3. Hüdrosfäär

1. Ülepüük

Kalu püütakse liiga palju või liiga raiskavalt (näiteks põhja traalimine).

Haid püütakse kinni, lõigatakse nende uimed ära (supi jaoks) ning seejärel visatakse vigastatud haid tagasi merre surema. Selline toiduahela tipus oleva kiskja hävitamine viib toiduahela tasakaalust välja. Tulemuseks on madalamal astmel oleva kiskja piiramatu paljunemine, mille tagajärjed toiduahela madalamatele lülidele on katastroofilised. Haid on suurkiskjad, kes saavad järglasi üsna harva ning seega on nende populatsioon väga tundlik ülepüügile.

Krevette püütakse enamasti vaestes arengumaades, kust neid veetakse rikastesse riikidesse. Paraku on krevetipüük seotud suurte keskkonnamõjude ja probleemidega. Kuigi krevette on rannikualadel püütud juba ammustest aegadest, ei sarnane tänapäevane krevetipüük enam varasemale. Tänapäeval on krevettide püük ja müük miljardeid sisse toov äri, kus tulu saadakse vägagi raiskaval moel.

Enim püüab krevette Hiina, temale järgnevad India, Tai ja Indoneesia. Jaapanlased on suurimad krevetitarbijad. Aastas püütakse krevette kokku üle nelja miljoni tonni, mõjutades seeläbi tohutult merekeskkonda. Krevetipüük toimub ¾ juhtudest põhimõttel, et suured võrgud veetakse paatidega üle jõesuudmete ja lahtede kogudes kokku kõik, mis ette jääb. Krevetipüük looduslikus veekogus annab sarnase tulemuse nagu lageraie metsas.

2. Ookeanide happeliseks muutumine

Probleem on tingitud suurenenud CO₂ kontsentratsioonist atmosfääris, mille tulemusena imendub suurem hulk seda gaasi ka veepinnalt ookeani. Vees moodustab süsinikdioksiid nõrga happe ning selle kontsentratsiooni kasvades pH tase langeb, ehk teiste sõnadega vesi muutub happelisemaks. Suurenenud happelisus võib takistada karbonaatkestade ja skeletistruktuuride moodustamist paljudel erinevatel mereorganismidel alates korallidest kuni karpideni välja. Teadlased usuvad, et ookeani hapestumine takistab paljudel mere-selgrootutel vastse- ja noorstaadiumi kriitilistel etappidel lubjastumist.

Teadlased alles uurivad hapestumise mõjusid ookeanide ökosüsteemidele, aga mõned negatiivsetest mõjudest on juba selged. Hapestumine on teinud mõned ookeanipiirkonnad paljudele kaladele ebasõbralikeks, aga meduusid endiselt õilmitsevad - seega näiteks Jaapani meres on meduuside liigpopulatsioon.

Merevee temperatuuri tõus ja hapestumine põhjustab korallide pleekimist, ning teadlased kardavad, et korallrahud võivad kujuneda maailmas esimeseks ökosüsteemiks, mis sureb täielikult välja, jättes ühtlasi paljud rannaalad kaitseta tormide ja üleujutuste eest (viide).

3. Keemiline reostus

Peaaegu iga mereelaniku – alates planktonist ja lõpetades vaaladega – organismist võib leida toksilisi kemikaale, mis on sattunud merre inimeste teadliku või mitteteadliku tegevuse tagajärjel. Puhastusvahendid, ravimid, taimekaitse- ja putukatõrje-vahendid, klooriühendid jne. Klooriühendid on tihti pärit paberitööstustest, kus neid kasutatakse pleegitajana. On oht, et merre satuvad ka radioaktiivsed ühendid, kui neid ei ladustata õigesti. Kuni 1970ndateni ei olnud mingeid piiranguid sellele, kas ja milliseid jääke võib merre pumbata ning seda odavat „silma alt ära“ võimalust kasutati väga agaralt. Inimesed arvasid, et ookean on nii suur, et „väike“ kogus kemikaale seal endast mingit ohtu ei kujuta. Kuid tegelikkuses on need kemikaalid suures osas alles. Ning tihti on nad toiduahelas kuhjudes saavutanud kriitilised kontsentratsioonid.

