Embedded Files
Maa ja riigi kultuuriline rikkus väljendub mitmekesisuses. Eesti on piirkondlike tavade poolest rikas: meil on tugeva identiteediga setud; Saaremaa, mandrist eristuvate tavadega; rannarootslased; vanausulised; mulgi kultuur; Ida-Eesti segaasustusega piirkonnad jpm.
Kultuur on kõige üldisemas mõttes inimtegevus. Kultuurilised omadused antakse inimesele selle ühiskonna poolt kus ta kasvab ja areneb. Individuaalselt omandatakse kultuur teistelt ühiskonnaliikmetelt läbi kasvatuse ja õppimise, harjutamise, jäljendamise ja kordamise. Kultuur omandatakse sünnijärgselt. Ei ole olemas kultuuritust, on vaid vaimne ja füüsiline keskkond, milles me elame.
Kultuuride erinevused väljenduvad rituaalides (tervitamine), väärtustes (ilus, kole), iidolites (kuningas, Buda), sümbolites (lipud, brändid). Kuid mitte ainult, omavaheline sobimus võib sõltuda lisaks väärtushinnangutele ka näiteks küüslaugust. Peaaegu kõikides kultuurides tähistatakse elu tähtsündmusi söömaajaga. Söömine on nii ilmalike kui religioossete rituaalide põhiosa ja ka igapäevase elu alustala. Söök hoiab ihu ja hinge koos.
Õhtusöök kui kultuuride ühendaja Soome-Ugri VIII Maailmakongressil ERMis
Inimene on pidanud sööma sellest hetkest peale, kui ta siia planeedile ilmus. Oma ajaloo koidikul oli inimene korilane-raipesööja. Ta suutis seedida peaaegu kõike, mida kätte sai. Näiteks: juurikad, taimed, puuviljad, tõugud, teod, ussid, mesi, munad, hea õnne korral kala ja lõpnud loomad. Sellist "lauda" nautisid tuhanded põlvkonnad meie eellasi, kuni inimene õppis tuld tegema (umbes 40 000 eKr). Küpsetatud ja hiljem ka keedetud toit mõjutas teatud määral mao ja soolestiku talitlusi.
Umbes 1000 põlve tagasi hakkas liha osakaal ratsioonis suurenema.
300-400 põlve tagasi tulid piim ja piimatooted. Sedagi vaid karjakasvatuse piirkondades. Mõned rahvused ka tänapäeval ei suuda geneetilistel põhjustel piima seedida. Nt lõunaeurooplastest 50% ja Hiinlastest 99%.
Ligikaudu 200 põlve tagasi said alguse teraviljatooted.
100 põlve tagasi muutusid jahutooted inimkonna põhitoiduseks ja 3-4 põlve tagasi tulid steriliseeritud, pastöriseeritud toidud.
Traditsioonilistel keeldudel on vägagi praktiline alus, sest rahvuslik magu lihtsalt ei saa harjumatu toiduga hakkama. Seedimise eripärad annavad tunda mitte üksnes maailma mõõtmeis, vaid isegi eurooplaste seas. Ühtedele harjumuspärased toidukombinatsioonid võivad osutuda teistele vastumeelseks või isegi talumatuks.
Mõni asi jääb söömata mõni asi saab söödud, valu lööb makku ja võtab kõhu lahti ning pidu või reis on rikutud.
Sissejuhatavad küsimused mõtlemiseks ja arutlemiseks.
Sissejuhatavad küsimused mõtlemiseks ja arutlemiseks.
1. Nimeta, millised toidud ja joogid on toidulaual sinu tähtsündmusel? Tähtsündmus vali ise. Nt sünnipäev, jõulud ...
Arutle, kuidas sinu poolt valitud tähtpäeva võidi tähistada sajandeid tagasi?
2. Kirjelda iseenda rolli nende toitude valmimise juures?
Kes valmistasid tähtpäevaroogi sajandid tagasi?
Eesti toidukultuuri arenguetapid
Eesti toidukultuuri arenguetapid
Eesti avalik toitlustus kuni II maailmasõjani
Eesti avalik toitlustus kuni II maailmasõjani
Esimesed kirjalikud andmed Eesti kõrtside kohta leiduvad 1280. aasta Taani kuninganna Margharethe korralduses. Maakõrtsid ilmuvad ajaloolistesse ürikutesse alates 15. sajandist.
Peale Põhjasõda oli Eestimaa kubermangu aladel ligikaudu iga mõisa kohta kõrts. 18. sajandi II poolel, mil Eesti piiritusele avanes Vene turg, hakkas kõrtside arv kiirelt suurenema. Kõrts oli külaühiskonnas tähtis asutus, olles korraga nii joogi- kui söögimaja, võõrastemaja ja mõnes paigas ka postijaama asukoht. Kõrtsid tegutsesid isegi Lääne-Eesti laidudel. Traditsioonilise külakõrtsi pidamine oli eesti soost inimestele väheseid sotsiaalse tõusu võimalusi. Nii hinnati kõrtsmiku ametit kõrgelt. Mõisnikud asutasid kõrtse oma maadele ja teede ristumiskohtadesse. Hoones oli enamasti üks suur kõrtsituba, vahel ka kamber reisilistele ja kindlasti kõrtsmiku elutuba. Kõrtsikultuuri hiilgeaeg jäi 19. sajandisse. Kõrtsikultuur püsis kohalikul piiritustööstusel, mille toodangut müüdi Vene turule.
