Artiklid - hüperakuusia

Hüperakuusia, tinnitus ja helitaluvus: mürale leevenduse leidmine

Mis on hüperakuusia?

Hüperakuusia on üsna paljudel inimestel esinev kuulmishäire, mille puhul helid, mida teised tajuvad normaalsetena, tunduvad hüperakuusia puhul ebamugavatena ja sageli väljakannatamatult valjudena. Seda kirjeldatakse ka kui vähenenud helitaluvust. Normaalse kuulmisega inimesed kogevad erinevaid helisid erineva tugevusega. Seevastu hüperakuusiaga inimesed kogevad kas siis teatud heli või helisid üldiselt liiga valjuna.

Mis põhjustab hüperakuusiat?

Teadlased on siiani püüdnud mõista, mis põhjustab hüperakuusiat. Seni ei ole veel leitud rahuldavat seletust. On tõenäoline, et meie aju struktuurid, mis kontrollivad stimulatsiooni tajumist, muudavad helid valjemaks. Hüperakuusia korral tajub meie aju helisid valjuna, olenemata nende sagedusest - või sellest, kas heli langeb madalasse vahemikku (äikesemürin), keskmisesse vahemikku (inimkõne) või kõrgesse vahemikku (sireen või vile).

On olemas erinevaid teooriaid. Võimalik, et kuulmisnärvi osade kahjustus põhjustab hüperakuusiat. Meie kuulmisnärv kannab elektrilisi impulsse sisekõrvast ajju, et kus need muudetakse meile arusaadavateks. Teine teooria on see, et hüperakuusiat põhjustab näonärvi kahjustus. Näonärv (üks osa kolmiknärvist) kontrollib kuulmisluude lihast, mis reguleerib heli intensiivsust kõrvas. Paljud hüperakuusiaga seotud seisundid, nagu Belli halvatus, Ramsay Hunt'i sündroom ja Lyme'i tõbi (puukborrelioos) on seotud näonärvi kahjustusega.

Siiski pole leitud ühist tegurit, mis selgitaks kõiki hüperakuusia juhtumeid. Selle asemel arvatakse, et see on seotud mitme võimaliku soodustava teguri ja tingimusega.

Soodustavad tegurid on sageli samad, mis kutsuvad esile tinnituse:

Pikaajaline kokkupuude valju müraga: Hüperakuusia on tavalisem inimestel, kes puutuvad pikka aega kokku valju muusikaga, nagu rokkmuusikud, või kes töötavad valjus helikeskkonnas, nagu ehitustöölised.
Äkiline kokkupuude valju müraga: Mõnedel hüperakuusiaga inimestel tekib see pärast äkilise valju müra, näiteks tulistamise või ilutulestiku kuulmist.

Hüperakuusia esineb sageli koos selliste seisunditega nagu tinnitus (kuni 86% seda põdevatest inimestest) ja Williamsi sündroom (koguni 90% inimestest). Ligi pooltel hüperakuusia diagnoosiga inimestest on ka käitumuslik tervislik seisund, näiteks ärevushäire.

Hüperakuusiaga seotud seisundite hulka kuuluvad:

Ängistus.
Autism.
Belli halvatus.
Depressioon.
Downi sündroom.
Kõrvapõletikud (keskkõrvapõletik).
Peavigastus.
Lyme'i tõbi (puukborrelioos)
Meniere'i tõbi.
Migreen.
Traumajärgne stressihäire (PTSD).
Ramsay Hunt'i sündroom.
Kõrgema kanali dehistsentsi sündroom (SCDS).
Temporomandibulaarse liigese (lõualuuliiges) sündroom (TMJ).
Tinnitus.
Williamsi sündroom.

Mõnedel inimestel tekivad hüperakusise sümptomid pärast operatsiooni või reaktsioonina mõnele ravimile.

Üks sagedasi küsimusi on: kas hüperakuusia viitab vaimsetele häiretele?

Ei, hüperakuusia ei ole vaimuhaigus. See on kuulmishäire, mida sageli seostatakse skisofreeniaga, kuid millel ei ole sellega midagi ühist. Küll aga võib hüperakuusiale iseloomuliku liigse helivaljusega elamine mõjutada inimese vaimset tervist. Ärevus heliga kokkupuutumise pärast ja enda isoleerimine kuulmise säästmiseks võib hüperakuusia sümptomeid halvendada.

