1. Litosfäär

Maakera tekkimise kohta on erinevaid teooriaid. Meie kultuuriruumis on hetkel valdavaks teooria, mille kohaselt Maa tekkis kosmilisest tolmust. Kosmiline tolm (ehk kosmiline hajusaine) tekib, kui täht oma arengu lõppu jõudes plahvatab. Selliseid plahvatusi toimub ka tänapäeval. Plahvatavat tähte nimetatakse plahvatuse võimsuse järgi kas noovaks või supernoovaks. Supernoovad paiskavad maailmaruumi tähtede sisemuses tekkinud raskeid elemente, tänu millele on võimalik Maa tüüpi planeetide teke.

Meie päikesesüsteemi vanuseks arvatakse olevat umbes 4,6 miljardit aastat. Kõigepealt hakkas raskete elementidega rikastunud kosmilise tolmu pilv raskusjõu mõjul diferentseeruma – tekkisid tihedamad ja hõredamad kontsentrilised vööndid. Tihedamates vööndites hakkas aine kokku tõmbuma esialgu väiksemateks tompudeks ning hiljem Kuu-suurusteks taevakehadeks. Viimaste omavaheliste kokkupõrgete tulemusel tekkisidki planeedid, sh Maa.

Gravitatsioonilisel kokkutõmbumisel aine kuumenes. Tekkinud sulanud ainemassis vajusid raud ja teised rasked metallid Maa tuuma. Kerged lendusid ning vedelad elemendid ja ühendid tõusid pinnale. Maa välispind oli algul sulavedelas olekus, moodustades nn magmaookeani. Jahtudes moodustus selle pinnale õhuke kristalsetest tardkivimitest tahke koorik – maakoor.

Vahevööst kerkinud gaasid moodustasid pinnale jõudes esialgse atmosfääri. Sellest jahtumisel välja kondenseerunud veeaur moodustas hüdrosfääri. Esialgses atmosfääris ei olnud hapnikku, see tekkis taimede tegevuse tagajärjel alles hiljem.

Esialgne maakoore tardumine võis toimuda umbes 4,5 miljardit aastat tagasi. Vanimad Maal tekkinud mineraaliterad on 4,4 miljardit ja vanimad praeguseni säilinud kivimid 4 miljardit aastat vanad. Kivimeid, mis on vanemad kui 3 miljardit aastat, on Maal säilinud vaid üksikutes kohtades, sest suurem osa ürgsest maakoorest on geoloogilistes protsessides ümber töödeldud. Arvatakse, et sel ajal tabasid Maad sagedase meteoriidisajud ja tingimused elu tekkeks olid ebasoodsad. Elu arvatakse olevat tekkinud 3,8-3,5 miljardit aastat tagasi. Sellele viitab stromatoliitide (bakterite ja teiste mikroorganismide toimel moodustunud kivimite) esinemine ligi 3,5 miljardi aasta vanustes kivimikihtides.

Maa ja elu ajalugu tõlgendatakse kivimikihtide järjestuse ning kivimites säilinud kivististe liikide ilmumise ja kadumise põhjal. Kivimite ligikaudne vanus aastates määratakse isotoopmeetoditega. Neid andmeid üldistades on koostatud geokronoloogiline skaala. Seda skaalat läheb vaja ka esimese ülesande lahendamiseks.