/---/
Peab ütlema, et turg, kus kaubeldakse aktsiatega, erineb suuresti tavalisest turust, kus õunte, tomatite, kartulite ja kapsastega kaubeldakse. Asi seisab selles, et puu- või aedvilja müüjail tuleb ainult oma kaup letile laduda, ja kõik näevad kohe, millega nad kauplevad, Aktsiatega kaupleja kannab oma kaupa taskus ja piirdub sellega, et karjub aktsiate nime ja hinda, millega on nõus neid müüma. Ka ostjal pole vaja muud teha, kui hõigata aktsiate nime, mida ta osta soovib.
Sest ajast kui aktsiaturud ilmusid, hakkasid paljud kuukad ostma aktsiaid mitte ainult selleks et mõne ettevõtte tuludest osa saada, vaid ka selleks, et neid kõrgema hinnaga edasi müüa. Ilmusid kauplejad, kes aktsiaid suurel hulgal ostsid ja müüsid ja selle pealt suurt tulu said. Niisugused kauplejad ei käinud enam ise turul, vaid palkasid selleks spetsiaalseid kisajaid või niinimetatud pröökameid. Paljud pröökamid teenisid mitte üht, vaid mitut peremeest. Ühele peremehele ostis ta ühtesid, teisele teisi aktsiaid, kolmandale aga üldse ei ostnud vaid müüs.
Võib kujutleda, mis toimus, kui niisugune pröökam turul täiest kõrist kisendas:
"Ostan Kitsingsi söeaktsiaid seitsmekümne viiega. Ostan Presstoni suhkruaktsiaid üheksakümnega, müün naftaaktsiaid neljakümne kolmega!"
Kuid seda juba ei suuda kujutleda keegi, missugune kõrvulukustav lärm siis valitses, kui kõik pröökamid üksteise võidu seda laadi lauseid hõikasid.
Vanal ajal, kui esimesed aktsiakauplejad alles ilmusid, eraldati Presstonis neile terve väljak. Kuid naaberkvartalite elanikud hakkasid linnavõimudele kaebama, et need kisakõrid ei lase elada. Linnavõimud ei võtnud midagi ette. Siis püüdsid elanikud ise kisajaid teivaste ja kividega laiali ajada. Kisajad ei vandunud alla ja ründasid omakorda elanikke. Peaaegu iga päev peeti üks lööming maha! Teadmata, mida teha, viisid linnavõimud lärmaka turu üle teisele väljakule, kuid sealgi puhkesid verised kokkupõrked.
Siis kaotasid linnavõimud kannatuse, laadisid kõik kisakõrid hiiglasuurele lodjale ja sõidutasid nad Presstoni järvele. Seal pandi lodi igaveseks ankrusse. Kisakõrid võisid nüüd teadvuse kaotamiseni karjuda, see ei seganud enam kedagi. Nad sõitsid igal hommikul paadiga lodjale, hiljem aga hakkas lodja ja kalda vahel väike aurik käima. Nii lahenes see asi kõigi meeleheaks.
Varsti muretseti niisugune lodi ka Pettenbergis ja seejärel San Parmo linnas. Kui leiutati telefon, ühendati kõik kolm lotja omavahel ja Presstoni lodja kisakõrid võisid igal ajal teada saada, kuidas arenevad asjad Pettenbergi ja San Parmo lodjal.
Nagu kõigil miljonäridel, oli ka Coifieldil igal lodjal oma pröökam, kellele ta võis iga moment telefoni teel käsku anda ühtesid või teisi aktsiaid osta. Kuid alati pidi teadma, millal aktsiaostu alustada, vastasel korral võisid maksta rohkem kui vaja. Et asjaga kursis olla, otsustas Coifield Presstoni lodjale sõita ja seal välja nuhkida, mis hinnaga hiidtaimede aktsiaid müüakse. Muidugi ei saanud ta kohe rongile minna, sest tahtis enne kodus ja oma makaronivabrikus ära käia. Mõte kodust sundis teda ringi vaatama ja siis ta märkas, et sammub täiesti võõral tänaval.
/---/
Coifield ruttas jaama tagasi ja sai siin teada, et enne õhtut Presstoni rongi ei lähe ja ta jõuab sinna alles homme hommikul. See erutas Coifieldi, sest ta teadis, kui kiiresti aktsiate hinnad kõiguvad.
Ja tõepoolest, sel päeval, kui "Presstoni Naljalehes" tuttav kirjutis ilmus, ruttasid kõik hiidtaimede aktsiate omanikud neid müüma. Presstoni lodjal pakuti neid algul 80 santiku, siis 60, 50, 30, 20 ja 10 eest, kuid keegi ei tahtnud neid osta. Järgmisel päeval, see tähendab päeval, kui Coifield Panoptikumi linnas ringi uitas, langes aktsiate hind viiele santikule, kuid neid ikka ei ostetud.