Väetised. Põllumajandusest merre jõudev väetis (väetised imbuvad läbi pinnase põhjavette, satuvad koos sellega ojadesse ja jõgedesse ning sealt liigub reostus edasi merre) põhjustab suuri probleeme rannikumeres. Toimides väetisena ka meres, põhjustavad nitraadid ja fosfaadid vetikate vohamise, mis omakorda põhjustab veekogu eutrofeerumise. Vohavad vetikad tarvitavad kõdunedes ära vees lahustunud hapniku, tekitades sellega nö surnud tsoone, kus miski enam elada ei saa. Nii Mehhiko lahes kui ka Läänemeres on mitmed sellised suured piirkonnad. Fosfaate kasutati varem laialdaselt pesuvahendites. Pesuvahenditest pärinev fosfaatide hulk oli siiski väga väike võrreldes põllumajandusest pärinevaga.

Õli- ja naftareostus

Suurimat kahju naftareostusest saavad organismid ja plankton, mis asuvad vee pealmises kihis. Väheneb vetikate fotosüntees ja selle tõttu algproduktsioon. Nafta toksilised komponendid võivad põhjustada reostustundike liikide hävimise, mille tõttu väheneb liigiline mitmekesisus.

Loomadest on naftareostuse mõju eriti tugev kaladele ja nende kudemispaikadele ning veelindudele. Reostuse mõju avaldub kõigepealt toksilisuses. Lisaks otsesele suremusele, mis mõnede vähiliste puhul võib ulatuda 90 protsendini, põhjustavad naftasaadused väärarenguid ja häireid näiteks kaladel ning loodete hukkumist. Täiskasvanud kaladele on mõju väiksem, sest nad on võimelised reostuspiirkonnast lahkuma. Naftareostus võib mõjuda kaladele ka meretaimede kaudu (kudesubstraat). Ujuvate reostusklompide külge kinnituvad erinevad toitained, nii satub reostus kala organismi ja mõjub paljudel juhtudel letaalselt, eluvõimelised isendid on aga toiduks kõlbmatud. Põhjaloomastiku isenditel võib ummistuda filtreerimissüsteem, mis võib põhjustada isendite lämbumise või mürgistuse.

Linde on vette sattunud õli ohustanud kahekümnenda sajandi algusest niisugusel määral ja viisil, et selle tagajärgi hakati nimetama õlikatkuks.

Kokkupuutel nafta ja õliga lagunevad sulgede märgumist takistavad rasvad, suled kleepuvad kokku ja lind kaotab lennuvõime. Linnul lõpeb sulestiku märgumine tavaliselt surmaga, sest sulgede vahele jääv õhk asendub veega ning tema keha hakkab kiiresti jahtuma. Lind muutub raskemaks ning vajub sügavamale vette. Tulemuseks võib olla surm mõne minuti või päeva pärast.

Õliga määrdunud lind püüab tavaliselt oma sulestikku noka abil puhastada. Nii määrdub lootusetult ka nokk, osa õli satub suhu ning neelatakse alla. Õlikatkus linnu surma põhjustab alajahtumine, uppumine, nälg või mürgistumine sulestiku puhastamisel. Merelindude kolooniate läheduses võib õlikatku tõttu hukkuda kümneid tuhandeid linde. Näiteks on vähem kui 200-tonnine naftaleke tapnud üle 40 000 merelinnu.

Naftareostuse tagajärjel surnud loomi söövad kalad või röövlinnud, näiteks valgepeamerikotkad, mõõkvaalad või merilõvid ning surevad omakorda mürgitusse. Nii jätkub nafta tõttu mereloomade toiduahela

Põhjataimestiku mitmeaastaste isendite puhul muutub nende vastupanuvõime lainetusele ning need rebitakse lainetuse poolt põhja küljest lahti ning uhutakse kaldale. Määrdumisel naftaga saab häiritud taimede normaalne ainevahetus. Koosluste tasemel väljendub pikaajaline mõju mitmeaastaste liikide osakaalu vähenemises.

