3. Hüdrosfäär

Merevesi on mitmesuguste mineraalainete, soolade, gaaside ja orgaanilise aine lahja lahus, mis sisaldab lisaks ka hõljuvaineid.

Peamised soolad on:

• naatriumkloriid (NaCl) 78%
• magneesiumkloriid (MgCl₂ )
• kaaliumkloriid (KCl)
• magneesiumsulfaat (MgSO₄)
• kaltsiumsulfaat (CaSO₄)
• kaaliumsulfaat (K₂SO₄).

Keskmine maailmamere soolsus on 35‰, normaalsoolsuseks nimetatakse soolsust vahemikus 32-38‰. Piiratud ühendusega sisemered võivad olla magedamad (nt. Läänemeri 4-12‰) või soolasemad (Punane meri 42-43‰).

Maailma üks soolasemaid veekogusid on Surnumeri (340‰) Iisraeli ja Jordaania piiril.

Kuigi Jordan ja mitmed teised jõed toovad Surnumerre iga päev kuni 7 miljonit tonni vett, aurustab Jordani oru tugev kuumus selle vee kiiresti ja välja ei voola sealt midagi. Surnumerre uhutud mineraalid ja soolad aga jäävad alles. Surnumerel on sügav metallsinine värvus, soolad muudavad vee tihedaks ja tuulepuhangu korral lainetab see nagu õli. Kuigi kõrge soolasus kindlustab pinnalpüsimise, on Surnumeres ujumine tegelikult keeruline. Soola maitse on nii terav, et lausa kõrvetab keelt ning väiksemgi haavake nahas hakkab kokkupuutel veega valutama.

Surnumeri asub 396 m allpool merepinda ning on suure riftioru osa. Selles kohas kohtuvad Araabia ning Aafrika laam. Araabia laam liigub Aafrika laama suhtes põhja poole ning samal ajal liiguvad laamad üksteisest ka pisut eemale. Nii ongi tekkinud nõod, milles Surnumeri paikneb. Surnumeri polegi tegelikult meri, vaid kahest nõost koosnev järv. See järv on 72 km pikkune ja 14 km laiune. Nii soolases vees ei ela ükski kala, kuid seal elab mitmeid soolalembeseid baktereid.

Soolsuse muutused

Suuremate ja sügavamate veekogude puhul võib soolsus ka ühe veekogu piires erineda. Umbes 200 m paksuses pinnakihis on soolsus eri paikades erinev. Sügavuse suurenedes soolsus ühtlustub ning umbes 2 km sügavusest alates on soolsus püsivalt vahemikus 34,6 - 35,0 ‰.

Soolsus sõltub

• kalda- ja põhjakivimite koostisest
• aurumisest (aurub ainult mage vesi, sool jääb vette alles)
• sademetest (sademed on magedad)
• jõgede poolt merre toodava magevee hulgast.

Soolsusest omakorda sõltub

• veekogu elustiku liigirikkus. See on suurim normaalsoolsusega vees (35-40‰), üsna suur magevees ja madalaim magestunud (riimvees 5-15‰).
• hoovuste liikumine (vt. hoovused).

Temperatuur

Maailmamere pinnale langevast päikesekiirgusest neeldub vees 92%. Ligi 2/3 sellest neeldub 1 m paksuses pinnakihis. Ookeani vee võib temperatuuri alusel jagada kolmeks kihiks: pinnakiht, termokliin ja põhjakiht.

• Pinnakiht: ekvaatori lähedal aastaringselt u +27 ⁰C. Pooluste poole liikudes temperatuur langeb. Kõige soojem piirkond – termiline ekvaator – asub 5. ja 10. põhjalaiuse vahel. Kõige külmem on vesi pooluste läheduses. Merevesi jäätub umbes -1,8 ⁰C juures. Pinnakihi keskmine temperatuur on 17,5 ⁰C.
• Termokliin on üleminekukiht, kus temp muutub kiiresti. Termokliini sügavus sõltub aastaajast, laiuskraadist, tuultest
• Põhjakiht: Sügavamal on vesi tihedam ja külmem.Vesi on kõige tihedam +4 °C juures. Järelikult ookeani põhjas on vee temp..... +4 °C.