Hiidtaimede aktsiate omanikud olid meeleheitel. Kõik nägid, et olid raha asjata raisanud ega saa seda enam tagasi. Kuid kolm rahajõmmi - Kiss, Frikadello ja Hanaconda -, kes kasusaamise eesmärgil olid suurel hulgal hiidtaimede aktsiaid kokku ostnud, taipasid kohe, mida tuleks teha. Nad maksid mitme Presstoni ajalehe omanikule härra Nastingile kõva raha ja see lubas avaldada oma lehtedes kirjutisi, mis pidid kähku asja parandama.
Juba samal päeval ilmus härra Nastingile kuuluvas õhtulehes "Presstoni Lora" väike kirjutis.
"Paanika Presstoni lodjal.
Eilsest päevast peale valitseb Presstoni lodjal ennenägematu paanika. Hiidtaimede aktsiate omanikud katsuvad kähku oma kaubast lahti saada. Nagu alati, kui pakkujaid on palju ja nõudjaid vähe, langeb hind kõvasti. Mis on Presstoni lotja haaranud paanika põhjus? Selleks on alatu kirjutis, mis nurjatu "Presstoni Naljalehe" räpastel veergudel avaldati. Hiidtaimede aktsiate omanikel ei ole aimugi, et see ropp lehenäru ilmub rahajõmmi Kalmare kulul ja avaldab ainult seda, mis talle kasulik. Pole mingit kahtlust, et täitmatu Kalmare haarmed sirutuvad hiidtaimede aktsiate järele. Niipea kui aktsiad on küllalt langenud, on nad ka juba Kalmare haarmeis ning ta saab selle ülituluka ettevõtte ainuomanikuks.
Me tahaksime kõigile kergeusklikele veidrikele öelda: ärge laske end paanikast kaasa haarata. Kalmare on igatahes viimane, kes kasust loobuks."
Järgmisel hommikul ilmus "Voodis Lugejate Ajalehes", mis samuti Nastingile kuulus, kirjutis "Hoidke taskuid". Selles soovitati hoida taskuid härra Kalmare eest, kes kavatsevat hiidtaimede aktsiate omanikke paljaks koorida ja olevat juba oma haarmed nende poole sirutanud.
Need kirjutised ei jäänud märkamatuks, hiidtaimede aktsiad tõusid järsku ja Presstoni lodjal müüdi neid järgmisel päeval mitte enam viie, vaid viiekümne santiku eest.
Härra Coifield, kes just sel hommikul Presstoni lodjale jõudis, pidas seda hinda liiga kõrgeks. Lootes selle peatset langemist, otsustas ta paar päeva oodata.
Järgmisel päeval ilmus kolmandas härra Nastingile kuuluvas lehes kirjutis pealkirjaga: "Kuhu sirutab Kalmare oma haarmed?" Selles räägiti, kuidas Kalmare haarmed sirutuvat hiidtaimede aktsiate omanike taskute poole sooviga neid tühjendada. Ka see kirjutis avaldas oma mõju, aktsiaid müüdi juba kuuekümne santikuga. Coifieldi haaras kartus, et hind edaspidi veelgi tõuseb, ja ta andis oma pröökamitele käsu aktsiate ostmist alustada. Pröökamid hakkasidki kõigil kolmel lodjal aktsiaid suurel hulgal kokku ostma. Müüjad veendusid varsti, et nende kaubal on minekut, ja kruvisid hinna kõrgemale. Järgmisel päeval müüdi hiidtaimede aktsiaid juba seitsmekümne santikuga ja veel päev edasi kaheksakümnega.
Rahajõmmid Kiss, Frikadello ja Hanaconda ei lootnud, et hind võiks veelgi tõusta, ja kartes selle langemist, müüsid kähku oma aktsiad kaheksakümne santikuga Coifieldile maha. Kuid neil tuli kohe oma kannatamatust kahetseda. Asi seisis selles, et härra Nasting jätkas oma tegevust ja avaldas veel selsamal päeval kirjutise pealkirjaga "Miks Kalmare vaikib?" Antud kirjutises juhtis Nasting tähelepanu sellele, et Kalmare polnud talle esitatud süüdistustele sõnagi vastanud. Vaikimine tähendavat, et see kõik on tõsi, kirjutas Nasting, ja kui see kõik on tõsi, siis oli Kalmarel kindel kavatsus kõigutada usaldust Hiidtaimede Aktsiaseltsi vastu ja aktsiaid endale krahmata.
Igaüks, kes seda kirjutist luges, oli veendunud, et aktsiate hind homme veelgi tõuseb või äärmisel juhul püsib endine. Eriti rõõmustas Coifield, sest peaaegu kogu oma varandust mängu pannes oli ta jõudnud osta kokku tohutu hulga aktsiaid ja nüüd tuli ainult need võimalikult suure kasuga maha müüa. Ta istus kogu õhtu telefoni otsas ja helistas oma Presstoni, Pettenbergi ja San Parmo pröökamitele, et nad läheksid hommikul kohe lodjale ja hakkaksid müüma aktsiaid ferting tükk. Tulu oli küllalt raske välja arvutada, sest aktsiaid oli ostetud mitmesuguse hinnaga: ühe osa omandas ta, nagu teada, kuuekümne santikuga, teise seitsmekümnega ja kolmanda kaheksakümnega.
