Endisaegsed toidud

Teraviljatoidud

Vanimaks teraviljatoiduks Eestis tuleb kahtlemata pidada uhmris kestadest lahtitambitud odrateradest omaette või koos ubade ja hernestega keedetud rooga ehk terarooga.

Roog on vanemas tähenduses paks toit, sama, mida tänapäeval pudru all mõistetakse. Lõuna-Eesti road - oa-, herne-, kapsa-, ja teraroad valmistati putrudena. Roa kõige üldisemaks tunnuseks oli viljatera, vanemal ajal eelkõige uhmris tambitud odratera.

Teravilju peenestati käsikivil või uhmris.

Kuna tangude tegemine käsikivil oli vanasti palju vaevalisem kui jahutegemine, olid ka jahupuder ja jahuvorstid igapäevasem ja lihtsam toit, tangupuder eriti veel tanguvorstid aga pidulikum toit.

Vees keedetud koogikesi nimetati käkkideks.

Odrajahust küpsetati hapendamata taignast karaskit. Enne kui karaski nimetus üldiseks sai, oli igal piirkonnal odrajahust paistekaku jaoks oma nimetus. Karaski valmistamisel on vedelikuks kasutatud erinevaid tooraineid, kasutati seda, mida hekel oli. Saaremaal küpsetati odrajahust kähm´i, mis oli aga õllepärmiga kergitatud.

19. sajandil olid kõige tavalisemateks teraviljatoitudeks:

• Kört - ühtlane poolpaks keedus, jahusupp

• Puder - oli kördi vastand: paks, tihke toit, mida sai kamakana kätte võtta ja peost süüa. Tangupuder oli rituaalne toit, temaga mindi katsikule ja tehti talgute puhul. Keedeti vaid veega.

• Rokk tähendab toitu, mille sisse on tingimata segatud jahu. Levima hakkas mulkidega ja inimese toiduna kasutati rukkijahu enne kui kaerarokk levima hakkas.

Väljaspool mulgi ala levis roka kohta ütlemine, et "rokk on kördi sõimunimi". Rokatuseks nimetati halvasti tehtud tööd ja tundmatu toidu kohta küsiti: "Mis rokka sa sõid?"

Kaerakile

Kui veega segatud kaerajahu lasti soojas kohas üks öö seista, muutus väljakurnatud vedelik hapuks. Seda haput vedelikku rüübati hapupiima asemel pudru kõrvale või keedeti sellest kilet - läbipaistvat haput tarretist. Kilet söödi kahel viisil - kohe pärast keetmist soojalt või pärast hangumist külma tarretisena.

Üks raskemaid ebakvaliteetse ja ühekülgse toidu tarvitamisest tekkinud haigusi oli tungalteramürgitus ehk ergotism. Haigust põhjustas suurel hulgal tungalteri sisaldava rukkileiva söömine. Sügiseti levis see lausa epideemiatena, kui söödi uudseviljast valmistatud leiba. Haiguse esimeseks tunnuseks on nn Püha Antoniuse tuli - haige tundis nii suurt valu ja kõrvetust, nagu põleks ta tules. Hiljem ilmnesid krambid ja hallutsinatsioonid. Selle haiguse põdejaid koondati Antoniuse õuedesse (suletud kvartalitesse). Püha Antonius oli Liivimaal austatumaid pühakuid.

Lihatoidud

Suuremas osas Eestis saadi 19. sajandil liha süüa sügisest kevadeni 1-2 korda nädalas. Jahisaagist said lisa suurematel metsaaladel (Kirde-Eestis) elavad talunikud. Avinurme mehed on veel 20. sajandi algul kündnud, püss seljas, et jahilooma ilmudes jaole saada. Kuid jahiõigused jäid siiski peamiselt mõisatele.