Selleks, et vähendada reostusohtu, peavad alates 1990. aastaist toodetud tankerid olema kahekordse põhjaga, et kui välimine põhi saab näiteks karile sõitmise tulemusena vigastada, peaks sisemine põhi endiselt nafta kinni. Samas moodustavad tankerite lekked naftareostusest ainult väikese osa.

Kõigi aegade suurim naftareostus toimus 21. jaanuaril 1991, kui Lahesõja käigus pommitas Iraak Kuveidi naftatootmisettevõtteid. Pärsia lahte voolas 1,36 – 1,5 miljonit tonni naftat. Koguselt järgmine oli 2010. a. Mehhiko lahe naftakatastroof.

Reoveed

Paljudes maailma piirkondades jäävad kanalisatsiooni reoveed töötlemata. Näiteks 80% linnade kanalisatsioonist, mis suunatakse Vahemerre, läheb sinna ilma puhastamata. Lisaks eelpool juba mainitud kemikaalidele ja pesuvahenditele satuvad puhastamata reoveega merre ka haigustekitajad.

4. Plastikureostus

Planeedil Maa olev vesi on pidevas ringluses ning ühendab omavahel kõiki planeedi osasid. Selle tulemusena on ka üsna kindel, et praht, mis pole korralikult ära pandud, jõuab lõpuks ookeani. Näiteks kuiva metsa all veekogudest eemal vedelev kilekott võib liikuda vihma või lumesulamise veega jõgedesse ning sealt on ookeani juba otsetee.

Aktuaalseimaks probleemiks on merre sattunud plastik, kuna tegemist on prahiga, mis ei kõdune ega vaju ka põhja, vaid hõljub pinnakihtides, kus paikneb suurem osa veekogude elustikust. Kuigi plastik ei kõdune, laguneb ta valguse ja meres olevate ainete toimel väiksemateks graanuliteks, nö mikroplastikuks. Selline mikroplastik näeb meres hõljudes lindudele välja nagu toit ning tulemuseks on sooleummistused või alatoitumine.

Plastikust kilekottide jääke on leitud lisaks merelindudele nii vaalade, delfiinide, kilpkonnade kui ka hüljeste seedesüsteemist ning hingamisteedest. Loomad ajavad vees oleva plastiku segamini toiduga ning selle tagajärjel surevad piinarikkalt soole ummistuste tagajärjel või nälgivad toitainete puudumisel surnuks.

Häda võivad põhjustada ka alumiiniumpurkide ümber olevad plastikrõngad, kuhu loomad-linnud võivad kasvõi peadpidi kinni jääda (ning seda ka maismaal, mitte ainult meres) ning selle tagajärjel lõpuks surra. Meres on suureks probleemiks ka hõljuma jäänud nailonvõrgud, millesse takerdudes võivad nälga surra ka suuremad imetajad. Leitud on kaldale uhutud võrku kinni jäänud vaalasid, kes on pärast kinnijäämist aeglaselt nälga surnud.

Kui varem arvati, et plastik laguneb tükkideks, kuid ei lahustu (õigemini lahustub väga kõrgetel temperatuuridel väga pika aja jooksul), siis nüüdseks on uurimistulemused näidanud, et teatud tüüpi plastikud siiski lahustuvad ja suhteliselt kiiresti. Lahustudes eritavad nad keskkonda kahjulikke aineid nagu näiteks bifenool-A (BPA) ja polüstüreeni derivaadid (viide).

