Tavanditoidud

Igapäevasele toidulauale tõid vaheldust kalendritähtpäevade ja perekondlike sündmuste tähistamine. Ka mitmesuguste tööde lõpetamist ja ettevõtmiste kordaminekut pühitseti kõva kõhutäiega. Jõulu- ja pulmalauas pidi liha olema külluses ja süüa võis nii palju kui jõuti. Pulmalised tõid ise pulmakotid kaasa, milles olid terved leivad, sepikud, saiad, või, seapeapoolikud, sea- ja lambajalad, kohupiim ja sõirarattad, ankrutega õlut.

Tavanditoitude kujunemisel on olnud puhtpraktiline alus. Näiteks pulmades pakutaval soeõlul. Pulmad peeti möödunud ajal enamasti sügistalvel, kui oli piisavalt toiduvarusid. Pulmades keedeti ainult kord päevas uut toitu. Muul ajal olid toidud külmalt laual ja peale joodi õlut, mis oli samuti külm. Küllap sobis külmal ajal teelt tulnuid kostitada soeõluga, mõnel pool pakuti seda ka kirikust tulijatele pulma algul, mujal jälle pulma lõpul ärasõitjatele.

Matusetalitlus koos peielauaga on kõige traditsioonidekindlam toiming tänapäeval. Selles väljendub rahva mälu järjepidevus. Peielaua aukohal on tühi taldrik ristatud noa ja kahvliga. Toit on traditsiooniline, eestipärane, soojendav ja kõhtu täitev. Viimaseks käiguks kringel või plaadikook.

Muistne kalendritähtpäevade alajaotus kasvas välja looduses maksvatest seaduspärasustest, ilmastiku ja tööde suhetest. Aluseks, millele rajaneb inimese elu kogu igapäevane toiming on looduskeskkond. Looduskeskkond määrab ära kõik: riietuse, toitumise, iseloomuliku töö ja materiaalse ümbruse. Loodus on kultuuri (toitumiskultuuri, käitumiskultuuri, vaimse kultuuripärandi) vundament.

Rahvakultuuri arengut on mõjutanud ka vastastikused rahvastevahelised suhted.

Kombestik on seotud looduslike rütmidega, aega mõõdeti looduse rütmiga. Harva mõõdeti tunde. Aeg tähendas ringlust, mida reguleerisid looduslikud tsüklid. Väärtuslikuks loeti see, mis kordub. Eesti rahvakalendri tähtpäevad olid põlluharijate, karjakasvatuse ja majandusliku elu teenistuses, kus aasta jaguneb kaheks – talve- ja suvepoolaastaks. Kevad ja sügis moodustasid ülemineku ja ettevalmistusaja suvele ja talvele. Tähtpäevad on saanud suuri mõjutusi naabritest ja ristiusust. Kirikupühad ja rahvakalendri päevad sulasid ühte.

Mihklipäev 29. september

Päeva pühitsemise olulisemaid näitajaid oli rikkalik toidulaud sügise andidega. Tapeti lammas või mitugi, maitsti paremaid toite, pruuliti õlut, küpsetati uudseleiba (uuest ehk sama aasta viljast valmistatud esimene leib).

Mardipäev 10. november

Mardipäeva toidulaud on tavalisest rikkalikum, eriti lihatoitude poolest. Vanim teade hanest kui mardilinnust Lääne – Euroopas on 1171. aastast; Eesti talutaresse on mardihane söömise komme jõudnud suhteliselt hilja ega olegi päriselt omaseks saanud. Kuid linde, eriti kukki ja kanu on mardipäevaks tapetud. Põhja-Eestist on teated seapea küpsetamisest. Tehtud on ka tanguvorste ja jahuvorste. Veretoitudest ja karaskitest on rohkem andmeid Lõuna-Eestist ja Saaremaalt, kapsatoitudest Põhja-Eestist.

