomanikud peavad vajaduse korral saama talus hakkama hädatapmisega. Oma tarbeks looma tapmine talus säästab looma ülemäärasest tapaeelsest stressist ja vähendab loomatapmisele tehtavaid kulutusi. Lisaks kasutatakse looma erinevaid kehaosi rohkem ära.