Jaapani teadlaste juhitud uurimuses võeti veeproove erinevatest ookeanidest ning kõigist proovidest leiti polüstüreeni derivaate. Polüstüreen on plastik, mida kasutatakse näiteks ühekordsetes söögiriistades, DVD-ümbristes ja penoplastis. Looduslikult selliseid aineid ei esine, järelikult on süüdi ookeani sattunud prügi. Hiljem jäljendasid uurijad katsetes polüstüreeni lagunemist meres ning leidsid, et see toimub 30°C juures. Tehistingimustes jäid vette samad koostisained, mida leiti ookeaniproovidest - näiteks stüreeni trimeer (võimaliku vähitekitajana tuntud polüstüreeni kõrvaljääk) ja bifenool-A.

Bifenool-A on kasutusel tugevates plastikutes nagu näiteks korduvakasutatavad joogipudelid ja alumiiniumpurkide vooderdis. Bifenool-A mõjutab loomade reproduktiivsüsteemi.

Tänapäeval on mitmed vanemad plastikutüübid inimkasutusest toiduga kokkupuutes kõrvaldatud, kuna nad eritavad mürgiseid kemikaale. Kui selline plastik on sattunud maailmamerre, siis on temast eritunud ained valdavalt siiani vees. Meres olevatel kemikaalidel on komme toiduahelas kuhjuda ning toiduahela kõrgemates lülides (lõhe, tuunikala jne) võivad kontsentratsioonid olla juba kriitiliselt kõrged.

Uuemate plastikute kohta läbi viidud uuringud on näidanud, et nendes sisalduvad kemikaalid võivad jäljendada näiteks selliseid hormoone nagu östrogeen. Lisaks suudavad plastikutükid nagu käsnad endasse imeda vees leiduvaid mürgiseid kemikaale, näiteks kunagi varem merre heidetud mürke (PCB, DDT). Läbi mereandide jõuab ookeaniprügi koos oma mürkidega tagasi inimeste juurde.

Siiani peetakse parimaks lahenduseks ookeani sattuva plastiku hulka võimalikult palju piirata. See aga ei vähenda muret mõjude üle, mida on põhjustab juba ookeani sattunud plastik.

Prügisaared

Maailma suurim prügimägi ei asu sugugi mõne hiigellinna külje all, vaid laiub hoopis Vaikses ookeanis. Tegemist on aktiivselt suureneva prügikogumiga. Piirkond on tuntud Vaikse ookeani suure prügisaarena (Great Pacific Garbage Patch) ning see koosneb kahest osast, mida kutsutakse vastavalt asukohale Vaikse ookeani idaprügilaks ja lääneprügilaks. Idapoolne keerleb Hawaii ja California vahel ning läänepoolne prügisaar on tekkinud Jaapani ja Hawaii vahel. Kuigi olukorda ei ole piisavalt uuritud, on väga tõenäoline, et sarnased „prügisaared“ esinevad ka teistes ookeanides.

Kuigi inimesed arvavad, et prügisaar on midagi, millel saab kõndida, siis tegelikult on see vedel segu mereveest, planktonist ja prügitükkidest. Just prügisaare supilaadne olemus põhjustas selle, et keegi ei tea täpselt, kui suur ta on. Mõned arvavad, et prügisaar on umbes Prantsusmaa suurune, teised räägivad kahekordsest Ameerika Ühendriikide pindalast, kolmandad vaidlevad vastu, et oluliselt väiksem. Kuna sodi on poolläbipaistev ning hulbib enamasti allpool veepiiri, 10 - 30 m sügavusel, siis on seda võimalik näha vaid laevadelt. Satelliitfotod ei suuda seda jäädvustada.

Suurim vaidlus, mis saarte ümber käib, ei puuduta mitte nende olemasolu või keskkonnamõjusid, vaid prügisaartest vabanemist. Siiani ei ole head lahendust leitud ja parimaks lahenduseks peetakse prügitootmise vähendamist, sest seda sodi veest välja korjata (ilma planktonit kaasa haaramata) on praktiliselt võimatu.

Teadlased panevad inimestele südamele, et enamus meres hulpivast prahist ei ole pärit laevadelt – 4/5 sellest on merre sattunud kaldalt.