pikavere mõisakool

Kuidas säilitasime õpetajate tööõnne distantsõppe ajal?

Kui meid märtsikuus distantsõppele suunati, ei osanud me tööõnne säilitamise peale mõelda. Peades valitses ainult üks suur segadus, isegi hirm oli tundmatu ees. Ei teadnud me ju keegi, mis meid ees ootab. Kui kaua eriolukord kestab? Kas me saame piisavalt hästi hakkama? Kas lapsed saavad hakkama? Kui palju lapsevanemad saavad toeks olla? Ja neid erinevaid küsimusi oli õpetajate peades veel väga palju, sest me ei olnud niisuguseks olukorraks valmis.

Mulle tundus, mida aeg edasi, seda rohkem hakkasid õpetajad jälle oma tööst rõõmu tundma. Kindlasti aitasid sellele kaasa iganädalased veebikoosolekud õpetajatega. Kus kõik said rääkida, kuidas on läinud, mis on rõõmu valmistanud, mis on mureks. Meeskonnatöö muutus väga oluliseks ja selle toimimine valmistas rõõmu. Koos arutasime, kuidas edasi läheme. Püüdsime üksteist toetada, innustada. Suhtlesime ka pidevalt telefonide teel.

Suhtlesime ka tihedalt lastevanematega, viisime läbi mitmed tagasiside küsitlused, et paremini distantsõpet korraldada. Kui lapsed on õnnelikud, on lapsevanemad rahul ja ka õpetajad tunnevad siis oma tööst rohkem rõõmu.

Püüti ka e-tundi sisse viia erinevaid mänge tähelepanu tõstmiseks. Rõõmu valmistasid kindlasti ka klassiõhtud veebis, mis olid väga lõbusad, mängulised. Kogu kooli kogunemised veebis veerandi lõpus ja alguses, projektõpe ja nende esitlused. Lastel valmisid projektõppe käigus väga vahvad tööd. Ka kooliaed sai palju lilli juurde.

Rõõmustas ka see, et nii laste, kui ka õpetajate digipädevused arenesid tohutult. Nii hea oli kogeda, et saime hakkama. Paljud lapsed rõõmustasid iseseisva õppimisoskusega, nende leidlikkus ja loovus andis positiivset tagasisidet.

Õnnelikuks tegi veel see, et meie kooli töötajate ja nende lähedaste tervised olid korras ja olime suutnud koroonast hoiduda.

Helju Kadakas
Pikavere Mõisakooli direktor