Kõrtsides kasutusel olnud mõõtühikud (repro A. Tervonen, tehtud Eesti Meremuuseumis)
Tee keerab metsast restorani,
mis magab rahulikku und.
Ju kihutavad õue saanid,
ju taotaksegi jalult lund.
Seal ilmub kõrtsmik võidund särgis,
toob lambid, kutsub peret, kärgib,
üht keldri, teisi kööki ajab
ja kihama lööb kogu maja.
Kui nõiaväel ju valmib eine,
kuum kohv ja särisev omlett.
Siin leidus kangeid sõstraveine,
õrnroosat sinki, kollast mett,
veel kobrutavat õlut vaadist -
kõik maa ja linna segalaadis,
ning öise pidustuse krooniks
lööb äkki üürgama härmoonik.
Betti Alver, Lugu valgest varesest
Kuni Esimese maailmasõjani oli enamik restoranipidajaid sakslased, siis 1920ndate alguses libises lokaalipidamine eestlaste kätte. Sakslastega suuremat läbikäimist ei olnud. Baltisakslased hakkasid käima suletud klubides, sest avalike restoranide publik ei tahtnud neid hästi sallida. Enne Esimest maailmasõda olid baltisakslased meelsasti restoranides istunud.
Restoranikultuuri alustaladeks olid kolm väljapaistavat restorani: Kuld Lõvi, St. Peterburg ja Du Nord.
Restoranides valitsesid vene ja prantsuse köök. Mõlemad vastandusid rahvalikule saksapärasele. Venemaalt saabus hulgaliselt eestlastest "keiserlikke kokki" ja mõistagi jätkasid nad vene köögiga.
Kindlalt püsis sõdadevahelisel ajal juba varemalt juurdunud komme pakkuda restoranides aastaaegadega seotud rahvuslikke toite. Aasta algas jaanuaris-veebruaris pliinidega, serveeriti kaaviari, lõhe, hapukoore ja võiga. Koguni kümme Tallinna tähtsamat restorani võisid korraga teatada, et pliiniaeg on käes. Vastlapäeval oli laual talupojatoit seajalad, magustoiduks vastlakuklid. Mõnes restoranis pakuti ka hernesuppi. Kevadhooaeg saabus koos maipühadega, lauale ilmusid noored tedred, kevadkurvitsad ja kanapojad. Juba maikuu lõpul sai vähki, juuni ja juuli oli suurte vähkide aeg. Sügisel söödi kala. Sügisene suursündmus oli mardipäev, mil pakuti mardihane koos hapukapsastega. November-detsember oli verivorstide ja tanguvorstide aeg. Enne jõule pakuti restoranides Berliini pannkooke ehk moosipalle.
Sõdadevahelisel ajal oli kõige kuulsamaks kokaks Aleksander Paalberg. Ta õppis Vene keisri õukonnas ja töötas mõnda aega Peterburi Inglise klubi peakokana. Tallinnas alustas Paalberg Mon Repos kokana, hiljem oli ta peakokaks Kuld Lõvis. Paalbergi spetsialiteediks peeti metslinnupraade suurepäraste kastmetega.
Kuna Suurbritannia oli abistanud Eestit Vabadussõjas, siis kõik inglisepärane muutus populaarseks. Alates 1921. aastast, alustades Lindenist hakati korraldama kellaviieteesid, mis muutusid ääretult populaarseteks. Üldiselt korraldati neid pühapäeviti kell 17.-19. Komme kestis Teise maailmasõjani.
1936. aastal tuli Du Nord välja uuendusega ja hakkas korraldama küünlavalgusõhtuid, mis muutusid ülipopulaarseteks ja korraldati neid kord nädalas neljapäeviti. Ka kokad pingutasid nendeks õhtuteks eriliselt. Esimesed menüüd olid vaid prantsuse keeles.
Nt Extra Du Nord supee 15.10.1936.
Crème aux asperges en Tasse des Pâtés petits
Saumon d´Astrahan
Dindon rôti pommes princesses
Salade Massedonie
Bouillie de Gouriève sauce d´Apricot
Küünlavalgusõhtuid matkiti ka teiste restoranide poolt ja nende populaarsus lõppes koos Vene pommituslendude algusega 1940.
Teadaolevalt esimese kohviku avas Tallinnas 1704. aastal Saragossast tulnud hispaanlane. Viini tüüpi kohvikuid Tallinnas eriti palju ei olnud. Kuulsad kultuurkohvikud tegutsesid Tartus nt Werner, Tallinnas jäi ainsaks tõeliseks kultuurkohvikuks Feischner. Tippkohvikuid oli Tallinnas enne Teist maailmasõda kolm: lisaks Feischner´ile veel Kultas ja Corso. Igalühel oma väljakujunenud klientuur.
Tammsaare kirjutas oma kohvikustseenis: "rongist võib maha jääda, aga kohvikuskäimisest kella kümne ja kahe vahel mitte mingil tingimusel. Rongist mahajäänu võis minna järgmisega, aga kohvikusse hilinenu kaotas oma positsiooni ühiskonnas".
Page updated
Report abuse