Kadripäev 25. november

Selleks päevaks tapeti kana, küpsetati karaskit. Pikka aega püsis komme süüa lambalaudas, et lambad oleksid sigivad. Kapsasuppi ei tohtinud kadripäevaks keeta, siis söövat kanad kapsad ära.

Toomapäev 21. detsember ja jõulud

Toomapäevast algasid jõulud. Kehtima hakkas muude tööde keeld peale pühadeks ettevalmistamise. Toomapäev on olnud jõuluõlle käimapaneku orientiir. Pühadelaua ettevalmistused kestsid toomapäevast jõululaupäevani. Jõuluõhtust alates toite ainult soojendati. Naiste hooleks oli vorstide valmistamine, küpsetati leiba. Kogu Eestis oli jõulutoiduks liha, vorstid ja parem leib. Jõuluks tapeti siga. Paljudes kohtades pandi lauale terve keedetud seapea. Hilisemal ajal hakati ka sülti tegema. Liha kõrvale söödi kapsaid ning soolaga keedetud ube ja herneid.

Rituaalne jõululeib, jõuluorikas, seisis laual, kuid seda ei söödud, vaid säilitati jõulu järel viljasalves ning jagati palahaaval künni- ja külvipäeval ning karjalaskmisel kõikidele pere loomadele. Jõululaud pidi olema nii küllane kui võimalik, sest sellega loodeti algavat aastat mõjutada. Jõuluperiood lõpeb kolmekuningapäeval 6. jaanuaril.

Tõnisepäev 17. jaanuar

Tõnisepäev on olnud kariloomade ja inimese toiduvaru arvestamise tähis. Tõnisepäev jagas talve kaheks, alles pidi olema 2/3 inimese ja 1/2 loomatoitu.

Üsna laialt oli levinud ohvrianni viimine koduhaldjale, Tõnnile, just tõnisepäeval. Tõnn oli puukuju või tõnnivakk, mida hoiti aidas varjatud kohas, sinna andide viimisest on loodetud head edu kogu majapidamisele. Teisal jälle viis pereema või -isa osa toidust ohvripaika, milleks võis olla kas puu, kivi, põõsas või mätas. Anni viimisel lausuti palvesõnu, et Tõnis sigu kaitseks. Ohvritoiming oli salajane. Söödi seapead või kõrvu hapukapsaste, ubade ja hernestega, et seapidamine hästi edeneks.

Vastlapäev on 7 nädalat enne lihavõtteid 8. veebruar - 7. märts

Keedeti paksu odraputru. Traditsiooniliseks vastlapäeva toiduks oli oa- või herneleem seajalgadega. Üldse oli liha ja rasvase toidu söömine vastlapäeval soovitatud. Vastlapäevaks lõppesid üldiselt lihatagavarad otsa.

Vastlate järel algab kevadine paast, mis lõppeb ülestõusmis- ehk lihavõttepühadega.

Lihavõtted

Pühade kõrghetkeks on täiskuu pühapäev pärast kevadist pööripäeva. Lihavõtted jäävad vahemikku 22. märts - 26. aprill

Paast sai läbi ja nüüd võis palju süüa. Liha küll kuskilt juurde tulemas ei olnud aga rikkalikumat söögilauda tähistati piimatoitude (kohupiim) ja munatoitudega (munavõi). Ka kala tuli nüüd randa. Lõuna-Eestis ja Setumaal olid au sees kohupiimatoidud. Mulgimaal tehti korpi. Juurde tulnud komme pashat teha, on pärit vene õigeusklikelt. Munavärvimine on lihavõtete kõige ehedamalt püsinud komme.

Jaanipäev 24. juuni

Erinevalt teistest tähtpäevadest, oli jaanipäeva puhul jook tähtsam kui söök. Väga oluline oli jaaniõlu ehk jaanikahi. Söödi sõira ja kama, valmistati võid, keedeti mune. Tehti kamakäkke.