Toiduained eestlaste laual

Iga rahvas leiab oma kodumaalt eluks vajalikud toiduained. Nii on ka eesti rahvas endistel aegadel end toitnud oma maa saadustest.

Kiviaja inimese toidulaud koosnes 80% ulatuses kalast. Rannikualadel söödi palju hüljest. Loomadest söödi põtra, kobrast ja metssiga.

Pronksiajal tulevad juba koduloomad: veis, hobune, kits-lammas, siga. Põlispõldudel kasvatati otra ja nisu. On märke ka juustu olemasolust.

Rauaaja toidulaud on juba 97% ulatuses koduloomade päralt, lisanduvad kanad. Põllunduses algab talirukki kasvatamine, kasutusele võeti kolmeväljasüsteem, mis kindlustas toiduvarude stabiilsuse. Rukki muutumine tähtsaimaks leivaviljaks on iseloomulik kõikidele viikingitega asustatud aladele.

Kala

Kala oli igapäevase toidu väga oluline osa. Siseveekogudest püüti latikat, ahvenat, särge, haugi, peipsi tinti, rääbist jm, samuti vähki. Vähid kuulusid keskajal lihtrahva toidulauale. Narva jõest püüti silmu, angerjat ja lõhet, mis läksid ekspordiks. Püütavateks merekaladeks olid lest, kilu, tursk, koha ja haug. Läänemere kalasaagis oli esikohal räim. Aastal 2007. kuulutati räim Eesti rahvuskalaks. Talurahva peamine leivakõrvane oligi silk ehk soolatud räim. Linnades eelistati heeringat, mis oli põhiline importkaup. Heeringas jõudis Eestisse hansakaubanduse käivitudes vähemalt 13. saj. Talurahva laual sai heeringas igapäevaseks alates 19. saj. lõpust, enne seda oli ta peolaua toiduks.

Kala säilitati peamiselt soolates ja vinnutades (kuivatades tuule ja päikese käes).

Lisalugemine - Silmude püük Narva-Jõesuus

Liha

Liha söödi vanemal ajal harva, peamiselt sügiseti ja talveti. Värskelt söödi liha vaid loomade tapmise päeval, kogu tagavara kas soolati, vinnutati või suitsutati. Pärast looma tapmist tükeldati liha ettenägelikult. Singid, peapoolikud, jalad ja saba soolati tervelt koos tükeldatud lihaga astjasse selles järjekorras, nagu neid oli kombeks süüa. Astja põhja pool olid singid siis, kui neid kevadel suitsutati, samuti oli seal külviajaks määratu seasaba ja nende peal vastlapäevaks hoitud seajalad. Pealpool oli kas jõuluks, vana-aastaks või tõnisepäevaks määratud seapoolikud. Vanem söögipärimus (ajas umbes 200 aastat tagasi) kõneleb suitsulihast väga harva, pidades seda liha raiskamiseks, siiski oldi vastu kevadet sunnitud liha suitsutama, et see soojade ilmadega hukka ei läheks.

Lisalugemine - suitsuliha valmistamine suitsusaunas Vana- Võromaal

Keskajast peale oli peamised lihaloomad lambad, veiseid ja sead. Lindudest lisandusid kanadele (ja kabunatele), haned ja pisut hiljem tulid pardid. Kalkun oli haruldane, neid kasvatasid jesuiidid (katoliku kiriku mungad), kelledega jõudis kalkun Liivimaale 16. sajandi lõpupoole. Metsloomaliha kuulus rohkem mõisnike lauale. Hülgeliha sõid randlased ja saareelanikud.

Piim ja piimatooted

Joogiks tarvitati hapupiima, rõõska piima sai vaid lüpsi järgselt. Valmistati sõira (kohupiimajuustu). Juustu valmistamist üldjuhul ei tuntud v.a. rannarootslaste juures. Võid esineb sageli, kuid pole igapäevane toit.

Muud toiduained

Mesi oli ainuke magustusaine, kuid see oli luksuskaup ja käis jõukatelegi üle jõu.

Sool oli importkaup. Hansalinna Tallinna jõukus loodi soolatransiidi rahadega.

Seente tarvitamine toiduks on hiline nähtus (va Setu ja Ida-Eesti segaasustusega piirkonnad). Näiteks saartele jõudsid seened toiduvalikusse alles 20. sajandi algul.

Lisalugemine - Seente korjamine ja söömine Vana-Võromaal

Marju ja pähkleid käisid korjamas need suurpered, kus oli rohkem naisperet ning nad ei olnud hõivatud talupidamisega. Korjamas käisid ka maatarahvas, kalurite pered ja väiketalude pered.

Joogid

Mõdu on kääritatud meejook ja ta oli peamiseks joogiks 15. sajandini kuni õlu ta välja tõrjus.

Taar on odra- või rukkilihtjahust hapendatud jook ja levinud rohkem Lõuna-Eestis ja Lõuna-Läänemaal.

Õlu on odralinnastest kääritatud jook, mida valmistati kõikideks olulisteks tähtpäevadeks, tööde alguse puhul ja talgutel.

Kalja saadi õllepärast (õlleteo järgselt) ja ta levis rohkem Põhja-Eestis.

Viina hakati põletama 15. sajandil ja maarahva ellu tungib ta 17. sajandil.

Esimene teadaolev informatsioon Eesti mineraalveest pärineb 1691. aasta Tallinna ajalehest "Revalische Post-Zeitung", kus kirjeldatakse Koorküla mõisa juurest leitud tervisevett. Riia arst Otto Huhn mainib Eesti mineraalvee allikaid 1790. aastal veel Voltvetis, Tuhalas, Kurnas, Emmastes, Kõpus ja Viimsis. Eesti mineraalveed suurt õitsengut ei saavutanud, kuna Kesk-Euroopast turustatavatele eriti populaarsetele mineraalvetele kaotati tollimaks. Mineraalvett turustasid apteekrid, restoranide ja peenemate toidupoodide omanikud. 19. sajandi esimesel poolel hakkas allikaveega võistlema merevesi. Haapsalu apteeker asus Voosi kurgust toodud vett süsihappegaasiga küllastama. 1900. aastast tunti jooki nime all "Eau de Vosy" (pr. k. Voosi vesi). Haapsalu apteek tootis seda veel 1939. aastal.

Limonaadi nimetus tuleneb sõnast limone, mis Itaalia keeles tähendab sidrunit. On teada, et vähemalt 1630ndal aastal kaubeldi sidrunitest valmistatud joogiga Itaalias. Eestiski ei olnud limonaad tundmatu. Tallinna linnaarst G. Himsel (Tallinnas 1634 - 1676) soovitas seda peaaegu et universaalravimina. Saksa keelest on tulnud sõna Furzwasser (furz - kõhutuul), mis lennult mugandus eesti keelde. Eesti limonaaditööstuse häll oli apteekides, sest seal oli olemas vastav aparatuur.