Peale loomade tapmist oli võimalus värsket liha süüa. Siseelunditest keedeti suppi. Kui loom tapeti pühadeks või peoks, siis keedeti peast, jalgadest ja muudest päädikutest (siseelunditest) jaheliha ehk sülti. 19. sajandi lõpul keedeti veel jämesülti st liha on koos kontidega, 20. sajandi alguseks aga oli kontideta sült kiiresti levinud üle Eesti. Sealihasülti hakati algselt tegema eelkõige pulmalauale. Kogu ülejäänud lihatagavara soolati. Soolatud lihast keedeti suppi, seda kuivatati ja vähemal määral tehti singiks. Liha praadimine levis alles 19. sajandi lõpul koos pliitide ehitamisega ja sabaga pannide ostmisega. Seapekk sai pliidi ja panni tulekuga pannilihaks.

Eestis on tuntud kahesugused vorstid: valged vorstid ja verivorstid. Nende erinevus seisneski vaid vere lisamises. Vorsti koostises olid kruubid/tangud, pekikuubikud, sibul, veri ja maitsestamiseks vorstirohtu. Üldiselt tehti vorstid seasoolde. On tehtud ka lambamaost vorsti. Lambamagu lõigati käepikkuselt lõhki ja aeti vorstiputru täis, õmmeldi siis kokku ja keedeti pajas ära. Enne söömist pandi veel kerisele küpsema. Lambamaost vorsti nimetati mauguks nagu ka sea jämesoolest vorsti. Verivorstide levik Eestis sai alguse Lõuna-Eestist ja levis põhja poole.

Vere kasutamine toiduvalmistamises oli kinni väga palju uskumustes ja ka tahtmises. Mõni pole lihtsalt tahtnud verega tegemist teha, kuigi verikäkke sööb meelsasti. Mõned arvasid, et veres on looma hing edasi ja hinge ei sööda. Verikäkke on tehtud üle Eesti, ka nendes piirkondades kus oli levinud vaid valgete vorstide söömine. Verikäkke keedeti vees või lihaleemes peale rupskite või liha pajast väljavõtmist. Kui käkke ka vees keedeti, olnud käkileem maitsev ja seda rüübati peale. "Käkk leeva eest, leem supi eest." öeldi Rõngus. Peale verikäkkide tehti veel verikaraskit, verileiba, veripannkooke. Verd on kasutatud ohvriannina. Pühadele puudele valati vähemalt kord aastas värsket loomaverd. Verepõlgajad on vanausulised, juudid ja moslemid.

Kalatoidud

Värsket kala sai toiduks valmistada ranna- ja jõeäärne rahvas, sisemaaelanikud ostsid või vahetasid nt rukki vastu, kala vahendajatelt. Käidi ka kaluritelt otse kala ostmas/vahetamas. Kala põhiliselt keedeti, isegi peale sabaga pannide levikut. Kala söödi kartulite või leiva kõrvale koos kastmega (kalakeeduleemega). Peipsiääre rahvas põhiliselt kalasupist elaski. Suppi keedeti nii värskest, soolatud kui kuivatatud kalast. Supile lisati ka piima, jahutummi, kartulilõike. Uhhaa nimetus kalaleemena oli tuntud nii Peipsi ääres, Häädemeestel kui Võrtsjärve ääres. Kalamari söödi koos kalaga keedetult. Toorelt on söödud lõhi-, havi- ja siiamarja; hõõruti soolaga, lisati sibulat ja pipart.

Vanimaid kala säilitamise võtteid on vinnutamine ehk kuivatamine päikese ja tuule käes. Kalad puhastati, hoiti soolas ja seejärel tõmmati nööridele rippuma.

Suitsutatud kalal pole Eesti talurahva varasemas igapäevases toidus mingit osa olnud.

Talurahva igapäevane leivakõrvane kõige üldisemalt oli soolatud räim ehk silk, Peipsi ääres aga soolatud rääbis. Soolatud kala söödi niisama, nagu ta soolveest võeti või keedeti koos kooritud või koorimata kartulitega. Silk oli heinaaja tähtsaim soolane.

Vürtsikilu hakati Eestis tootma 19. sajandi keskpaigast. 

Põliseks peolauasoolaseks oli Eesti talupojal heeringas.

Lisalugemiseks - Silmutoitude tegemine Narva-Jõesuus