Varastan Etsi blogist Karli teksti sellest, kuidas nad niidi ja nõelte abil rogaini rada kavandavad.
Allikas: http://spordilinn.blogspot.com/2011/10/taok-rogain-karepal-hea-sooritus.html
Karli said...
Kui rajameister Lauri nii põhjalikult räägib oma tööst ja kaalutlustest, siis oleks viisakas kuidagi samaga vastata. Tanel Kannel palus, et kirjutaksin talle, kuidas meie radu planeerime - hea meelega ja kui on huvi, võin seda selgitust ka teistele lugeda pakkuda.
Kodus enne võistlust:
1. Lepime omavahel kokku, missugust linnulennulist distantsi (km-s) läbima läheme.
2. Tõnu sorteerib värviliste peadega märkenõelad ära (tumedamad kallimatele punktidele ja heledamad odavamatele) ja teeb valmis õige pikkusega punase mõõteniidi. 3.Unustage kurvimeeter ära! Uus-Meremaa MM-lt on nõela-niidi tehnika nüüdseks Euroopasse jõudnud – see on palju lihtsam, kiirem, täpsem ja ülevaatlikum!
4. Tõnu teeb mõõteniidile märgi iga 1/8 osa järgi. Hiljem pärast rajaplaneeringu valmimist kannab need ajamärgid kaardile. Siis on võistlemise ajal minutilise täpsusega teada, kuidas vastab kavandatud ajagraafik tegelikkusele. Seekord avastasime pärast võistlust, et 1mm raadiusekaareke iga punktinõela ümber tegi meie paela ca 4cm lühemaks. Võtke seda arvesse!
Enne starti võistluskeskuses:
1. Tõnu toob kaardid ja hakkab ühele neist aluse peal märkenõelu punktidesse panema – mustad kõige kallimatesse punktidesse ja valged kõige odavamatesse. Ülejäänud värvid siis vastavalt maitsele:)
2. Mina samal ajal ühendan teisel kaardil markeriga loogilisemaid liikumisteid. Loon üldise kontseptsiooni. Seekord olid Karepa kaardil neli eristuvat tsooni (mis muidugi ainult lihtsustab planeerimist) – ida, lõuna, lääs ja ülemine keskosa.
3. Joonistan valmis mingi esialgse rajavariandi, mis ühendab neid tsoone, ja Tõnu paneb joonise järgi nööri paika. Nüüd alles algab tegelik planeerimine ja optimeerimine. Lisaks pikale paika pandud paelale võib kasutada ka lühemat, et kiiresti võrrelda punktipesade läbimise linnulennuliste alternatiivide pikkusi. Pikka nööri ei pea siis kaardilt täies pikkuses lahti arutama.
4. Planeerimine:
(1) väldi teravnurki kui võimalik ja eelista täis-nürinurkseid kauneid vorme! Kes vähegi tunneb geomeetriat, saab muidugi aru, et miks. Sellepärast tuligi meil näiteks 20-21-40-30-50-31.
(2) väldi pikki vahemaid ehk eelista lähimaid punkte! Sellepärast 31-46-57-33-25.
(3) teravnurk ei ole patt, kui tegelik liikumiskaar kaldub keskmise punkti poole ja saab teha lihtsat edasi-tagasi jooksu. Näiteks 52-23-53 või 49-27-28.
(4) leia alternatiive ja võrdle! Maastikul olevad loogilised ja paremad liikumisteed võivad eelmised kolm nõuandepunkti hoopiski annuleerida. Näiteks tegime meie 44-56-55-45, aga see oli 5-minutiline viga võrreldes 44-55-56-45 (siht, mis ühendas 56-45, andis kiiruses juurde pluss võimaldas 56-ndasse teha lihtsa edasi-tagasi jooksu). Seda viga olen ennegi teinud, et vaatan liigselt geomeetriat ja mitte niivõrd tegelikku olukorda maastikul.
5. Kui rada on enam-vähem valmis, siis tuleb otsustada, et mis suunas ring läbida. Näiteks 24-tunni võistlustel eelistame üldjuhul tehnilisemat osa alguseks, aga Eestis ja lühematel võistlustel on rusikareegliks, et minna tuleb selles suunas, kus on rohkem punkte. Ehk kui rada jagada distantsi järgi pooleks, siis summeerida mõlema poole punktiväärtused kokku ja startida kaalukamas suunas. Muidugi on hea, kui lõppu jääb lõikamis- ehk lühendamisvõimalusi, aga planeerimise optimaalsust silmas pidades tuleks lõiked teha nende teravnurksete ja pikemate vahemaadega (odavamate) punktide osas, kus iganes nad raja ei paikne. Need potentsiaalsed lõiked (või vastupidi - juurdevõtmised) tuleks läbi kaaluda ja mõõta juba enne starti. Näiteks kui teekonnale joonistatud ajagraafikust jäädakse ühtlaselt maha, siis seda silmas pidades peaks vajalikud lõiked tegema juba kasvõi teekonna esimesel kolmandikul.
6. Kui maastikul on oluliselt rohkem punkte, kui läbida võimalik (nagu näiteks Uus-Meremaa MM-l), siis proovin punktipesast leida need (kallimad) KP-d, mida saab külastada eelnevaid põhimõtteid silmas pidades ja ülejäänutest KP-dest on õigem loobuda. Näiteks sik-sakitades (ehk teravnurki tehes) terve pesa ära võtmine on tõenäoliselt kallim võrreldes edasi liikumisega ja järgmises pesas optimaalsete punktide võtmisega. Et siis jälle edasi liikuda.
Võib-olla unustasin hetkel midagi ära ja kindlasti on paljudel mingid omad nipid-põhimõtted, mis neile meeldivad. Planeerimisteemalist teadustööd kirjutanud või lugenud ei ole:). Kirjutasin selle lause ära ja kohe tuli meelde, et eksin. Olen täiesti põhjalikult kirjutanud transporditeekondade optimeerimisest Logistika Käsiraamatusse. Aga nende (vägagi keeruliste) optimeerimisülesannete suunitlus on teine.