Palusin Glenn Schweitzeril USA-st rääkida mõne sõnaga hüperakuusiaga toimetulemisest. Ta saatis mulle üsna pika ja põhjaliku vastuse, mille alljärgnevalt avaldan.

Kui ta olete helide suhtes väga tundlik, võib ümbritsev keskkond muutuda teie jaoks hirmutavaks kohaks.

Paljude hüperakuusia all kannatavate patsientide jaoks on see nagu elamine väljakannatamatu müraga täidetud ruumis, kus teatud helid ja sagedused (mõnel juhul isegi kõik helid ja sagedused) muutuvad valdavalt valjuks ja sageli ka piinavalt valutekitavateks.

Hüperakuusia võib mõjuda tugevalt emotsionaalselt ja psühholoogiliselt. Rasketel juhtudel võib helitundlikkus iseenesest teie elukvaliteedi täielikult hävitada. Kuid hüperakuusia on ka tinnitusega väga tihedalt seotud nähtus, mis mõjutab maailmas ligikaudu 80% tinnituse all kannatajatest. Ja kui hüperakuusiale lisandub veel ka häiriv tinnitus, muutub olukord veelgi keerulisemaks.

Hea uudis on see, et saate enda teadvuse peaaegu täielikult vabastada vastumeelsusest igat tüüpi müra suhtes ja leida püsiva leevenduse isegi kõige hullematele helitundlikkuse ja hüperakuusia juhtumitele, olenemata sellest, kas sellega kaasneb tinnitus või mitte. Oma individuaalses tinnituse juhendamise praktikas (nagu ka Meniere'i individuaalses juhendamises) olen isiklikult näinud sadu helitundlikkuse ja hüperakuusia all kannatajaid, kes on saanud leevenduse.

Selles artiklis räägime tinnituse, hüperakuusia ja muude sarnaste seisundite vahelistest seosetest ning kõige tõhusamatest helitaluvuse parandamise strateegiatest.

Heli ülitundlikkus, tinnitus ja närvisüsteem

Närvisüsteemi tasandil tundub helitundlikkuse probleem olevat väga sarnane tinnituse probleemiga.

Tuletame korraks meelde, mis tekitab probleemi tinnituse puhul. Nähtus „võitle-või-põgene” on pärit meie kaugetelt esivanematelt, kes elasid metsiku looduse armul ja sõltusid oma aistingutest. Iga võõras heli tähendas nende jaoks hädaohtu, millest tingituna inimene pidi siis otsustama, kas ta võitleb oma ellujäämise nimel või põgeneb. Tinnitus on inimese jaoks samasugune võõras heli, mis tekitab ärevust.

Häiriva tinnituse korral takerdub teie närvisüsteem sisuliselt võitluse või põgenemise nõiaringi, reageerides tinnituse sisemistele helidele üha tugevamalt. Ka hüperakuusia ja helitundlikkuse korral on teie närvisüsteem kinni sarnases võitluse või põgenemise nõiaringis, kuid see reageerib seekord olematute fantoomhelide asemel hoopis reaalsetele välistele helidele ja nende sagedustele.

Tegelikult on terve hulk seotud helitaluvuse tingimusi, millel kõigil on sarnane alusmehhanism, mille puhul närvisüsteem takerdub üleaktiveeritud olekusse.

Lisaks hüperakuusiale, helitundlikkusele ja tinnitusele on muud helitaluvuse seisundid: .

• Misofoonia: tugeva negatiivse emotsionaalse reaktsiooni kogemine teatud helidele, nagu lauakaaslase närimisheli, söögiriistade klirin ja kriipimine taldrikul või kellegi raske hingamine.

• Autofoonia: oma hääle kuulmine kajab valjult oma peas, mis on sageli seotud Eustachi tõrve düsfunktsiooniga.

• Keskkõrva müokloonus: trummikile tensorlihase lihasspasm, mida sageli kogetakse keskkõrva laperdustundena.

• Fonofoobia: hirm helide ees, sageli hüperakuusia ja desensibiliseerimise tagajärg..

