Vanausuliste toidud

Vanausulised on kogukond Eestis, kes tulid siia 17. sajandil usuliste tagakiusamiste tõttu Venemaalt ja asustasid Peipsi lääneranniku külasid.

Vanausuliste tähtsaim toidus oli teravili, vaatamata hästi arenenud ja edukale kalandusele. Teravilja osteti või vahetati muu kauba vastu.

Ahjudes küpsetatud leivad olid suured, ümmargused. Küpsetati veel paistekakkusid kokorg´eid.

Paastuajal oli suur tähtsus seentel. Seeni soolati ja kuivatati. Kuivatati enamasti kivi- ja haavapuravikke. Iga seeneliik soolati eraldi. Toiduvalmistamisel seened hakiti peeneks ja praeti sibulaga õlis. Söödi keedukartulite kõrvale. Seentest valmistati suppe. Pesasibula tõid vanausulised endaga kaasa ja hakkasid kasvatama Peipsi läänekaldal juba 17. sajandist. Venemaalt Penza oblastist pärit rahvaselektsioonisorti "Bessonovski" tunneme me tänapäeval Peipsi sibula nime all.

Korjati metsamarju, millest tehti moosi; mustikaid, vaarikaid kuivatati; jõhvikaid säilitati värskena vees. Marjadest tehti pirukatäidiseid, keedeti kisselli ja magusaid suppe.

Värsketest kaladest keedeti uhhaad. Kala valmistati mitmel moel - keedeti, praeti, küpsetati, soolati, vinnutati. Hilisemal ajal ka suitsutati ja marineeriti. Tervetest kaladest valmistati sülti.

Põhiline lihaliik oli sealiha. Väga harva söödi veise- või lambaliha. Pidulikumaks peeti siiski veiselihasülti ja ka värskekapsasupp pidi veiselihast tulema parem. Veretoite vanausulised ei söönud. Igas majapidamises valmistati ka kohupiima ja võid.

Joogid

Tähtsaim jook vanausulistel on tee. Joodi seda 3-4 korda päevas. Mustale teepurule lisatakse erinevaid kuivatatud taimi: piparmünti, kummelit, mustsõstart, metsmaasikaid, vaarikaid. Teed pakuti alati ka enne sööki. Teed joodi keedusuhkruga (pildil). Sukrutükk pisteti põske ja mõru tee joodi peale. Suure paastu ajal joodi teed mitte keedusuhkru vaid rosinatega. Samovare käidi peamiselt Peterburist ostmas. Janukustutamiseks joodi veel kalja. Varem ka mõdu, kuid 19. sajandi II poolest tuli selle asemele pohla- ja jõhvikamorss. Õllevalmistamise kombeid vanausulistel ei ole, sest usutunnistuse järgi on see keelatud.

Toitu valmistati sarnaselt Setu küladega suurtes ahjudes hautades. Valmistatav toit laoti malmpotti ja lükati hargiga ahju. Tänapäeval on igas majapidamises ahjude kõrval või asemel kasutusel pliidid.

Toidud jagunesid paastuaja ja paastuvälisteks toitudeks.

Pidupäeva laud erines igapäevasest selle poolest, et laual olid pirukad. Eriti suurteks pühadeks tehti toit värskest (mitte soolatud) lihast ja valmistati sülti. Lihavõteteks (suurim püha aastas) olid laual veel kulitš ja värvitud munad. Surnute mälestuspühal aga kutja.

Igapäevaste toidunõude kasutamisel kehtis range reegel: oma pere kasutuses olevad nõud ja külaliste nõud. Isiklikke nõusid ei antud kunagi külalistele kasutada. Ka külla minnes võeti kaasa omad nõud. Igal aastal enne suurt paastu käidi kogu nõudetagavara üle pesemas püha veega.