Kõik Coifieldi lootused pöörast kasu saada lõhkesid muide varsti nagu seebimullid. Hommikul, veel enne Presstoni lodja avamist, ilmus "Presstoni Naljalehes" kirjutis, mis selgitas Kalmare vaikimise põhjused. Kalmare vaikinud sellepärast, et oleks olnud narr vastata sõgedatele, hullumeelsetele süüdistustele. Kuidas võis härra Kalmare kõigutada usaldust Hiidtaimede Aktsiaseltsi vastu, kui niisugust seltsi pole maailmas olemaski? - küsiti artiklis. Sellest ajast peale, kui seltsi asutajad rahadega plehku panid, lakkas ju selts iseenesest olemast, sest mis väärtust võis tal olla ilma kapitalita? Mis hind võiks olla aktsiail, mille müügist saadud raha on jäljetult kadunud? Muidugi ei saa neil vähimatki väärtust olla ja tuleb ainult imestada, et leidub veidrikke, kes kulutavad raha aktsiatele, mis kõlbavad ainult sahvriseinte tapeetimiseks.
Võib kujutleda, mis sündis lodjal, kui Coifieldi pröökamid hakkasid hiidtaimede aktsiaid ühe fertingiga pakkuma. Nende pakkumine kutsus esile ainult naeru. Seda nähes andis Coifield korralduse müüa aktsiaid üheksakümne santikuga, siis kaheksakümnega, siis seitsmekümnega... Ta igatses nüüd ainult oma raha tagasi saada, kuid tühja! Keegi ei tahtnud aktsiaid ka siis mitte, kui ta nende hinna viiekümnele santikule laskis.
Coifield otsustas sel päeval hinda mitte enam alandada ja järgmist päeva oodata. Kuid järgmisel päeval ilmusid ajalehtedes teated Pilksi ja Sulio põgenemisest ning fotod momendist, kui raevutsev rahvahulk Hiidtaimede Aktsiaseltsi kontorisse sisse murdis, et oma raha tagasi nõuda. Fotodel olid näha tühjad tulekindlad kirstud, pärani uksega tühi tulekindel kassa ja aknalaua külge seatud nöör, mida mööda Totu ja Soku olid alla laskunud.
Keegi muidugi ei teadnud, et Kalmare oli ajaleheomanikud ära ostnud, et nad Pilksi ja Sulio põgenemise kohta mõnda aega teateid ei avaldaks. Kui ajalehed seda nüüd tegid, jäi Coifieldil üle ainult oma aktsiad minema visata. Neid ei tahtnud keegi muidu ka vastu võtta. Kogu raha aktsiatele kulutanud, jäi Coifield omadega kuivale, nagu öeldakse. Ta pidi makaronivabriku jaoks jahu ostma, pidi töölistele palka maksma. Et raha aga igale poole ei jätkunud, otsustas ta tööliste palka kärpida: maksta neile fertingi asemel kõigest pool fertingit päevas.
Töölised olid nördinud, sest juba fertingise palgaga elati poolnäljas. Nad lubasid töö katkestada, kui Coifield palka ei tõsta. Coifield arvas, et töölised tahavad teda hirmutada, ega tõstnud palka. Töölised katkestasid töö. Vabrik jäi seisma ja Coifield ei saanud enam mingisugust tulu. Kuid ta ei tahtnud ikka veel tööliste nõudmisi rahuldada, sest teadis. et kui nad ei tööta ega saa üldse mingit tasu, siis ootab neid näljasurm. Töölised sattusid tõepoolest väga raskesse olukorda, kuid teiste tehaste töölised toetasid neid. Nad teadsid, et kui Coifield võidab, hakkavad teisedki töösturid palka alandama ja siis on võimatu nendega toime tulla.
Coifield tahtis uusi töölisi palgata, kuid Jampsville'is teadsid kõik töötud võitlusest, mida töölised temaga pidasid, ja ükski ei lasknud end tuntud koonerdajast ära meelitada.
Kui Coifield nägi, et pole midagi teha, otsustas ta mõnda teise linna sõita ja sealt oma vabrikusse töölisi värvata. Ta luges mingisugusest lehest, et kõige vähem maksvat oma töölistele palka San Parmo vabrikandid ja seal olevat ka kõige rohkem töötuid. Rõõmus selle üle, et tal õnnestus leida linn, kus töölised niisuguste hirmsate hädade all kannatavad, jättis Coifield oma asjad sinnapaika ja sõitis kähku San Parmosse.
Väikeste kärbetega N. Nossovi raamatust "Totu Kuul"
Internetti üles tippinud - minu teada - Priit M.