• Disakuusia: raskused teatud helisageduste tajumisel, mis võib põhjustada moonutatud või summutatud kuulmist, muutes kõne mõistmise või muusika nautimise keeruliseks.

Patsientidega töötades olen avastanud, et kui inimesel on nii tinnitus kui ka mõni muu haigusseisund, kipuvad need samal ajal ägenema ja üksteist süvendama. Kuid olen ka avastanud, et kõiki neid seotud helitaluvuse tingimusi saab ravida ja parandada ka väga sarnasel viisil. Hüperakuusia ravi eesmärk number üks on suurendada helitaluvust, rahustades üliaktiivset närvisüsteemi reaktsiooni kõikidele seda käivitavatele helidele ja sagedustele. Ja selle saavutamiseks on palju viise.

Helitundlikkust ja hüperakuusiat põhjustavad mitmesugused erinevad tervislikud seisundid ja tegurid, millest paljud on ravitavad. Kuid isegi kui te ei suuda kunagi tuvastada ega ravida seda, mis teie helitundlikkuse põhjustas, saate siiski ome teadvust heli suhtes mõjutada ja oma elukvaliteeti taastada.

Vältige liigset heli summutamist

Tõsise helitundlikkuse korral võivad igapäevased mürad muutuda hirmutavaks, valdavaks või isegi valutekitavaks ning paljud patsiendid teevad kõik endast oleneva, et võimalusel helisid blokeerida ja vältida.

Helide blokeerimine tavaliste kõrvatroppide ja kõrva katvate kuulmiskaitsevahenditega (kõrvaklappidega) võib kindlasti vähendada ebamugavust ja aidata teil end hetkel paremini tunda. Kuid see strateegia muudab probleemi tavaliselt hullemaks, kuna teie närvisüsteem reageerib vaiksematele helidele ja, pidades seda kuulmisprobleemiks, suurendab omalt poolt teie üldist helitundlikkust.

Muidugi peaksite end alati ohtliku mürataseme eest kaitsma, kuid ka see muutub keeruliseks, sest teie käsitlus helitugevusest on muutunud. Hüperakuusia puhul ei tähenda see, et heli tundub teie jaoks liiga vali või tekitab valu, seda, et see on ka tegelikult piisavalt vali, et tekitada kuulmiskahjustusi ja vajaks summutamist. Siin oleks kasu mobiiltelefoni allalaetavast helitugevuse mõõturist (Decibell Meter), millega kindlaks teha, kas heli vajaks summutamist.

Kõrgtäpsusega kõrvatropid võivad heli vähendada ilma selle kvaliteeti mõjutamata

Kuulmiskaitse on oluline, kuid kui lähete sellega liiga kaugele ja hakkate heli igal võimalikul juhul vältima, hakkab teie helitundlikkus tõenäoliselt suurenema, sest teie kuulmiskeskus on võimeline kompenseerima kuulmislangust (mida ju tegelikult kuulmiskaitse kasutamine ka on) teatud määral..

Enamiku hüperakuusiaga patsientide jaoks on parim võimalus ebamugavustunde vähendamiseks igapäevastes keskkondades, mis ei ole piisavalt valjud, et kuulmist kahjustada, kuid mis on siiski väga ebamugavad, hankida ülitäpsed (muusikute) kõrvatropid. See võimaldab teil vähendada ümbritseva keskkonna detsibellide taset, võimaldades samal ajal selgelt kuulda, ainult et nüüd juba madalama helitugevusega.

Meditatsioonitehnikad hüperakuusia desensibiliseerimiseks

Patsientidega töötades kasutan ma peamiselt meditatsioonipõhist strateegiat, et aidata inimestel vähendada helitundlikkust.

Märkasin üsna varakult, et nii lõdvestustehnikad kui ka tinnitusele keskendunud meditatsioonitehnikad, mida ma õpetan, et aidata inimestel oma tinnitusega harjuda, aitasid kõrvalmõjuna parandada ka helitundlikkust. See hakkab peaaegu iga kord aeglaselt toimuma, ilma et inimene peaks helitaluvuse suurendamiseks midagi täiendavat tegema.

