Hõõglamp

Hõõglamp (kõnekeeles tuntud ka kui elektripirn) on valgustusseade, kus helendub elektrivoolu poolt kõrge temperatuurini kuumutatud hõõgniit. Hõõgniit valmistatakse volframist, kuna selle sulamistemperatuur on kõrgeim (3200C).

Hõõgniit paikneb klaaskolvis, mis on väliskeskkonnast õhukindlalt eraldatud. Tänapäeval on klaaskolb täidetud väärisgaasiga (argoon või krüptoon), mis suurendab hõõgniidi eluiga. Varem oli lihtsalt klaaskolvis olev õhk hõrendatud.

Hõõglambi tingmärk on kujutatud kõrvaloleval joonisel. Hõõglambi olulisemateks elektrilisteks tunnussuurusteks on nominaalne tööpinge ja võimsus. Kui hõõglambile rakendada nominaalsest tööpingest oluliselt suurem pinge siis põleb see läbi, kui aga rakendada väiksem pinge siis väheneb oluliselt valgusviljakus. Nominaalne võimsus näitab hõõglambipoolt tarbitavat võimsust kui sellele on rakendatud nominaalpinge.

Huvitav fakt: klassikalisel hõõglambil muutub ca 95% soojuseks ja ainult 5% valguseks.

Järgneval fotol on mõned näited hõõglampidest.

Sõiduautodel kasutatavate hõõglampide (H4, H7, H1) nominaal tööpinge on 13.8V ja võimsus 55W.

Mõtlemisülesanne:

Kuna pardapinge sõiduautodel on mootori töötamisel ca 14,2V, siis kuidas on saavutatud osadel hõõgpirnidel suurem võimsus ja valgustugevus?

N: PHILIPS H7 X-tremeVision +130% valgustugevus.

Vastus: Kasutatakse peenemat hõõgniiti. Mida peenem niit, seda suurem takistus. P = U x I

Valgustugevus on küll suurem, aga hõõglambi eluiga lühem.