3. Hüdrosfäär

Ookeanide põhjareljeefi uurimine algas alles 20. sajandi keskel, ookeanide geoloogilise ehituse uurimine aga alles 1968. aastal, kui hakati rajama süvapuurauke ookeanipõhja. Selgus, et maailmamere vee all pilkases pimeduse varjab end hoopis teine, maismaast täiesti erinev maailm.

Merelise keskkonna moodustavad ookeanid ja nendega ühenduses olevad mered. Osa sellest keskkonnast jääb tektooniliselt mandrilise maakoore piirkonda (mandrite üleujutatud servaalad), suurem osa aga ookeanilise maakoore kohale. Meresid võib jagada vastavalt nende ühendusele ookeaniga sisemeredeks ja ääremeredeks. Nii sise- kui ääremered võivad paikneda täielikult mandrilaval (nt Läänemeri, Põhjameri) või osaliselt ookeanilisel maakoorel (Vahemeri, Jaapani meri). Ookeanide põhjareljeef on liigestunud kontinentaalseks äärevööndiks ja süvaookeanilisteks basseinideks.

Peamised pinnavormid ookeanides on:

I Kontinentaalne äärevöönd

• mandrilava e. šelf - üleujutatud mandriserv, madal ja nõrga avaookeanisuunalise kaldega (tavaliselt alla 1°) veealune tasandik, mis ääristab mandreid. Selle laius võib ulatuda kohati 1300 kilomeetrini ning sügavus võib olla mõnekümnest meetrist 500 meetrini. Mandrilava on tekkinud peamiselt mandrite äärealade vajumisel ning mere pealetungi ja üleujutuste tagajärjel.
• mandrinõlv - veealune märgatava kallakusega (keskmiselt 4°) mandriserv keskmiselt 130 m sügavusest kuni 1500-4000 m sügavuseni.
• mandrijalam - lauge settekuhjeala mandrinõlva all, kuni 5 km sügavuseni.

II Süvaookeaniline bassein

• avaookeani e. abüssaalne tasandik – 4-5 km sügavusel asuv ookeani põhjatasandik.
• ookeanide keskahelikud ja riftiorud – veealused mäeahelikud maakoore lahknemisaladel, paar km kõrgemad põhjatasandikust; aheliku keskel järskude nõlvadega riftiorg (pikk kitsas lõhe piki mäestiku harja, kust voolab välja laava).
• süvikud – Pikad, kitsad ja sügavad vaod ookeani põhjas maakoore sukeldumise kohtades, kuni 11 km sügavused.

Süvaookeanilise basseini keskmine sügavus on 3865 m. Pindalaliselt suurima osa moodustavad abüssaalsed tasandikud. Pindalaliselt väikseima osa moodustavad ookeanisüvikud, mis on tavaliselt pikad väljavenitatud alangud. Süvikute nõlvakallakus ulatub mandripoolsetel külgedel kuni 25° ning need märgivad piirkondi kus toimub ookeanilise maakoore sukeldumine vahevöösse (mandrilise maakoore alla).

Ookeanisüvikutele vastanduvad ookeanide keskahelikud, mis moodustavad ookeane läbiva ~65 000 km pikkuse mäesüsteemi. Näiteks Kesk-Atlandi keskahelik läbib kogu Atlandi ookeani täies pikkuses ning on kuni 2000 km lai ja ulatub ~2,5 km üle ümbritseva abüssaalse tasandiku. Kõrvuti eelnimetatud ookeani põhjareljeefi suurvormidega liigestavad maailmamere reljeefi murrangud, eraldiseisvad vulkaanikoonused ja joonelised ahelikud.

Ookeani keskahelikel toimub ookeanilise maakoore moodustumine ja ookeani põhja laienemine. (Kes laamtektoonika osa ei mäleta, saate meelde tuletada siit.)