Desensibiliseerimine ehk tundlikkuse vähendamine, sarnaselt tinnitusega harjumisele, võtab aega ja selle juures on närvisüsteemi rahustamine olulise tähtsusega. Minu tinnitusele keskendunud meditatsioonitehnikad sobivad selle jaoks hästi ning on võimas ja tõhus strateegia hüperakuusia jaoks neile, kellel on ka tinnitus.

Meditatsioonitehnika valimine

Enne kui proovite mõnda järgmistest heli desensibiliseerimiseks mõeldud meditatsioonitehnikatest, peate otsustama, millist tüüpi meditatsiooni te praktiseerite.

Enamik levinumaid meditatiivseid praktikaid toimivad siin hästi – hingamis-/keha-/mantrakeskne meditatsioon, keha skaneerimine ja tähelepanelikkuse meditatsiooni tehnikad võivad kõik olla tõhusad.

Enamikul inimestest, kellega koos töötan, on samaaegselt tinnitus ja hüperakuusia, mistõttu on minu kliendid need strateegiad tinnitusekeskse meditatsiooniga kaasanud, kuigi ainult siis, kui nad suudavad mediteerimisel pidevalt lõõgastuda.

Kuna meditatsioon on nii rahustav vaimne treening, siis kui jõuad edukalt meditatiivsesse lõdvestusseisundisse, kuulates helitundlikkust provotseerivaid helisid, treenib see meetod närvisüsteemi ümber selle heli häirivuse vähendamiseks ja vähendab nii aja jooksul tundlikkust.

Oluline märkus juhuks, kui te pole kunagi varem mediteerinud

Kui te pole kunagi varem mediteerinud, ei soovita ma esmakordsel alustamisel proovida ühtki järgmistest meditatsioonipõhistest tundlikkuse vähendamise tehnikatest.

Nendest desensibiliseerimistehnikatest maksimaalse kasu saamiseks peate kõigepealt suutma järjekindlalt iga päev jõuda lõdvestunud/meditatiivsesse olekusse traditsioonilisemate meditatsioonitehnikatega, nagu hingamiskeskne, kehakeskne, mantrakeskne või tähelepanelikkuse meditatsioonitehnikad.

Neil, kes pole mediteerimisega alustanud, soovitan tungivalt enne nende strateegiate proovimist õppida ja harjutada lihtsamaid meditatsioonitehnikaid. Juba ainuüksi järjepidev igapäevane meditatsioonipraktika aitab alustada desensibiliseerimisprotsessi ja on hüppelauaks allolevate arenenumate desensibiliseerimisstrateegiate poole.

Meditatsioonistrateegia helitaluvuse suurendamiseks üldiselt

Mõned hüperakuusiaga patsiendid on tundlikud igasuguse müra suhtes tervikuna, mitte ainult konkreetsete helide või sageduste suhtes, ning peavad suurendama oma üldist heli ja helitugevuse taluvust.

Kui helitundlikkus on tõsine, eelistab enamik patsiente mediteerida vaikses keskkonnas, sest selliselt on neil palju lihtsam lõõgastuda.

Kuid kui teie eesmärgiks on helitundlikkuse vähendamine, peate mediteerima just nimelt sellises helikeskkonnas, mis teie jaoks on häiriv. See tomib omamoodi lõdvestava kokkupuuteteraapiana, et suurendada helitaluvust.

1. samm – leidke meditatsiooni ajal esitamiseks talutav taustmüra.

Üldiselt on meditatsioonimuusika, loodushelid ja lairibahelid nagu valge müra, parimad võimalused sobiva heli leidmiseks. Taustamüra või muusika leidmine, mis teie tundlikkust täielikult ei käivita, võib olla keeruline, kuid kui vaatate piisavalt hoolikalt, võite alati leida vähemalt ühe või kaks toimivat võimalust.

2. samm – leidke helitugevus, mida talute minimaalse ebamugavusega.

Kui leiate sobiva taustmüra, peate helitugevuse õigesti seadistama. Eesmärgiks on hoida helitugevus üldiselt madalal, kuid piisavalt valjuna, et see hakkaks teie helitundlikkust provotseerima. Kõige raskem ongi leida see viimane piir, millest alates hüperakuusia juba rolli mängima hakkab. Kui teil on helitugevuse reguleerimine astmeline, siis võib juhtuda, et mõne patsiendi jaoks on isegi üks helitugevuse klõps liiga vali. Kui see juhtub, saate helide esitamiseks kasutada bluetooth-kõlarit ja viia kõlar endast kaugemale või siis vastavalt eemalduda ise kõlarist.

