2. Atmosfäär

2.3. Ilm ja kliima. Kliimat mõjutavad tegurid




Vaade maale Apollo 17-lt


Ilm on atmosfääri hetkeseisund, mida iseloomustavad temperatuur, rõhk ja õhuniiskus.

Kliima on paljude aastate keskmine ilmade vaheldumise muster. Näiteks Eesti kliimale on omane nelja aastaaja esinemine. Kõige soojem kuu on juuli (keskmine temperatuur Vilsandil 16,3 °C, Tartus ja Võrus 17,1 °C), kõige külmem veebruar (Vilsandil –3,5, Narvas –7,6 °C). Sajab keskmiselt 600, kõrgustikel kohati üle 700, saarte rannikualadel paiguti alla 500 mm/a viide.

Kliima kohta saab üldistusi teha alles siis, kui on olemas vähemalt 30 aasta andmed.

Kliimat kujundavad tegurid

1.Päikesekiirgus.

  • Päikesekiirguse hulk määrab ära õhu- ja veetemperatuuri
  • Maa pöörleb ümber oma telje (mis on kaldu) ning tiirleb ümber Päikese. Seoses sellega saavad maakera erinevad paigad erinevatel aegadel erineva koguse päikesekiirgust. Tänu sellele on meil öö ja päev ning aastaajad.
  • Soojendab õhku ja vett eri paigus erinevalt ning temperatuuride erinevus paneb need liikuma (külmem liigub soojema poole).

Maale jõudva päikesekiirguse hulk sõltub:

  • päikesekiirte langemisnurgast (vt. joonist), kuna väiksema nurga all Maale langev kiirgusvoog jaotub suuremale alale, kui maapinnaga risti langev voog.
  • valge aja kestusest (päeva pikkusest),
  • pilvisusest,
  • osoonikihist,
  • atmosfääri koostisest (veeaur, aerosoolid),
  • aluspinna omadustest (albeedo).

2. Globaalne õhuringlus. Päike soojendab tugevalt ekvaatoril asuvat õhku. Soe õhk hakkab üles kerkima ja tekivad tõusvad õhuvoolud. Kõrgemal on õhk jahedam ja õhus olnud veeaur hakkab kondenseeruma. Tekivad pilved ja lõpuks hakkab vihma sadama. Teatud kõrgusel (troposfääri ülapiiril) õhk enam ei tõuse vaid hakkab liikuma ekvaatorist eemale. Umbes

30ndatele laiuskraadidele jõudes on õhk niipalju jahtunud, et hakkab taas alla langema. Selleks ajaks on õhk täiesti kuiv, sellepärast ei esine nendel aladel peaaegu üldse sademeid. (Vt. atlasest, milline taimkattetüüp valitseb 30ndatel laiuskraadidel.)

Alla langenud õhk jaguneb kaheks, üks osa liigub edasi pooluste poole, teine osa tagasi ekvaatori poole.

Poolused saavad kõige vähem päikesekiirgust, seal on väga külm ja valitsevad laskuvad õhuvoolud. Maale jõudes hakkab laskunud õhk liikuma pooluselt eemale. Poolustelt tulev õhk kohtub 60ndate laiuskraadide juures 30ndatelt laiuskraadidelt tuleva õhuga ning tekivad jälle tõusvad õhuvoolud.

Kui maakera ei pöörleks, liiguks õhk pealtvaates otse põhja-lõuna suunaliselt. Maakera pöörlemise tõttu kandub õhk põhjapoolkeral oma liikumissuunast paremale ja lõunapoolkeral vasakule. Seda nimetatakse Coriolisi efektiks.

30ndatelt laiuskraadidelt ekvaatori poole puhuvaid tuuli nimetatakse passaatideks. Põhjapoolkeral kirdepassaadid ja lõunapoolkeral kagupassaadid (tuule nimi näitab ilmakaart kust ta puhub). 30ndate ja 60ndate laiuskraadide vahel valitsevad läänetuuled. Poolustelt eemale puhuvad polaarsed idatuuled. Igas vööndis puhub tuuli ka teistest suundadest, aga nendest suundadest puhub tuul kõige sagedamini.

3. Maismaa ja ookeani erinev soojusmahtuvus. Maismaa ja ookean neelavad soojust erinevalt. Vesi soojeneb ja jahtub aeglasemalt, sest vee ülemised kihid vahetavad soojust alumistega. Soojal poolaastal on ookeanide ääres ja kohal jahedam kui mujal, külmal aastaajal soojem

4. Hoovused (Hoovused mõjutavad rannikualade kliimat. Sooja hoovuse kohal liigub hoovusega kaasa soe õhk, külma kohal külm. (Külm ja soe on suhtelised mõisted). Vaadake atlasest, kuidas Labradori ja Põhja-Atlandi hoovus tekitavad samale laiuskraadile erinevad taimkattevööndid.

Kui sooja hoovuse kohal olev soe ja niiske õhk kohtub külmaga, hakkab soe õhk tõusma. Tõustes ta jahtub, veeaur kondenseerub, tekivad pilved ja sademed. Skandinaavia ps on üks Euroopa sademeterikkamaid paiku.

Külma hoovuse kohal liikunud külm õhk soojeneb ja muutub kuivemaks, kui jõuab soojema maismaa kohale. Pilvi ja sademeid niisugustel aladel ei teki. Peruu hoovus ja Atacama kõrb, Aafrika ja Austraalia lääneosa.

5. Pinnamood. Ookeanilt tulev soojem niiske õhk kerkib mööda mäestiku nõlvu kõrgemale ja jahtub. Jahtuvas õhus kondenseerub veeaur, tekivad pilved ja hakkab sadama. Seda nõlva, mis õhu liikumisele ette jääb, nim tuulepealseks nõlvaks. Tuulepealsed nõlvad on harilikult “sademetepüüdjad”, kus veeaurust küllastunud õhk annab ära sademed. Varju jäävat vastasnõlva nim tuulealuseks nõlvaks. Üle mäe jõuab ainult kuiv õhk, mis laskub mööda mäe vastasnõlva alla ja hakkab taas soojenema. viide

Allpool oleval pildil on näha Himaalaja mäestik ja Tiibeti platoo pealtvaates. Himaalajast lõuna poole (pildi alumisse serva) jääb roheline ala, kuhu India ookeanilt puhuvad tuuled toovad niisket õhku. Niiskus sajab maha Himaalaja lõunanõlval. Himaalajast põhja poole niiskus ei levi, seetõttu on sinna tekkinud Taklimakani kõrb (pildi ülemises servas).

Mäekurudelt alla orgudesse puhuvat kuuma ja kuiva tuult nim fööniks. Talvine föön sulatab mägedes kiiresti lume, paneb liikuma lumelaviinid ja tekitab jõgedel suuri üleujutusi. Lumi sulab nii kiiresti, et vesi ei jõua maasse imbuda, kuivas mullas seemned ei idane ja tuleb ikaldus.

Külm õhk on tihe ja raske, ta ei kerki kõrgemale, vaid vajub orgudesse ja nõgudesse. Selline õhk võib vahel piki orge mäestiku vastas nõlvale kanduda ja sealt tugevate külmade tuultena nõlvadest alla kihutada. Vahemere ääres nim seda mistraaliks. Kui see tuul puhub üle viinamarjaväljade ja oliivipuusalude, võib hävida kogu saak. Kui aga õhus olev veeaur jäätub, siis kattuvad laevad, lennukid ja elektriliinid jääkihiga.

Vt edasi Ülesanne 7 (ainult registreeritud õppijaile)

Vt edasi 2.4. Õhumassid. Tsüklonid ja antitsüklonid