3. samm – mediteerige sellel helitugevusel, kuni see teie tundlikkust enam ei käivita, seejärel suurendage helitugevust ühe astme võrra ja korrake.

Esmakordsel müraga mediteerimisel võib olla keeruline lõõgastuda, isegi kui kasutate väga madalat helitugevust. Kuid harjutades muutub see lihtsamaks. Niipea, kui suudate praegusel helitugevusel pidevalt lõõgastuda, suurendage taas helitugevust ühe astme võrra jne. Kui teie helitugevuse taluvus suureneb, võite hakata oma meditatsioonipraktikasse kaasama ka muud tüüpi müra.

Meditatsioonitehnika tundlikkuse vähendamiseks

konkreetsete helide või sageduste suhtes

Spetsiifiliste helide ja sageduste tundlikkuse vähendamiseks sarnaneb üldise helitugevuse taluvuse suurendamisega, kuid sellel on üks oluline erinevus: selle asemel, et mediteerida lihtsalt mingi taustamüraga, peate mediteerima taustamüraga, mis käivitab teie helitundlikkuse ja kutsub esile ärevuse või emotsionaalse refleksi.

Alguses võib see olla väga keeruline, kuid lahendus on teie käes.

1. samm: otsustage, millist tüüpi käivitavaid helisid meditatsiooni ajal kasutada, ja leidke viis, kuidas neid helisid järjepidevalt esitada.

Esiteks peate kindlaks tegema, millised helid ja sagedused vallandavad teie helitundlikkust kõige rohkem ning kuidas neid helisid meditatsiooni ajal esitada. Enamasti leiate YouTube'ist otsides palju erinevat tüüpi ebamugavaid helisid. Otsige mis tahes tüüpi heli, mis teie jaoks vastumeelne, sisestage YouTube`i aadressiribale selle heli nimi (inglise keeles), millele lisage "sound therapy” (heliteraapia). Oletame näiteks, et teid häirib mootorrattaheli. Otsige "mootorratta heliteraapia". Kui teie hüperakuusiat käivitab taldrikute või söögiriistade klirin, otsige sõna „restorani heliteraapia”. Märksõnad ei pea olema tingimata olemas. Kui te vastavat tausta mõne sõna alt ei leia, katsetage mõne teise sõnaga.

2. samm: seadke helitugevus madalaimale võimalikule tasemele

Ma pole kunagi näinud ühtegi juhtumit, kus inimene ei oleks leidnud vähemalt ühte või kahte tema jaoks hästi toimivat võimalust. Tuleb lihtsalt edasi otsida.

See võib võtta aega, kuid leevendus on võimalik

Oluline on meeles pidada, et hüperakuusia desensibiliseerimine võtab aega isegi parimate võimalike tehnikate korral. Kõik siin mainitud strateegiad nõuavad kordamist ja aega, et suurendada helitaluvust. Peate endale esitama küsimuse – kas ta tahate saada leevendust. Kui vastuseks on jah, siis sõltub edasine teist ja ainult teist, kuivõrd järjekindel te oma püüdlustes olete.

Edu soovides: Teie Glenn

Arvatavasti tekib teil peale selle teksti lugemist mitmeid küsimusi. Üks neist on kindlasti see, kas mediteerimisega on tõesti võimalik vabaneda hüperakuusiast. Me peame arvestama sellega, et inimesed on erinevad. Mõni saavutab oma eesmärgi lihtsalt, teistel kulub selle saavutamiseka palju aega. Kuid kindel on see, nagi Glenngi kinnitas, et töö endaga viib sihile. Me võime kogeda palju tagasilööke oma teel, kuid me ei tohi lasta ennast sellest segada. Ainult järjepidevus on see võluvahend, mis meid sihile viib. Kogu see tee on katse/eksituse meetod. Mitte keegi ei saa öelda, kas üks või teine teraapia sobib just teile. Otsige, katsetage, leidke! See on ainus, mida võib soovitada. Imesid ei juhtu. Teie tegevus on see, mis teid lootusetuna näivast olukorrast välja toob.